Elizabeth Gladys Millvina Dean (2. veebruar 1912 – 31. mai 2009) oli RMS Titanicu (uppus 15. aprillil 1912) noorim reisija ja aastani 2009 viimane elusolev ellujääja sellest katastroofist. Ta oli vaid kahekuune beebi ning ei mäletanud uppumist.
Õnnetus ja pääsemine
Millvina Dean oli koos oma emaga, isaga ja vennaga Titanicul, kui laev 14. aprillil 1912 tabas jäämäge. Pärast kokkupõrget paluti reisijatel end riidesse panna ja liikuda tekile. Dean, tema ema ja vend paigutati ühte päästepaati ning pääsesid üleslaetud lifeboat'ist eluga; nad leiti ja päästeti hiljem RMS Carpathia poolt. Tema isa ei jäänud ellu.
Hilisem elu ja seotus Titanicuga
Dean elas Suurbritannias ja algselt ei pööranud lapsepõlves tähelepanu sellele, et oli olnud osa kuulsast katastroofist, kuna ta ei pidanud seda teadlikult meenutama. Alles oma seitsmekümnendates eluaastates hakkas ta osalema Titanicuga seotud mälestusüritustel ja kohtumistel teiste ellujäänute ja huvilistega. Ta kritiseeris tugevalt Titanicu kui traagilise sündmuse ärakasutamist meelelahutuses ja oli vastumeelne sensatsioonile.
Dean vaatas harva Titanicu-teemalisi filme; ainsaks filmiks, mida ta üldse oli nõus vaatama, oli klassikaline dokumentaalilik mängufilm "A Night to Remember", kuid ka see oli tema jaoks valus kogemus. Ta keeldus sageli filmide ja suurte ürituste avalikust meediakajast ning väljendas soovi, et inimeste kannatusi ei trivialiseeritaks.
Viimane ellujäänu ja pärand
Millvina Deanist sai viimane elusolev RMS Titanicu ellujäänu pärast seda, kui Barbara West suri 16. oktoobril 2007. aastal. Erinevalt Deanist ei soovinud West Titanicust mingit avalikkust, kuid mõlema naise surm tähistas lõppu otseülekandes või isiklikult kogenud ellujäänute põlvkonnale.
Dean suri 31. mail 2009 97-aastaselt. Tema elu ja avalikud mälestused on tähtsad nii isikliku traumaatilise kogemuse jäädvustajana kui ka meeldetuletusena Titanicu tragöödiast — juhtumist, millel oli ja on jätkuv mõju nii ajaloolisele mälule kui ka laiemale kultuurilisele käsitlusele.