Humberto Castelo Branco — Brasiilia marssal ja president (1964–1967)

Humberto Castelo Branco — Brasiilia marssal ja esimene sõjaväeline president (1964–1967). Biograafia, poliitika, roll riigipöördes ja traagiline surm.

Marssal Humberto de Alencar Castelo Branco (portugali hääldus: [ũ'bɛʁtu dʒi alẽ'kaʁ kas'tɛlu 'bɾɐ̃ku]) (20. september 1897 - 18. juuli 1967) oli Brasiilia sõjaväejuht ja poliitik. Ta oli Brasiilia sõjaväelise valitsuse esimene president pärast 1964. aasta sõjaväelist riigipööret. Castelo Branco hukkus 1967. aasta juulis, varsti pärast oma eesistumise lõppu, lennuõnnetuses.

Varasem elu ja sõjaväeline karjäär

Humberto de Alencar Castelo Branco sündis 20. septembril 1897. Ta õppis sõjaväeõppeasutustes ja tegi karjääri Brasiilia armees, tõustes kõrgetesse ametitesse. Tema teenistusajal oli ta tuntud kui organiseeritud ja distsiplineeritud ohvitser, kes teenis mitmetes juhtivates ametites. Enne presidendiks saamist oli ta sõjaväe ülemjuhatajate hulgas ning teda peeti üheks mõjukamaks armeejuhiks riigis.

1964. aasta riigipöörde roll ja valitsemise algus

1964. aasta aprillis toimunud riigipöörde järel moodustasid sõjaväelised juhid uue võimu ning Castelo Branco nimetati riigi peamiseks juhtfiguuriks. Ta astus ametisse sellel keerulisel ajal, millele järgnesid kiiresti vastuolulised otsused poliitilise süsteemi ümberkujundamiseks. Tema valitsemist iseloomustas tihe koostöö sõjaväe juhtkonnaga ja soov tagada riigis „stabiilsus” Cold War’i kontekstis.

Poliitika ja valitsuse otsused

Castelo Brancol oli vastuolu tekitav roll: tema administratsioon püüdis ühest küljest stabiliseerida majandust ja tugevdada riiklikku kontrolli, teiselt küljelt kehtestas see mitmeid piiranguid demokraatlikele vabadustele. Tema valitsuse ajal võeti vastu õiguslikke instrumente, mis andsid presidendile ning sõjaväele suured volitused poliitiliste vaenlaste eraldamiseks ja eemaldamiseks ametist.

• Majandus: valitsus rakendas meetmeid inflatsiooni pidurdamiseks ja riigikassa tasakaalustamiseks, mõnikord juhitud rangete eelarve- ja rahapoliitiliste otsustega.
• Välispoliitika: riik suundus tugeva külma sõja-aegse liitumise poole lääneriikidega, eriti Ameerika Ühendriikidega, ning rõhutas anti-kommunistlikku positsiooni.
• Poliitiline restruktureerimine: valitsus kehtestas õigusakte ja meetmeid, mis piiravad poliitilist tegevust, annavad laiaulatuslikke volitusi valitsusele ning võimaldasid poliitiliste vaenlaste eemaldamist ametist.

Õigusaktid ja repressioonid

Castelo Branco valitsus kasutas eri õiguslikke instrumente, et muuta poliitilist maastikku ja vähendada vasakpoolsete ning opositsiooniliste jõudude mõju. Need sammud käivitasid protsessi, mis viis sõjaväelise režiimi sügavama konsolideerumise ja demokraatlike institutsioonide piiramise järgnevatel aastatel. Sellised meetmed kallutasid poliitilise elu tugevasti võimupartei ja armeele soodsasse suunda ning tekitasid laialdast kriitikat inimõiguste rikkumiste ja poliitilise vägivalla osas.

Ametiaja lõpp ja surm

Castelo Branco ametiaeg kestis aastatel 1964–1967. Pärast ametist lahkumist hukkus ta 18. juulil 1967 lennuõnnetuses. Tema surm tuli lühikese aja jooksul pärast presidendiametit ja süvendas riigis juba niigi keerulisi poliitilisi pingeid.

Pärand ja hinnangud

Humberto Castelo Branco pärand on vastuoluline. Mõned analüütikud ja osa ühiskonnast tunnustavad teda stabiilsuse taastamise ja majandusliku korrigeerimise eest 1960ndate alguses; teised süüdistavad teda autoritaarse režiimi algatamises, mis tõi kaasa aastakümnete vältel poliitiliste vabaduste piiramise ja inimõiguste rikkumised. Tema ametiaeg tähistas Brasiilia ajaloos pöördepunkti: demokraatliku süsteemi asendumist sõjaväelise kontrolliga, mille mõjud olid tunda veel pikka aega pärast tema surma.

Otsing