Christine Prantsusmaal (Christine Marie; 10. veebruar 1606 – 27. detsember 1663) oli Prantsusmaa IV Henriku ja Marie de Medici teine tütar. Ta oli Louis XIII õde ja abiellus 1619. aastal neljateistaastaselt tulevase Savoia hertsogi Victor Amadeus I-ga. Teda peeti heitlikuks ja kergemeelseks. Ta omandas hariduse Prantsuse õukonnas ja tõi Savojeeni prantsuse kultuuri. Tema abikaasa järgnes Savoia troonile 1637. aastal ja seega sai Christine'ist abielu kaudu Savoia hertsoginna. Victor Amadeus I surma korral 1637. aastal määrati Christine oma poja Francis Hyacinthi nimel regendiks. Francis Hyacinthi surma korral 1638. aastal läks troon siiski tema teisele ellujäänud pojale, kellest sai Charles Emmanuel II. Ametlikult oli ta kuni 1648. aastani regent, kuid säilitas sel ajal Savoia valitsuses tohutu mõju, mis lõppes alles tema surmaga 1663. aastal.
Perekond ja noorus
Christine kasvas üles Prantsuse kuninglikus õukonnas, kus talle anti põhjalik haridus vastavalt tolle aja kõrgläbilõikes õukondade tavadele: keel, kirjandus, tseremooniad ja lihvitud kombed. Tema ema Marie de Medici mõjutas tugevalt tema poliitilist haridust ja suhteid Euroopa võimuperedega. Christine oli osa poliitilisest liidust, mida kujundati abielutehingute kaudu — tema abielu Savoia hertsogiga oli osa Prantsuse ja Savoya vahelisest strateegilisest koostööst.
Abielu ja roll Savoias
Abielu Victor Amadeus I-ga tõi Christine'i Torino õukonda, kus ta hakkas levitama prantsuse moe- ja kultuurimõjusid: keelt, moestiile, seltskonnaetiketti ja kunstilisi eelistusi. Tema prantsuse juured andsid Savoiale suurema sideme Prantsusmaaga ja mõjutasid poliitilisi suhteid Hispaania ja teiste Itaalia riikidega. Christine'it kutsuti Itaalias sageli "Madama Reale" — tiitel, mis peegeldas tema staatust ja autoriteeti hertsogiriigis.
Regentsus, poliitika ja konfliktid
Victor Amadeus I surma järel 1637. aastal sekkus Christine tugevasti riigi juhtimisse ning ta määrati oma pojale Francis Hyacinthile regendiks. Pärast noore Francise varajast surma 1638. aastal jätkas Christine võimu läbi oma teise järeltulija, noore Charles Emmanuel II. Tema regentsusperiood oli täis poliitilisi pingeid: Savoia asetses suurvõimude — Prantsusmaa ja Hispaania — huvide vahel ning koduses õukonnas tekkisid jagunemised Prantsuse-meelsete ja Hispaania-meelsete parteide vahel. Need vastuolud viisid mõnikord relvastatud kokkupõrgeteni ja läbirääkimisteni hertsogiriigi sise- ning välispoliitika üle. Kuigi ametlikult regent kuni 1648. aastani, säilitas Christine reaalse poliitilise mõju veel pikki aastaid.
Kultuuriline ja administratiivne pärand
Christine oli oluline kultuuriline patroon: ta soodustas prantsuse maitse levikut, toetas kunsti, muusikat ja arhitektuuri ning moderniseeris mõningaid õukonna kombeid. Tema meelitamine Prantsuse moele ja keelele aitas Savoial tihedamalt integreeruda Lääne-Euroopa kultuuriruumi. Administratiivselt püüdis ta säilitada hertsogiriigi stabiilsust ja kaitsta oma laste pärimisõigust suurvõimude surve vastu.
Surm ja mälestus
Christine suri 27. detsembril 1663. aastal. Talle omistatakse tähtis roll Savoia riigi 17. sajandi kujunemisel: nii poliitilise mõju kui ka kultuurilise moderniseerijana. Tema järglaste kaudu jätkus tema pärand Savoia ajaloos ning ta jääb meelde kui tugeva iseloomu ja suursuguse õukondliku maitsega printsess, kes kandis edasi Prantsuse mõju Itaaliasse.
Tähtsamad punktid:
- Prantsuse kuningliku pere liige ja Louis XIII õde.
- Abielu 1619. aastal Victor Amadeus I-ga ja hiljem Savoia hertsoginna.
- Määratud regendiks 1637. aastal, ametlik regentsus kestis kuni 1648. aastani.
- Tugev pro-Prantsuse poliitiline ja kultuuriline mõju Savoias; pingeid Hispaania-meelsete jõududega.
- Jätnud märgatava kultuuripärandi ja mõjutanud Savoia õukonda kuni oma surmani 1663. aastal.