Adelheid Emma Wilhelmina Theresia (Arolsen, 2. august 1858 - Den Haag, 20. märts 1934), Oranje-Nassau printsess, Waldeck-Pyrmonti printsess, oli Madalmaade kuninga Wilhelm III teine abikaasa. Ta oli temaga abielus alates 1879. aastast kuni tema surmani 1890. aastal. Pärast tema surma sai temast Madalmaade kuninganna-regent, sest tema tütar Wilhelmina oli isa surma ajal alles 10-aastane ja liiga noor, et valitseda.

Varasem elu ja päritolu

Emma sündis väikese Saksa vürstiriigi Waldeck-Pyrmont suursuguses aadliperekonnas ja sai hariduse ning kasvatusi tüüpiliselt protestantlikus, konservatiivses õhkkonnas. Ta oli haritud, tagasihoidlik ja omandas heade kombedega diplomaatilise käitumise, mis hiljem aitas tal toimida nii kuningannana kui regendina.

Abielu ja kuninganna roll

1879. aastal abiellumine Hollandi kuningaperre sobitus nii isiklikel kui riiklikel kaalutlustel: vanemal kuningal oli vaja järglast, kes kindlustaks trooni järjekorra. Emma sai kohe pärast abiellumist Madalmaade kuningannaks (abikaasana) ning pühendus kuningliku perekonna argielule ja avalikele ülesannetele. Ta oli tuntud oma tagasihoidliku, mõõduka ja kohusetundliku käitumise poolest.

Regentsus (1890–1898)

Pärast kuningas Wilhelm III surma 1890. aastal tõusis troonile nende tütar Wilhelmina, kes oli kõigest 10-aastane. Sel põhjusel määrati Emma ametlikult Eestis kasutatava mõiste järgi kuninganna-regendiks — riigi ametlikuks valitsusjuhi kohtväärseks asendajaks kuni uue monarhi täisealiseks saamiseni. Emma regentsus kestis kuni 1898. aastani, mil Wilhelmina saavutas täisealisuse. Regentsuse ajal:

  • säilitas Emma riigi õigusliku ja poliitilise stabiilsuse ning jälgis, et valitsuse tegevus jääks põhiseaduse raamidesse;
  • tagas järjepidevuse kuningliku majapidamise ja riigiametite töös;
  • hoidis neutraalsust parteipoliitikas, kuid kasutas vajadusel oma õiguslikke volitusi demokraatliku protsessi toetamiseks;
  • panustas tütre haridusse ja ettevalmistusse troonipärijana, kujundades Wilhelmina konservatiivset ja tugevat monarhiamõistmist.
Emma regentsuse iseloom oli rahulik ja ettevaatlik: ta eelistas kompromisse ning töötas selle nimel, et lähedal olevad poliitilised pinged ei ähvardaks riigi ühtsust ega kuningliku instituudi usaldusväärsust.

Hilisem elu ja pärand

Pärast regentsuse lõppu jäi Emma kuninganna emamaa, zag toimides oma tütre nõunikuna ja kuningliku perekonna toetajana. Ta pühendus suuresti heategevusele, sotsiaalvaldkonna algatustele ja kiriklikele ühendustele ning pidas olulist rolli Wilhelmina lapsepõlves ja valitsuse esimestel aastatel. Emma suri 20. märtsil 1934 The Hague's ning teda mäletatakse eelkõige kui stabiilsust andnud, kohusetundlikku ja pragmaatilist regenti, kelle tegevus aitas kindlustada rahuaja ülemineku noorele kuningannale.

Pärand: Emma nimi on jäänud mälestuseks kui sümbolile rahulikust valitsemisest keerulisel ajal. Tema roll regendina hinnati kõrgelt nii toonase avalikkuse kui ka ajaloolaste poolt, kes rõhutavad tema panust Madalmaade monarhia jätkusuutlikkusse ja riiklikku stabiilsusesse.