Oliver Smithies (23. juuni 1925 – 10. jaanuar 2017) oli Briti-Ameerika geneetik ja Nobeli preemia laureaat, kelle tööd on oluliselt mõjutanud molekulaarbioloogiat, meditsiiniuuringuid ja geenitehnoloogiat.

Teaduslik panus ja tähtsamad avastused

Smithiesi kõige tuntumad saavutused jagunevad põhimõtteliselt kaheks:

  • Tärklisegeeli (starch-gel) elektroforeesi arendamine (1955) — Smithies töötas välja odava ja praktilise meetodi, mis võimaldas efektiivselt eraldada ja analüüsida valke ning ensüüme. See meetod (tihti nimetatud geelelektroforeesiks) sai laialdaselt kasutusele biokeemias ja molekulaarbioloogias, võimaldades uurida näiteks ensüümipolümorfsust, isotooplist variatsiooni ja popullatsioonigeneetikat.
  • Geenitehnika ja genoomse DNA homoloogiline rekombinatsioon — palju hiljem keskendus Smithies sihipärasele DNA-manipulatsioonile ning arendas edasi meetodeid, mis kasutavad homoloogilist rekombinatsiooni genoomi muutmiseks. Selle lähenemise abil on võimalik teha täpseid geenimuudatusi, luua sihitud muteeringuid ning genereerida nn knockout-hiiri, mis on asendamatud mudelid inimhaiguste mehhanismide ja ravimite katsetuste uurimisel.

Mõju ja pärand

Smithiesi meetodid muutsid geneetikat praktikas: varasemaid rutiinseid ja mõnikord kallimaid või aeglasemaid analüüsivõtteid asendasid lihtsamad, reprodutseeritavad ja laialt kättesaadavad tehnoloogiad. Eriti oluline oli tema panus geenide sihitud muutmisse, sest see avas ukse funktsionaalseteks genoomiuuringuteks ning haiguste modelleerimiseks hiirmudelite abil.

Pikka aega tegutses Smithies Ameerika Ühendriikide ülikoolides (sh University of Wisconsin–Madison ja hiljem University of North Carolina at Chapel Hill), kus ta juhendas palju noori teadlasi ning jätkas aktiivset uurimistööd kõrges eas. Ta suri 2017. aastal, olles 91-aastane.

Selle idee arendamise ja rakendamise töös olid olulised ka Martin Evans ja Mario Capecchi, kes said koos Smithiesiga 2007. aastal ühiselt Nobeli füsioloogia- või meditsiiniauhinna geneetilise sihtimise ja loomsete genoomide muutmise põhimõtete avastamise eest. Nende kollektiivne töö on tänapäeval endiselt baasiks nii põhi- kui ka rakendusuuringutele ning meditsiinilisele innovatsioonile.

Oliver Smithiesi pärand elab edasi teadlaste töös, kes kasutavad tema arendatud meetodeid geenifunktsioonide uurimiseks, haiguste modelleerimiseks ja uute ravimeetodite väljatöötamiseks.