See on Fédération Internationale de l'Automobile (FIA) poolt kasutatav Vormel‑1 maailmameistrivõistluste punktisüsteem. FIA kasutab seda süsteemi alates 1950. aasta hooajast, et otsustada nii FIA sõidukijuhtide kui ka konstruktorite maailmameistrivõistlusi. Meistritiitlid antakse sõitjale ja konstruktorile (autoehitajale), kes koguvad hooaja jooksul kõige rohkem punkte.

Punktisüsteemi peamised muutused läbi aegade

  • 1950–1959: Esimestel hooaegadel (vt 1950-1959) anti punkte tavaliselt esikohani kuni viiendale kohale (sagedasti skeem 8‑6‑4‑3‑2) ning lisaks anti 1 punkt kõige kiirema ringi eest. See oli algusaegade tava, mis motiveeris ka kiirete ringide sooritamist.
  • 1960ndad kuni 1990: 1960ndatest alates likvideeriti kiireima ringi eraldist ja võidu punktide arv kasvas – paljude aastakümnete jooksul (sh 1963 ja 1965) kehtis süsteem, kus võitja sai 9 punkti ja punktid anti kuuele esimesena lõpetanule (9‑6‑4‑3‑2‑1). Samal perioodil oli laialt levinud ka praktika, kus kogu hooaja tulemusi ei arvestatud täielikult: arvesse läksid ainult sõitja teatud arv parimaid tulemusi (nn "dropped scores" ehk mahaarvamise süsteem).
  • Droppitud punktide mõju: Mahaarvamise süsteem võis anda ebatavalisi lõpptulemusi. Näide: 1988. aasta oli selle poolest kuulus — Alain Prost ja Ayrton Senna sõitsid mõlemad McLareni ridades. Hooaeg oli 16 etappi, kuid meistrivõistluste arvestusse läksid ainult 11 parimat tulemust. Prost võitis seitse etappi ja lõpetas seitse korda teisel kohal, kogudes hooaja kokku 105 punkti, kuid mahaarvamise järel loeti 87 punkti. Senna võitis kaheksa etappi ja lõpetas kolmel korral teisel kohal, mille kogupunktid olid 94, arvestusse läks neist 90 — nii võitis Senna meistritiitli hoolimata sellest, et Prost kogus hooaja jooksul rohkem punkte kui tema.
  • 1991: Kehtestati oluline muudatus — alates 1991. aastast hakati arvestama kõiki hooaja võistleja tulemusi (mahaarvamise süsteem kaotati) ning võidu eest anti senise 9 punkti asemel 10 punkti (süsteem 10‑6‑4‑3‑2‑1). See andis võitudele senisest suurema tähtsuse.
  • 2003: Muudeti punktide jagamist, et rohkem sõitjaid saaks punkte — hakati jagama punkte kaheksale kiiremale (10‑8‑6‑5‑4‑3‑2‑1).
  • 2010 ja edasi: Praegune laiendatud süsteem võeti kasutusele 2010. aasta hooajaks: punkte jagatakse esikümnele positsioonile (25‑18‑15‑12‑10‑8‑6‑4‑2‑1). Selle eesmärk oli võimaldada rohkematel meeskondadel ja sõitjatel punkte koguda ning peegeldada kasvavat arvu võistkondi ja langenud vahet tiimide vahel.

Kuidas punktid mõjutavad sõitjate ja konstruktorite arvestust

  • Sõitjate arvestus: Iga sõitja kogub endale isiklikke punkte vastavalt finisheelitusele igas sõidus. Ajalooliselt on süsteem ja punktide jaotus muutunud, mistõttu võrdlused eri ajastute võitude ja punktisummade vahel nõuavad konteksti arvestamist.
  • Konstruktorite arvestus: Konstruktorite (meeskondade) maailmameistritiitel on osa FIA arvestusest alates 1958. aastast. Konstruktorite punktid kogunevad tavaliselt mõlema meeskonna sõitja tulemuste alusel (sõltuvalt reeglitest ja hooaja süsteemist); see muudab meeskonna strateegilised valikud ja meeskonnasisesed vastastikerivaldused tähtsaks.

Tähtsamad rekordid ja näited

  • Jim Clark — üks ajaloo domineerivamaid sõitjaid punktide suhtes: Jim Clark kogus nii 1963. kui ka 1965. aastal maksimaalse punktisumma tolle süsteemi piires (54 punkti, mis vastas kuuele võidule, kuna tollane võit andis 9 punkti).
  • Michael Schumacher — näide suurest järjepidevusest: Michael Schumacher lõpetas 2002. aasta hooaja igal etapil poodiumil (esikolmikus) ja kogus selle hooaja süsteemi sees 144 punkti maksimaalsest 170-st.
  • Meeskondlikud saavutused — McLaren 1988. aastal oli väga dominantne: meeskond kogus 199 punkti maksimaalsest 240-st ja edestas teiseks jäänud meeskonda märkimisväärse vahega. Samuti Ferrari 2002. aastal kogus 221 punkti maksimaalsest 340-st, mis näitab, kuidas eri punktisüsteemide maksimaalsed võimalikud summad sõltuvad hooaja sõitude arvust ja punktijaotusest.

Miks süsteemi muudetakse?

Punktisüsteemi muutmise põhjused on tavaliselt:

  • soov anda suuremat preemiat võitudele või vastupidi tasustada järjepidevust;
  • soov jagada punkte rohkemate kohtade vahel ja kaasata rohkem meeskondi/võistlejaid;
  • muutused tavades, meeskondade ja sõitude arvus hooajal ning konkurentsi mitmekesisus.

Kokkuvõtlikult: Vormel‑1 punktisüsteem on olnud dünaamiline ja ajas mitu korda muutunud, et paremini kajastada võidusõidu arengut ja konkurentsiolukorda. Kui võrrelda sõitjate või meeskondade tulemusi eri ajastutel, tuleb alati arvesse võtta, milline punktisüsteem sel hooajal kehtis.