Karl-Otto Apel (saksa: [ˈaːpl̩]; 15. märts 1922 – 15. mai 2017) oli saksa filosoof ja Frankfurdi Ülikooli emeriitprofessor. Ta töötas välja eripärase filosoofilise lähenemise, mida nimetas transtsendentaalpragmaatikaks (Transzendentalpragmatik), mille kaudu püüdis õigustada kommunikatsiooni ja moraali normatiivsust ning selgitada arutelu ja mõistmise eeltingimusi. Inglise keeles on tema mõttekäike tutvustanud näiteks raamat Understanding and Explanation: A Transcendental‑Pragmatic Perspective. Kuigi Theory of Communicative Action on Jürgen Habermasi põhiteos, osales Apel tihedas teoreetilises dialoogis Habermasiga ja andis olulise panuse kommunikatiivse teooria ja diskursuseetika kujunemisse.

Filosoofia ja peamised ideed

Apeli transtsendentaalpragmaatika ühendab klassikalisi transtsendentaalseid küsimusi (nagu Kantis ja Husserlis) pragmaatilise keele- ning kõneaktiteooriaga. Tema põhiväide on, et mõtlemise, mõistmise ja keele kasutamise loogilised ning normatiivsed eeldused on paljastatavad transtsendentaalsete argumentide abil: analüüsides seda, mida peame tingimata eeldama, et suhtlemine üldse võimalik oleks, saab tuletada ka kommunikatsiooni ja argumentatsiooni normatiive.

Peamised teemad ja järeldused, mida Apel rõhutas:

  • keele ja suhtluse eeldused kui moraalsuse ja õigustamise allikad;
  • väited kehtivusest ja tõestamise vajadus — igas arutelus peavad osalejad olema valmis vastuväiteid vastu võtma ja põhjendama;
  • diskursuseetika idee: moraalsete normide õigustamine peab toimuma avatud ja ratsionaalses diskursuses, kus osalejad tunnistavad üksteise argumente;
  • vastutus ja kommunikatiivne praktika – tehnoloogia ja poliitika areng nõuavad refleksiooni ja eetilisi kriteeriume, mida saab põhjendada transtsendentaalpragmatika kaudu.

Teaduslik töö ja mõju

Apel tegeles nii teoreetilise kui ka praktilise filosoofiaga: ta kirjeldas keele toimimise ja argumentatsiooni struktuure ning rakendas neid eetiliste ja poliitiliste probleemide analüüsiks. Tema tööd on mõjutanud kaasaegset teooriat arutelust, diskursuseetikast ja kommunikatiivsest ratsionaalsusest ning loonud sillad kantliku ja fenomenoloogilise traditsiooni, kõneaktiteooria ning pragmaatilise filosoofia vahel.

Kuigi paljud tema kirjutised on algselt ilmunud saksa keeles, on Apeli ideid tutvustatud ja tõlgitud laiemalt ning neid on arutatud rahvusvahelistes filosoofilistes debattides, eriti seoses Habermasega toimunud dialoogidega.

Tunnustused ja pärand

Apel valiti 1989. aastal Academia Europaea liikmeks ja 1993. aastal sai ta Academia Scientiarum et Artium Europaea täisliikmeks. 2001. aastal autasustati teda Saksamaa Liitvabariigi teenetemärgiga. Tema panus kaasaegsesse filosoofiasse peitub eelkõige selles, et ta pakkus välja metoodika, mis püüab siduda normatiivset filosoofiat keele- ja kommunikatsioonianalüüsiga ning seeläbi anda tugeva, sotsiaalselt suunatud aluse eetilistele ja teadmisteväidetele.

Apel suri 15. mail 2017 Niedernhausenis 95-aastaselt. Tema töö jätkab mõjuka kohalolekuna diskussioonides eetika, kommunikatsiooni ja pragmaatilise filosoofia teemadel.