Emma Waldeck-Pyrmont — Madalmaade kuninganna-regent ja William III abikaasa
Emma Waldeck-Pyrmont — Madalmaade kuninganna-regent ja William III abikaasa. Lugege tema elulugu, regentsust ja mõju noore Wilhelmina kujunemisele kuningannaks.
Adelheid Emma Wilhelmina Theresia (Arolsen, 2. august 1858 - Den Haag, 20. märts 1934), Oranje-Nassau printsess, Waldeck-Pyrmonti printsess, oli Madalmaade kuninga Wilhelm III teine abikaasa. Ta oli temaga abielus alates 1879. aastast kuni tema surmani 1890. aastal. Pärast tema surma sai temast Madalmaade kuninganna-regent, sest tema tütar Wilhelmina oli isa surma ajal alles 10-aastane ja liiga noor, et valitseda.
Varasem elu ja päritolu
Emma sündis väikese Saksa vürstiriigi Waldeck-Pyrmont suursuguses aadliperekonnas ja sai hariduse ning kasvatusi tüüpiliselt protestantlikus, konservatiivses õhkkonnas. Ta oli haritud, tagasihoidlik ja omandas heade kombedega diplomaatilise käitumise, mis hiljem aitas tal toimida nii kuningannana kui regendina.
Abielu ja kuninganna roll
1879. aastal abiellumine Hollandi kuningaperre sobitus nii isiklikel kui riiklikel kaalutlustel: vanemal kuningal oli vaja järglast, kes kindlustaks trooni järjekorra. Emma sai kohe pärast abiellumist Madalmaade kuningannaks (abikaasana) ning pühendus kuningliku perekonna argielule ja avalikele ülesannetele. Ta oli tuntud oma tagasihoidliku, mõõduka ja kohusetundliku käitumise poolest.
Regentsus (1890–1898)
Pärast kuningas Wilhelm III surma 1890. aastal tõusis troonile nende tütar Wilhelmina, kes oli kõigest 10-aastane. Sel põhjusel määrati Emma ametlikult Eestis kasutatava mõiste järgi kuninganna-regendiks — riigi ametlikuks valitsusjuhi kohtväärseks asendajaks kuni uue monarhi täisealiseks saamiseni. Emma regentsus kestis kuni 1898. aastani, mil Wilhelmina saavutas täisealisuse. Regentsuse ajal:
- säilitas Emma riigi õigusliku ja poliitilise stabiilsuse ning jälgis, et valitsuse tegevus jääks põhiseaduse raamidesse;
- tagas järjepidevuse kuningliku majapidamise ja riigiametite töös;
- hoidis neutraalsust parteipoliitikas, kuid kasutas vajadusel oma õiguslikke volitusi demokraatliku protsessi toetamiseks;
- panustas tütre haridusse ja ettevalmistusse troonipärijana, kujundades Wilhelmina konservatiivset ja tugevat monarhiamõistmist.
Hilisem elu ja pärand
Pärast regentsuse lõppu jäi Emma kuninganna emamaa, zag toimides oma tütre nõunikuna ja kuningliku perekonna toetajana. Ta pühendus suuresti heategevusele, sotsiaalvaldkonna algatustele ja kiriklikele ühendustele ning pidas olulist rolli Wilhelmina lapsepõlves ja valitsuse esimestel aastatel. Emma suri 20. märtsil 1934 The Hague's ning teda mäletatakse eelkõige kui stabiilsust andnud, kohusetundlikku ja pragmaatilist regenti, kelle tegevus aitas kindlustada rahuaja ülemineku noorele kuningannale.
Pärand: Emma nimi on jäänud mälestuseks kui sümbolile rahulikust valitsemisest keerulisel ajal. Tema roll regendina hinnati kõrgelt nii toonase avalikkuse kui ka ajaloolaste poolt, kes rõhutavad tema panust Madalmaade monarhia jätkusuutlikkusse ja riiklikku stabiilsusesse.
Varajane elu
Emma oli neljas seitsmest lapsest. Tema isa oli Waldecki ja Pyrmonti kuningas George Victor ja ema oli Nassau-Weilburgi printsess Helena. Tema isapoolne vanaema Emma Anhalt-Bernburg-Schaumburg-Hoym oli Oranje-Nassau printsessi Carolina ja Nassau-Weilburgi Karel Christiaani lapselaps. Tema vanaisa ema poolelt, Willem Nassau-Weilburgi Willem, oli samuti nende lapselaps. See tähendab, et Emma oli Oranje-Nassau majaga seotud kahe suguvõsa kaudu.
Printsess kasvas üles Saksamaal Schloss Arolsenis. Tema tütar, hilisem kuninganna Wilhelmina kirjutas oma autobiograafias, et tema ema kodune elu oli tolle aja kohta väga moodne ja hästi informeeritud.
Tema abikaasa William III
Kuningas oli juba varem abielus oma nõo Sophie Württembergi naisega. Ta suri 1877. aastal. Nende abielu oli õnnetu, nad elasid lahus alates 1855. aastast. William III-l oli mõned suhted väljaspool oma esimest abielu. Ajalehed teatasid isegi tema suhetest Ameerika baaridaami Elisa Parkeri ja Pariisi ooperilaulja Leonora d'Ambre'iga.
Kui Sophie suri ja pojad ei abiellunud kellegagi, pidas William parimaks uuesti abielluda. Nii ei sureks Oranje perekonnanimi välja. Ta kohtus Sophie'ga pärast seda, kui oli läinud tema vanemale õele Pauline'ile külla. Samuti oli ta kaalunud abiellumist oma vennatütre Elisabeth van Saksen-Weimar-Eisenachiga.
Kui nad 1878. aasta septembris kihlusid, oli Emma 20-aastane ja William 61-aastane. Nad abiellusid 7. jaanuaril 1879 ja 31. augustil 1880 sündis Wilhelmina.
Emma 12-aastasena 1870. aastal
Abielu
Esimesed abieluaastad olid kuninganna Emma jaoks õnnelikud. Talle meeldis tegeleda puunikerdamisega ja ta veetis palju aega oma Utrechti töökojas. Samuti kulutas ta palju aega oma Wimmy eest hoolitsemisele. Kuid peagi muutusid asjad. 1884. aastal suri Williami noorim poeg Alexander. Ta oli 32-aastane ja polnud abielus. Williami teised pojad olid juba surnud: Maurits 1850. aastal 6-aastaselt ja William 1879. aastal 38-aastaselt. See tähendas, et printsess Wilhelmina oleks nüüd järgmine kuninganna.
Printsess oli vaid kolmeaastane. Kuningas oli 65-aastane. Vanusevahe tõttu hääletas valitsus Emmast regendiks. See tähendas, et kui kuningas sureb enne Wilhelmina 18-aastaseks saamist, täidab Emma kuninganna ülesandeid seni, kuni Wilhelmina on piisavalt vana, et üle võtta.
Regent
Kuninga tervis läks 1888. aastal kiiresti allamäge. Mais kolis perekond Haagist oma paleesse Apeldoornis asuvasse vaiksesse linnakesse. Kuningas ei suutnud enam riiki valitseda. Valitsus hääletas, et kuninganna Emma saab regendiks, ja ta andis 20. novembril Haagis vande oma abikaasa eest valitsemiseks. Ta valitses tema asemel vaid kolm päeva; William suri 23. novembril 1890. Ta oli 73-aastane. Sellest päevast alates, 10-aastaselt, sai Wilhelminast ametlikult kuninganna. Emma sai kuninganna-regendiks oma tütre eest kuni 1898. aastani.
Emma töötas samamoodi nagu tema abikaasa. Ta hoolitses selle eest, et ta kohtuks kõigi ministritega kord iga neljateistkümne päeva tagant. Erinevalt oma abikaasast avas ta end kõigile, kes soovisid temaga rääkida. Ta avas ka palju posti, mis talle isiklikult saadeti. Oma kuninganna-lesk-regendi ajal pidi ta kolm korda oma kabinetti ümber korraldama. See oli talle raske ülesanne.
Ta hoolitses ka oma tütre kasvatamise eest. Ta tahtis veenduda, et tema tütar oleks valmis kuningannaks.
Emma ja Wilhelmina leinas (1890).
Kuninganna-ema
Noor Wilhelmina valis peagi oma tee, kui temast sai kuninganna. Ta püüdis oma emast eemale saada, kuid pidi sageli toetuma oma headele protokollioskustele. Esialgu elasid nad koos Noordeinde palees. Kui Wilhelmina abiellus, kolis Emma Lange Voorhouti lossi. Ta ei tegelenud enam riigi valitsemisega, kuid võttis endiselt kuninga lesena vastu diplomaate ja teisi inimesi.
Ta toetas tööd tuberkuloosi peatamiseks, millesse paljud inimesed tol ajal surid. Ka tema õde Sophie oli sellesse surnud.
Järgmine troonipärija Juliana sündis 1909. aastal. Valitsus otsis taas regenti. Nad ei pidanud Wilhelmina abikaasat Hendrikut heaks. Kuna neil olid head mälestused Emmast kui regendist, taotlesid nad, et Emma oleks taas regendiks. Wilhelmina oli nõus ja 1909. aastast kuni 1927. aastani (mil Juliana oleks saanud 18-aastaseks) oli Emma taas regent. Seekord polnud seda vaja.
Emma suri 20. märtsil 1934 bronhiidi tüsistustesse.
Pealkirjad
- Tema Kõrgema Kõrguse Waldecki ja Pyrmonti printsess Emma (1858-1879)
- Tema Majesteet kuninganna (1879-1890)
- Tema Majesteet kuninganna regent (1890-1898)
- Tema Majesteet Kuninganna Ema (1898-1934)
Otsige