Kahe riigi teooria: mõiste, roll Pakistani sünnis ja kriitika

Kahe riigi teooria: selgitus, selle roll Pakistani sünnis, erinevad tõlgendused ja kriitika — süvaanalüüs ideoloogiast, pärandist ja vaidlustest.

Kahe riigi teooria (urdu keeles: دو قومی نظریہ do qaumī nazariya) oli peamine ideoloogiline alus Pakistani loomisele. Lihtsas vormis väidab see, et India subkontinendil eksisteerivad hindude ja moslemite vahel püsivad kultuurilised, poliitilised, usulised, majanduslikud ja sotsiaalsed erinevused, mis teevad neist kaks eraldi rahvuslikku või poliitilist kogukonda. Need erinevused aitasid kaasa kahe eraldi poliitilise visiooni kujunemisele ning lõppkokkuvõttes subkontinendi poliitilisele jagunemisele 1947. aastal. Kahe riigi teooria oli keskne Liikumises Pakistani (All-India Muslim League’i ja selle juhtide) ideoloogias ja kujunes üheks jagamise põhialuseks.

Taust ja areng

Kahe riigi teooria juured ulatuvad 19. sajandi lõppu ja 20. sajandi algusesse. Selle eelkäijaid oli mitu mõtlejat ja liikumist: näiteks Sir Syed Ahmad Khan rõhutas moslemite eripära Briti India kontekstis ning Aligarh Movement töötas moslemite hariduse ja poliitilise esindatuse parandamise nimel. Kahtlusi ühise rahvusliku identiteedi olemasolus teravdasid ka poliitilised reformid, mis lõid eraldi kogukondlikke esindusmehhanisme, ning kolonialismi poliitika, mida mõned hindasid kui jagavat.

20. sajandi 20.–30. aastatel hakkasid mõjukad moslemite poliitikud ja intellektuaalid — sh Allama Muhammad Iqbal ja Muhammad Ali Jinnah — rõhutama moslemite poliitilise enesemääratluse vajadust. Iqbal propageeris autonoomsust moslemite enamusega aladele, Jinnah tõi idee 1930. ja 1940. aastatel praktilise poliitilise nõudmiseni, mida tugevasti toetas All-India Muslim League. 1940. aasta Lahore’i resolutsioon (nn Pakistan Resolution) nõudis moslemite enamusega aladele suuremat poliitilist iseseisvust, mis hiljem tõlgendati iseseisvate riikide nõudena.

Peamised esindajad ja institutsioonid

• Muhammad Ali Jinnah — Muslim League’i juht ja Pakistani asutaja; temalt pärineb tugev poliitiline esitus, et moslemid nõuavad eraldi rahvusruumi, kus nende poliitilisi ja religioosseid õigusi kaitstakse.
• Allama Muhammad Iqbal — filosoof ja luuletaja, kellel oli suur mõju moslemite intellektuaalsele liikumisele; ta mõtles moslemite poliitilisest enesemääramisest ning regionaalsest koondumisest.
• All-India Muslim League — peamine poliitiline organisatsioon, mis koordineeris nõudmisi moslemite poliitiliseks enesemääratlemiseks ja lõpuks Pakistani asutamiseks.

Tõlgendused ja erinevad variandid

Kahe riigi teoorial on olnud mitu tõlgendust, millel olid väga erinevad poliitilised tagajärjed:

• Liberaalsem tõlgendus: kaks erinevat rahvuslikku identiteeti võivad eksisteerida samal territooriumil, kuid moslemite enamusega aladele tuleks anda suveräänsus või tugev autonoomia (õigus otsustada oma poliitilise saatuse üle), ilma et eeldataks rahvastiku täielikku ümberpaigutamist.
• Radikaalsem tõlgendus: hindud ja moslemid on fundamentaalselt erinevad ning ei suuda ühes riigis harmooniliselt koos eksisteerida; selle põhjal peeti soovitavaks elanikkonna eraldamist ning mõnikord ka suuremahulist ümberasustamist, et luua põhimõtteliselt eraldi riigid.

Kriitika ja vastuväited

Kahe riigi teooriale on esitatud põhjalikku kriitikat mitmest allikast:

• Ühtse India rahvuse kontseptsioon: paljud India poliitilised liikumised ja intellektuaalid pidasid moslemeid ja hindusid üheks riigi kodanikkonnaks, kellel on jagatud ajalooline ja kultuuriline ruum. Sekulaarsed ja rahvuslikud jõud rõhutasid territoriaalset ja kodanikupõhist isikutundmist, mitte religioosset eristust.
• Mitmekesine moslemite identiteet: kriitikud toovad välja, et subkontinendi moslemid ei olnud homogeenne grupp — etnilised, keelelised ja regionaalsed erinevused (nt pashtunid, belutšid, sindhid, bengallased) olid olulised. Need rahvusrühmad võtsid sageli vastu eraldi poliitilisi vaateid ja mõnel juhul ei toetanud nad two-nation teooriat täielikult.
• Pärand ja varased tagajärjed: praktikas viis jagamine 1947. aastal massilise vägivalla, sundväljarände ja suurte humanitaarsete kaosteni — hinnanguliselt 10–14 miljonit inimest rändas üle uue piiri ning surnute arv varieerub hinnanguliselt sadu tuhandeid kuni üle miljoni (täpsed numbrid on ajalooliselt vaieldavad). See traagika osutas, et religioosne eraldamine ei olnud võimalik ilma suure sotsiaalse ja inimliku makseta.
• Pakistanis endas esile kerkinud piirangud: Pakistani hilisem ajalugu tõi esile teooria piirid: 1971. aastal sai idapoolne osa (Bengal/Ida-Pakistan) iseseisvaks Bangladeshi Vabariigiks, mis näitas, et religioosne identiteet ei olnud ainus ega alati domineeriv tegur — keele- ja etnilised erinevused ning regionaalne ebavõrdsus olid olulised kaotused põhjustajad.
• Koloniaalpoliitika roll: mõned ajaloolased ja kriitikud rõhutavad Briti kolonialismi rolli, mida nähakse jagava poliitika ja eristavate poliitiliste struktuuride loomises (nt eraldi valimisreeglid, kogukondlikud kvoodid), mis võimendasid erinevusi ja võltsisid grupilise eraldatuse tunnet.

Pärand ja tänapäevane tähendus

Kahe riigi teooria pärand on endiselt tugev nii Pakistanis kui ka osaliselt Indias. Pakistanis on see olnud osa riiklikust narratiivist, mis õigustab riigi loomist moslemite turvalise ja autonoomse ruumina. Samas on teooriat aga pidevalt ümber hinnatud seoses kodanikuõiguste probleemide, religioosse mitmekesisuse kohtlemise ning etniliste ja keeleliste konfliktidega Pakistanis.

Indias ja rahvusvaheliselt jätkub arutelu selle üle, kas two-nation teooria oli ajalooliselt vältimatu lahendus või üks võimalikest poliitilistest stsenaariumitest, mida mõjutasid konkreetsed ajaloolised, majanduslikud ja kolonialistlikud tingimused. Ajaloolased rõhutavad tänapäeval sageli, et teooria lihtsustas keerukaid identiteete ja unustas regionaalsed ning mitte-religioossed faktorid, mis mängisid suurt rolli inimeste poliitilises käitumises.

Lõppkokkuvõttes on kahe riigi teooria nii ajalooline fakt — kuna ta oli otsustav tegur subkontinendi jagunemisel — kui ka pidevalt vaidlustatud ideoloogiline alus, mille tähendus ja õigustus sõltuvad sellest, milliseid sotsiaalseid, poliitilisi ja eetilisi kriteeriume kaaluda.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kahe riigi teooria?

K: Kes pakkus välja selle teooria?

K: Millised on selle teooria mõned tõlgendused?

K: Millised on mõned allikad, mis sellele teooriale vastu on?

K: Kuidas Muhammad Ali Jinnah sellele ideele viitas?

Otsing