Väinämöinen on oluline isik soome mütoloogias. Ta oli tark mees ja tundis maagiat. Ta oli kangelane ja tal oli palju seiklusi.
Väinämöinen oli ka jumal. Sellisena kummardati teda.
Väinämöineni võlu oli tema lauludes. Kui ta laulab, siis mäed värisevad ja vesi liigub. Ta laulab oma vaenlase Joukahaineni, et ta upuks soosse.
Väinämöinen sündis enne Maad. Ta ujus meres. Ta sündis täiskasvanud meheks. Tema ema Ilmatar jäi vee ja tuule poolt rasedaks ja kandis oma poega 30 aastat. Üks lind (Sotka) tegi Ilmatar´i põlvele pesa ja kui lind koorus oma munad (kuus neist olid rauast, üks puhtast kullast), põletas see Ilmatar´i põlve ja lõpuks liigutas Ilmatar oma põlve ja kõik munad lendasid taevasse ja maa peale ning purunesid. Nendest tükkidest sündisid Maa ja taevas, tähed, Päike ja Kuu.
Sünd ja maailma loomise lugu
Väinämöise päritolu on seotud soome rahvapärimuse kosmoloogilise jutustusega. Tema ema on Ilmatar (mõnes allikas nimetatakse teda ka Luonnotariks), merest ja tuulest sündinud naine, kes kandis Väinämöiset kaua. Lind (Sotka) pesitses Ilmatari põlvel ja koorunud munadest tekkisid taevas, maa, Päike, Kuu ja tähed — see on üks tuntumaid soome kosmogeneesi motiive.
Laulud, maagia ja kantele
Väinämöine on eelkõige tuntud oma laulude ehk riimude poolest. Tema lauludel on kujutletud maagilist jõudu: need lõid, muutsid loodust ja sundisid inimesi ja olendeid tegema, mida vaja. Laulmise kaudu kasutas ta maailmaproduktiivset sõnaõpet ja vanu nõiasõnu — see ühendab tema kujutist šamaanilise ja filosoofilise õpetajaga.
Tal on ka tuntud seos pilliga, kantelega. Kalevala loos ehitab Väinämöinen väikese kanneli (kantele) pike'i lõualuu ja juuste, ning see pill loob imelist muusikat, mis puudutab nii inimesi kui loomi. Kantele sümboliseerib kultuuri ja kunsti loomist ning Väinämöise oskust siduda maagia ja muusika.
Kangelasteod: Joukahainen, Aino ja Sampo
Väinämöisen seiklused hõlmavad mitmeid tuntud lugusid. Üks neist on tema kokkupõrge noore Joukahainen'iga, kes väljakutseles Väinämöisestä võistluslaulmise ehk nõidade võrdluses. Joukahainen kaotas ja pidi andma hüvanguks oma õe Aino, kelle saatus oli traagiline — Aino keeldus abielust ja hukkus vee sisse. Teises loos on Väinämöinen seotud Sampo otsimise ja voltimisega: Sampo on müütiline maagiline veskiketas või riist, mis toob ühtsündmust ja küllust. Selle pärast toimuvad pingelised vaidlused Pohjola ja Kalevala vahel, sealjuures peategelased nagu Ilmarinen, Lemminkäinen ja Louhi mängivad olulisi rolle.
Väinämöinen kui isik ja sümbol
Väinämöinen esindab tarkust, vanasust ja kultuurilist teadmist. Ta on sageli kujutatud vanamehena, kellel on sügav looduslik ja vaimne teadmine. Tal pole alati puhtalt jumalikku staatus — mõnes pärimuses on ta kultuurikangelane või põlvede vahel edasiantud vana tarkuse kehastus. Tema maagia pole lihstalt võlud, vaid sõna ja muusika jõud.
Kalevala ja kultuuriline mõju
Väinämöinen on Kalevala keskne tegelane. Kalevala kui soome rahvuseepos koostas Elias Lönnrot 19. sajandil, kogudes rahvalaule ja -jutte. Väinämöisen pildid ja lood aitasid kujundada soome rahvuslikku identiteeti ning inspireerisid kunstnikke, heliloojaid (nt Jean Sibelius) ja kirjanikke. Tänapäeval on Väinämöinen nii teaduslikult kui populaarikultuuris tuntud tegelane: teda kasutatakse rahvapärase tarkuse, muusika ja looduse identiteedi sümbolina.
Lõppsõna
Väinämöinen on rikas ja mitmekihiline tegelane: ta on laulja, maagi, õpetaja ja kangelane korraga. Tema lood räägivad maailma loomisest, maagia jõust ja inimeste-vaimse pärandi tähtsusest. Kalevala kaudu on tema kuvand püsiv osa Põhjamaa kultuurilisest pärandist.
