Big Mac Index on majandusindeks, mis võrdleb kahe valuuta ostujõudu. Selles vaadeldakse, kui kallis on Big Mac eri riikides.

Big Mac'i indeksist kirjutati esimest korda 1986. aasta septembris ajakirjas The Economist. Alates sellest ajast on nad indeksit igal aastal avaldanud. McDonald's Big Mac valiti välja, sest seda valmistatakse sarnaselt ja sarnastest koostisosadest paljudes maailma riikides.

Kahe riigi vahelist vahetuskurssi saab võrrelda, jagades Big Mac'i hinna ühes riigis (selle riigi vääringus) Big Mac'i hinnaga teises riigis (selle riigi vääringus). Seejärel võrreldakse seda väärtust tegeliku vahetuskursiga. Kui kurss on madalam, siis on esimene valuuta teise valuutaga võrreldes alahinnatud (vastavalt ostujõu pariteedi (PPP) teooriale). Kui aga kurss on kõrgem, siis on esimene valuuta ülehinnatud.

Näiteks, kasutades 2008. aasta juuli näitajaid:

Kuidas arvutatakse (samm-sammult)

  • 1) Leia Big Mac'i hind riigis A (A_currency) ja riigis B (B_currency).
  • 2) Arvuta kujuteldav vahetuskurss ehk ostujõu pariteet (PPP): PPP = hindA / hindB (väljendatuna A_currency/B_currency).
  • 3) Võrdle PPP-d tegeliku turuvahetuskursiga (A_currency per B_currency).
  • 4) Arvuta protsentuaalne erinevus: ((turukr - PPP) / PPP) × 100%. Positiivne tulemus näitab, et A_currency on ülehinnatud; negatiivne, et A_currency on alahinnatud.

Lihtne arvutusnäide (illustreeriv, mitte tingimata täpsed 2008. a numbrid)

Oletame, et riigis A maksab Big Mac 5 A_currency ja riigis B 2 B_currency. Siis PPP = 5 / 2 = 2,5 A_currency/B_currency. Kui tegelik vahetuskurss on 3 A_currency/B_currency, siis A_currency on ülehinnatud arvutuslikult ((3 − 2,5) / 2,5) × 100% = 20%. Kui mõlema suuna puhul oleks tegelik kurss madalam kui PPP, tähendaks see vastupidi alahinnatust.

Mida indeks näitab ja milleks seda kasutatakse

  • Kiire ja lihtne mõõdik: Big Mac Index on intuitiivne viis näidata, kas valuuta on liiga kallis või odav võrreldes teisega, tuginedes ühele homogeensele tarbeesele.
  • Hariduslik tööriist: seda kasutatakse sageli õppetundides ja meedias, et illustreerida ostujõu pariteedi ideed ja valuutakursi võimalikke kõrvalekaldeid.
  • Võrdluspõhine vaatlus: poliitikakujundajad, investorid ja majandusvaatlejad saavad seda kasutada signaalina, mis võib viidata suurematele struktuursetele erinevustele hindade või tootmiskulude vahel.

Piirangud ja kriitika

  • Ei kajasta kõiki kaupade ja teenuste korve: Big Mac on vaid üks toode – ei saa täielikult asendada laiapõhjalist ostukorvi mõõdikuna.
  • Erinevad maksud ja tariifid: käibemaksud, liitumistasud või subsiidiumid võivad hindu riikide vahel mõjutada.
  • Erinevad töö- ja rendikulud: osa Big Maci hinnast tuleb lokaalsetest tööjõu- ja ärikuludest, mis ei ole seotud rahvusvahelise konkurentsiga.
  • Toote kohandused: portsjonid, retseptid või lisandid võivad riigiti erineda ning mõjutada hinda.
  • Turupiirangud ja kontrollid: kapitalikontrollid, valuutaneeldused ja turudüstoopia piiravad otsekohest tõlgendust.

Täiendavad variandid ja täiustused

  • SKP-ga kohandatud indeks: The Economist avaldab sageli ka GDP-adjusted (SKP-ga kohandatud) versiooni, kus arvestatakse riigi ostujõu keskmise taseme mõju.
  • Maksude ja muude kohandustega versioonid: mõnikord võrreldakse hindu enne makse või pärast makse, et eristada valitsuspoliitika mõju.
  • Alternatiivsed „tootesarjad”: on tehtud ka sarnaseid indekseid teiste tarbeesemete (nt KFC, iPad jt) baasil, et kontrollida, kas tulemused korduvad.

Kokkuvõte ja praktilised märkused

Big Mac Index on kasulik lihtne tööriist ostujõu võrdlemiseks ja PPP-põhise analüüsi illustreerimiseks, kuid seda ei tohiks kasutada ainsa või lõpliku tõendina valuuta pikaajalise „õiglasuse” hindamisel. Tegeliku majandusanalüüsi jaoks on otstarbekas kombineerida seda laiemate andmete ja teoreetiliste mudeleidega, arvestades makse, tööjõukulusid, elatustaset ja turustruktuuri.