Ühisomandi tragöödia: mõiste, põhjused ja näited

Uuri ühisomandi tragöödia mõistet, põhjuseid ja reaalseid näiteid — kuidas kollektiivne käitumine viib ressursside ülekasutamiseni ja millised poliitikad ning lahendused seda takistavad.

The tragedy of the commons oli Garrett Hardini 1968. aastal ajakirjas Science avaldatud artikkel. Hardin kasutas mõistet kirjeldamaks olukorda, kus ühise kasutusega ressurss (näiteks ühine karjamaa, vesi või õhk) kannatab ülekoormuse ja saastumise all, sest iga kasutaja püüab maksimeerida oma lühiajalist kasu, ignoreerides kollektiivset kahju. Isegi kui üksikisik ei soovi ressurssi rikkuda, võib tema väikene panus probleemi kokkuvõttes viia ressurssi kurnava tulemuseni. Hardini kirjeldatud olukord ilmneb sageli tihedalt asustatud aladel, slummides ja põgenikelaagrites, aga ka globaalsetes probleemides nagu kliimamuutus.

Hardini eeskuju ei olnud algne — selle idee pani kirja juba William Forster Lloyd 1833. aastal, kui ta kirjeldas ühismaad, kus karjakasvatajad lastes igal omanikel oma loomi karjatada saavad isikliku kasu, kuid kokkuvõttes viivad paljude loomade karjatamine ja ülekarjatamine kogu ala degradatsioonini.

Põhjused ja mehhanismid

Ühisomandi tragöödia tuum on huvide konflikt: indiviidi otsene kasu on sageli suurem kui tema individuaalne kahju ressurssile, kuid kogutud mõju kõigi kasutajate poolt on ressurssi kahjustav. Peamised mehhanismid on:

• Puudulikud õigused või piirangud — kui keegi ei oma ainuõigust ressurssile, tekib avatud ligipääs (open access), mis soodustab liigkasutust;
• Negatiivsed välismõjud — kasutaja ei kanna kogu tegevuse kulusid, vaid osa kantakse üle teistele või tulevastele põlvedele;
• Lühiajaline mõtlemine — kasu hetkel kaalub üles pikaajalise kasu kadumise;
• Anonüümsus ja piiratud koostöövõimalused — kui kasutajad ei tunne üksteist ega saa kokku leppida, on raskem ühiste reeglite kehtestamine ja järgimine;
• Vaba-ratsutaja probleem — mõned kasutajad püüavad saada kasu teiste poolt tehtud piirangutest, ilma ise panustamata.

Näited

• Kalavarude kokkuvarisemine, kui liigipüügi tõttu ei jätku looduslikku taastumist;
• Grundvee liigne kasutamine või saastumine, eriti põllumajanduses või linnades, kus varud on piiratud;
• Õhu saastumine ja heitmete kuhjumine — iga tööstus või sõiduk lisab vähe, kuid kokku tekib suurt mõju (sh kliimamuutus);
• Antibiootikumide liigne kasutamine, mis toetab resistentsuse teket mikroobide seas;
• Avalike alade ja prügistumine — kui paljud viskavad prügi, muutub koht kasutuskõlbmatuks;
• Slummid ja põgenikelaagrid, kus piiratud puhastatud vee ja jäätmekäitluse puudumine viib ressursside kiirele halvenemisele.

Riidestused ja lahendused

Kuigi Hardin tõstatas olulise probleemi, ei tähenda see, et ühisomand oleks alati hukule määratud. Teadlased ja praktikud on leidnud mitmeid viise, kuidas tragöödiat leevendada või ära hoida:

• Õiguslikud piirangud ja regulatsioon — reeglid, lubade süsteemid, piirangud ja järelevalve (nt kalanduse kvotid, saastekvoodid);
• Maksud ja tasud — kasutustasu või saastetasu, mis paneb kasutaja kandma osa kuludest;
• Kaupade voliklasside loomine ehk privatiseerimine — reservide erastamine või pikaajaline rendile andmine võib tekitada omaniku stiimuli hoolitseda ressursi eest;
• Kaupade või saastekvootide turud — kauplemisele põhinevad süsteemid (nt kvoodikaubandus) lubavad efektiivset allokatsiooni;
• Kogukonnapõhine juhtimine — kohalikud kasutajate juhitud reeglid ja normid, mille puhul kogukond ise jälgib ja sanktsioneerib rikkumisi;
• Rahvusvahelised kokkulepped — globaalsete ressursside (näiteks atmosfääri) juhtimiseks on vaja riikidevahelist koostööd.

Oluline täiendus Hardini vaatele tuli Elinor Ostromilt, kes uuris reaalseid kogukondi ja näitas, et inimesed suudavad sageli ilma riigi sekkumiseta või täieliku privatiseerimiseta kokku leppida ja hallata ühiseid ressursse jätkusuutlikult. Ostrom formuleeris mitmeid disainipõhimõtteid edukaks ühiste ressursside haldamiseks (nt selged piirid, kollektiivne otsustusõigus, järelevalve ja astmelised sanktsioonid). Tema töö tunnustati majandusteaduse Nobeli preemiaga 2009. aastal.

Teoreetiline sidumine

Ühisomandi tragöödia on tihedalt seotud ökoloogiaalastes aruteludes ja samuti on see oluline teema mänguteoorias, kus analüüsitakse, kuidas individuaalsed strateegiad ja tasustamissüsteemid viivad kollektiivsetele tulemustele. Mänguteooria aitab mõista, millistel tingimustel tekivad koordineerimisprobleemid ning millised mehhanismid (nt kordusmängud, karistus, koostöölepingud) võivad selle ära hoida.

Kriitika ja ühiskondlikud aspektid

Mõned kriitikad toovad esile, et Hardini mudel eeldab avatud ligipääsu ja ignoreerib sotsiaalseid norme ning ajalugu, milles kogukonnad sageli kohandavad oma käitumist. Samuti võib rangelt turule või riigile tuginedes lahenduste rakendamine halvendada vaesemate inimeste positsiooni, kellel pole võimalik ressursile ligipääsu kallite õiguste ostmise kaudu säilitada. Seetõttu on praktilised lahendused tihti kombineeritud: õigused, kohalik juhtimine, reguleerimine ja majanduslikud stiimulid koos sotsiaalsete kokkulepetega.

Kokkuvõte: ühisomandi tragöödia kirjeldab olukorda, kus ühise kasutusega ressurss hävib paljude inimeste individuaalsete tegevuste tõttu. Probleemi mõistmine aitab leida lahendusi — alates regulatsioonidest ja turumehhanismidest kuni kogukondliku juhtimise ja rahvusvahelise koostööni. Edukaks lahenduseks on sageli mitme meetodi kombineerimine, mis arvestab nii õigusi, stiimuleid kui ka kohalikku konteksti.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kommuunide tragöödia?

K: Kas vee reostamine võib toimuda ka siis, kui keegi ei taha reostada?

Küsimus: Miks toimub vee reostamine isegi siis, kui keegi seda ei taha?

K: Mis on William Forster Lloydi seos ühisvara traagikaga?

K: Kus võib toimuda ühisvara tragöödia?

K: Millises kontekstis kasutatakse sageli ühisvara tragöödiat?

K: Mis on mänguteooria?

Otsing