Susan Brownmiller (sündinud 15. veebruaril 1935 Brooklynis, New Yorgis) on Ameerika radikaalne feminist, ajakirjanik ja aktivist. Ta on kõige paremini tuntud oma teedrajava teose Against Our Will: Men, Women, and Rape (1975) järgi — eestikeelses tähenduses ligikaudu „Vastu meie tahtmist: Mehed, naised ja vägistamine“. Brownmilleri põhiväide on, et vägistamist on ajalooliselt ja ühiskondlikult defineerinud pigem mehed kui naised ning et vägistamine toimib meeste domineerimise jätkuna, hoides naisi süsteemses hirmus. Tema argumenti sageli kokku võetakse fraasiga, et „mehed kasutavad vägistamist kõigi naiste allasurumise vahendina“ ning sellest kasu saavad ühiskonnas mehed kui grupp. Brownmilleri töö tõi teema avalikku diskussiooni ja mõjutas nii teadlikkust, meedia kajastust kui ka abivõrgustike — näiteks vägistamisabikeskuste ja ohvitoetuste — teket.
Karjäär ja varasem aktivism
Enne laiemat tuntust feministliku kirjutajana töötas Brownmiller ajakirjanikuna ja toimetajana, kirjutades mitmele suuremale väljaandele ning osaledes aktiivselt avalikus elus. Ta osales ka kodanikuõiguste liikumises: liitus CORE-iga (Congress of Racial Equality) istumisliikumise ajal ja töötas vabatahtlikuna 1964. aasta Freedom Summer'i kampaanias. 1968. aastal liitus ta New Yorgi naiste vabastusliikumisega ning astus peagi aktiivselt kaasa uute radikaalsete feministlike organisatsioonide tegevusse.
Organisatsiooniline tegevus ja mõju
Brownmiller kuulus New Yorgis äsja moodustatud radikaalsete naiste organisatsiooni teadlikkuse tõstmise rühma ning koordineeris 1970. aastal Ladies' Home Journali vastast istumisstreiki. Pärast Against Our Will ilmumist jätkas ta kõnetööd ja teadlikkuse tõstmist vägistamise ja seksuaalse vägivalla teemadel. 1979. aastal oli ta üheks kaasasutajaks organisatsioonile „Naised pornograafia vastu“ (Women Against Pornography). Brownmilleri kirjutised ja esinemised aitasid viia vägistamise ja seksuaalse ahistamise arutelu poliitiliste ja õiguslike reformide keskmesse ning mõjutasid avalikku arvamust 1970.–1980. aastatel.
Peamised ideed, vastuväited ja pärand
Brownmilleri analüüs rõhutas, et vägistamine ei ole ainult individuaalne kuritegu, vaid poliitiline probleem, mille juured on soolises ebavõrdsuses ja võimusuhteis. Tema rõhk süsteemsel iseloomul aitas kaasa ohvikesknele lähenemisele, aktsepteerimata süüd mitte ohvri, vaid süüteo uurimise keskmes. Samas on tema töö saanud ka kriitikat: mõned teadlased ja aktivistid on pidanud tema üldistusi liigseteks, märkides, et ta ei ole alati arvestanud piisavalt rassi, klassi ja sotsiaalse konteksti mõju. Teised on väitnud, et tema kujutlus „meestest kui monoliitsetest võitjatest“ eirab mehhanisme, mis teevad vägivalda keerukamaks kui üksnes soopõhine domineerimine.
Hiljemad aastad ja avaldused
Brownmiller on jätkanud kirjutamist ja esinemist feministlikel teemadel. Tema mälestusteraamat In Our Time: Memoir of a Revolution (1999) annab isikliku ülevaate teiselaine radikaalse feminismi arengust ja sisemistest aruteludest. Alates 2005. aastast on ta töötanud New Yorgis asuva Pace'i Ülikooli naiste- ja soouuringute adjunct professorina[1], jagades oma teadmisi ja kogemusi järgmiste põlvkondade aktivistide ja teadlastega.
Brownmilleri mõju on laiem kui üksnes akadeemiline: tema töö aitas muuta avalikku arusaama vägistamisest kuriteona, julgustas ohvreid abi otsima ning inspireeris organisatsioone ja poliitikaid, mis püüavad vähendada seksuaalset vägivalda ja parandada õigussüsteemi reageeringut. Tema pärand on mitmetähenduslik — ka vaidlustatud — kuid tema panus naiste õiguste ja teadlikkuse tõstmisse on selge.