1973. aasta Pakistani põhiseadus: parlamentaarse demokraatia taastamine

1973. aasta Pakistani põhiseadus: taastati parlamentaarne demokraatia, kehtestati islamivabariik, tugevnemine provintside autonoomias ja inimõiguste- ning valitsemisraamistikus.

Kommunikatsiooni- ja poliitilise stabiliseerumise olulise sammuna seadis uus valitsus esikohale uue põhiseaduse koostamise. Pärast sõjaseisukorra tühistamist kutsuti 1972. aasta aprillis kokku assamblee, kuhu kuulusid Lääne‑Pakistani 1970. aasta valimistulemustel valitud esindajad. Moodustati eri parteide poliitikuid ühendav komitee, kus tekkinud põhilisteks erimeelsusteks olid küsimused, kas riik peaks taastama parlamentaarse valitsemismudeli või jätkama presidendivalitsemisega, ning kui laiaulatuslik peaks olema provintside autonoomia.

Põhiseaduskomisjon töötas intensiivselt ligikaudu kaheksa kuud ja esitas oma lõpparuande 10. aprillil 1973. Föderaalassamblee hääletas eelnõu poolt suure enamusega (135 poolthäält, kolm erapooletut) ning uus põhiseadus kuulutati jõustunuks 14. augustil 1973. Pärast põhiseaduse vastuvõtmist valis Rahvusassamblee Zulfikar Ali Bhutto peaministriks.

1973. aasta põhiseaduse peamised sätted olid järgmised:

• Parlamentaarne föderaalsüsteem: Pakistan sätestati liiduvabariigina, kus täidesaatev võim on peamiselt parlamentaarne — valitsuse juhiks on peaminister, kellele toetub parlamenti-vastutav kabinet.
• Islami eriline positsioon: põhiseaduses rõhutati islami kui riigireligiooni tähtsust; sätestati, et nii president kui ka peaminister peavad olema moslemid ning islami põhimõtetel põhinev õigus ja poliitika on riikliku identiteedi osa.
• Konstitutsiooniline nimi: riik nimetati Islamivabariigiks, kinnistades islami rolli riiklikus elus ja identiteedis.
• Põhiseaduse muutmine: põhiseaduse muudatuste vastuvõtmiseks nõuti alamkotta kahes kolmandikus häälteenamust ja ülemkotta lihtmajoriteeti, mis muuhulgas tagas muutuste suhteliselt laiapõhjalise toetuse.
• Põhiõigused ja nende piirangud: kõiki põhisisulisi inimõigusi garantiiti, kuid kehtis säte, et need võivad olla piiratud seadusega kehtestatud mõistlike piirangutega (nt julgeoleku, avaliku korra või moraali kaitseks).
• Kohtusüsteemi volitused: Kõrgeimad kohtud — ülemkohus (Supreme Court) ja provintside kõrgemad kohtud — said õiguse ja kohustuse tagada põhiseaduse ja põhivabaduste kaitse ning tühistada seadused, mis nende arvates põhiseadusega vastuolus on.
• Presidendi roll: president muutus ennekõike tseremoniaalsemaks riigipeaks, kes tegutseb peaministri siduvate nõuannete alusel; presidendi määrustel ja korraldustel tuli sageli olla peaministri vastukirjastus (countersignature).
• Senat ja provintside kaitse: ülemkoda ehk Senat koosnes enamasti provintside esindajatest, mille eesmärk oli esmakordselt tagada provintside huvide kaitse keskvalitsuse tasandil. Senatit ei tohtinud laiali saata, isegi hädaolukorras — see pakkus täiendavat stabiilsust föderaalsuhtele.
• Hädaolukord: hädaolukorras anti föderaalvalitsusele lai õigusaktide väljaandmise ja teatud juhtudel põhivabaduste ajutiselt peatamise kohta; samas pidi nende meetmete kasutamine põhinema konstitutsioonilistel ja seaduslikel raamidel.
• Keeleline poliitika: urdu määrati riigi ametlikuks (riiklikuks) keelega ning inglise keel lubati kasutada ametlikel eesmärkidel 15 aasta pikkuse üleminekuperioodi jooksul (st järgmiseks 15 aastaks säilis inglise keele ametlik staatus).
• Haridus ja islami õpetus: sätestati, et Koraani ja islami aluste õpetus peaks haridussüsteemis olema kohustuslik, millega püüti ühendada religioosse kasvatuse ja riikliku koolipoliitika nõuded.
• Föderaalne jagunemine ja residuaalsed volitused: Pakistan jäi föderaalriigiks: valitsuse ja provintside volitusi reguleeriti jaotuse kaudu ning jääkvolitused (küsitavad valdkonnad, mida põhiseadus ei määratle) jäid provintsidele, mitte keskvalitsusele.

1973. aasta põhiseadus tähistas selget tagasipöördumist parlamentaarse demokraatia juurde pärast 1962. aasta presidendikeskset põhiseaduskatset. Selle koostamisel tehti kompromisse provintside autonoomia osas, et leevendada hirme üleilmse keskse kontrolli ees — see oli oluline, kuna varasem üheüksuse süsteem oli alles hiljuti lõpetatud ja uues liidustruktuuris oli tarvis tagada provintside usaldus. Erinevalt varasematest põhiseadustest oli 1973. aasta tekst koostatud ja vastu võetud demokraatlikult valitud assamblee kokkuleppel, mis andis sellele suurema poliitilise ja moraalse autoriteedi.

Kuid ka 1973. aasta konstitutsioon ei olnud immuunne poliitiliste kriiside eest: see peatati mitmel korral sõjaseisukorra ja autoritaarsete režiimide ajal ning sellele tehti järgnevatel aastakümnetel arvukaid muudatusi. Pärast üht järgnenud sõjaseisukorda taastati põhiseadus ja kohandati seda vastavalt tolle aja poliitilistele kokkulepetele (näiteks 1980ndate keskel toimunud muudatused ja 30. detsembril 1985. tehtud poliitilised otsused, millega taastati osa tsiviilinstitutsioone). Tänases Pakistanis on 1973. aasta põhiseadus jäänud riigi põhialuseks, kuigi teda on mitmel korral muudetud ja tõlgendatud erinevate valitsuste ja kõrgemate kohtute poolt.

Seega on 1973. aasta põhiseadus ajalooliselt tähtis dokument: see taastab parlamentaarse valitsemise, püüab tasakaalustada provintside ja keskvalitsuse vahelisi suhteid ning ühendab islamiõpetuse ja põhiseadusliku õiguskorraga kehtivad demokraatlikud printsiibid. Tema jõudmine ja hilisem saatus peegeldavad Pakistanis toimunud pingeid demokraatia, föderalismi ja religioossuse vahel.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli uue valitsuse üks kõige pakilisemaid ülesandeid?

K: Millal tühistati sõjaseisukord?

K: Kuidas tuli kokku assamblee?

K: Kes moodustasid põhiseaduskomisjoni?

K: Millised olid erimeelsused komitees?

K: Kui kaua kulus neil aruande esitamiseks aega?

K: Mis kuupäeval nad oma aruande esitasid?

Otsing