Bhimsen Thapa listen (nepali: भीमसेन थापा; august 1775 – 5. august 1839) oli muhtiyar (sarnane peaministrile) ja Nepali tegelik valitseja aastatel 1806–1837. Ta kuulus mõjukasse Thapa-hõimkonda ning tema valitsemisaeg jäi Nepali ajaloos silmapaistvaks nii sõjaliste kampaaniate, administratiivsete muudatuste kui ka suhete tõttu Briti India Kompaaniaga.
Teekond võimuni
Bhimsen Thapa määrati 1797. aastal kuningas Rana Bahadur Shahi isiklikuks sekretäriks (Hajuriya). 1800. aastal lahkus ta koos kuninga ja paljude teistega poliitilisest surve tõttu Nepaalist ning asus ajutiselt elama Indiasse, Varanasisse. Seal toetas Bhimsen oma isandat ning aitas tal valmistuda tagasipöördumiseks Nepali poliitikasse. 1804. aastal tõusis Bhimsen kiiresti ametnike hulka, kui Rana Bahadur nimetas ta valitsuse kaji-ks (umbes minister).
1806. aastal mõrvati Rana Bahadur Shah tema kasuõega Sher Bahaduri poolt. Selle sündmuse järel puhkes võimuvõitlus, mille käigus Bhimsen likvideeris oma vastased ja need, keda peeti kuninga tapmise või muu vandenõu osalisteks. Selle tulemusena sai temast mukhtiyar (peaminister) ning ta kindlustas enda ja oma pere domineeriva positsiooni riigis.
Sõjalised kampaaniad ja riigi poliitika
Bhimsen juhatas sarja sõjalisi kampaaniaid Nepali läänepiiridel, püüdes laiendada kuningriigi mõjualasid. Tema väed võitlesid piirkondades, mis hõlmasid Kumaoni ja Garhwali ala ning teisi lähedalasuvaid kuningriike. Need vallutused suurendasid ajutiselt Nepali territoriaalset haaret, kuid tekitasid ka pingeid Briti India Kompaaniaga.
1811. aastal sai Bhimsenist esimest korda Nepali armee ülemjuhataja. Tema lähikonda kuulus mitu mõjukat sugulast, sealhulgas vend kindral Kaji Nain Singh Thapa, kes hiljem lahingus hukkus. Bhimsen toetas oma sugulaste ametissenimetamist ning tugevdas Thapa-fakti krooni ümber, mis tekitas püsivaid sisevastasseise teiste aadliperekondadega.
Anglo‑Nepali sõda ja tagajärjed
1814.–1816. aastal puhkes Anglo‑Nepali sõda (Anglo‑Nepalese War), mille põhjus oli piiritüli ja mõlemapoolne territoriaalne ambitsioon. Sõjas sai Nepal mitmeid kaotusi ning konflikt lõppes 1816. aastal Sugauli lepingu sõlmimisega, mille tulemusena pidi Nepal loovutama osa vaidlusalustest aladest. Samas säilis Nepali kui iseseisva riigi formaalne staatuse ning Bhimsen püüdis pärast sõda säilitada niinimetatud isoleeriv ja ettevaatlik poliitika Briti suhtes.
Reformid, ehitustööd ja kultuuriline mõju
Võimul olles korraldas Bhimsen mitmeid sisevalitsemist puudutavaid samme: ta töötas välja kesksema administratsiooni, püüdis moderniseerida sõjaväge ning tugevdada riiklikku kontrolli eraldiseisvate piirkondade üle. Ta oli ka aktiivne linnaplaneerija ja ehitustööde patroneerija: tema ajal rajati veekraane, tiike, kõnniteid ning restaureeriti ja ehitati templeid. Üks tuntumaid tema rajatisi on Dharahara ehk Bhimseni torn, mis sai hiljem üheks Kathmandu silmapaistvamaks maamärgiks.
Langus ja surm
Bhimsen Thapa võimas positsioon tekitas kõrvalseisjate seas ka vaenlasi. 1837. aastal hakkas tema mõju nõrgenema, kui sisevõimuvõitlused ja vandenõud õhutasid tema vastaste pealetungi. Ta kaotas ametist ja langes poliitilisse isolatsiooni; tema kinnipidamine ja hilisem vangistus lõppesid sellega, et Bhimsen suri 5. augustil 1839 vanglast lahkudes – tema surm on ajalooliselt olnud vaieldava ja vastuolulise loomuga ning seda on kirjeldatud nii enesetapuna kui ka kahtlustatuna surmana vangistuses.
Pärand
Bhimsen Thapa on Nepali ajaloos vastuoluline, ent mõjukas tegelane. Tema valitsusaeg tähistas perioodi, mil Nepal püüdis nii territoriaalselt laieneda kui ka säilitada iseseisvust kasvava Briti mõjuajaloo tingimustes. Ühest küljest nähtakse teda patrioodi ja reformijana, kes tugevdas riigi institutsioone ja ehitas avalikku taristut; teisest küljest kritiseeritakse teda autoritaarse juhtimise ja sugulaspoliitika pärast. Tema tegevus ja otsused mõjutasid oluliselt Nepali poliitilist maastikku 19. sajandi esimesel poolel.