Agavaceae ehk agavitaimed — määratlus, levik, liigid ja kasutus

Agavaceae ehk agavitaimed — põhjalik eestikeelne juhend: määratlus, levik, tähtsamad liigid ja praktiline kasutusaiandus- ning tööstusvaade.

Agavaceae on taimede perekond, mida sageli kutsutakse agavitaimedeks. Paljud neist taimedest on kohastunud kasvama kuivas ja kuumas kliimas, mõned liigivad läbi kõrbe ja muude kuivaõhustikega piirkondades. Selle perekonna tuntumate esindajate hulka kuuluvad agave, jugapuu ja joosuapuu. Perekonda arvatakse kuuluvat umbes 550–600 liiki ja ligikaudu 18–22 perekonda, sõltuvalt taksonoomilisest käsitusest. Agavitaimed on laialt levinud maailma troopilistes, subtroopilistes ja soojades parasvöötme piirkondades.

Määratlus ja taksonoomia

Ei ole päris selge, kui suur ja millises piiritlemises perekond tegelikult on: mõned taksonoomid jätavad mitmed perekonnad välja, teised aga ühendavad neid laiema üksuseks. On perekondi, mille mõned bioloogid jätavad Agavaceae'st välja — näiteks Cordyline ja Dracaena, mida mõnikord eraldatakse eraldi perekonnaks Dracaenaceae. Hiljutised molekulaarsed ja morfoloogilised uuringud on aga kaldunud neid ühendama laiematesse rühmadesse nagu Ruscaceae või Asparagaceae. Nolina, Beaucarnea ja Dasylirion on mõnikord käsitletud Nolinaceae perekonnana või paigutatud Ruscaceae alla.

Molekulaarsüstemaatika andmed ja kaasaegsed taksonoomilised süsteemid (nt Angiosperm Phylogeny Group) on viinud selle tulemuseni, et paljud varasemalt eraldatud perekonnad liidetakse laiema rühmaga. Näiteks APG II (ja hilisemad ülevaated) paigutavad Agavaceae sageli laiendatud perekonda Asparagaceae, kus Agavaceae moodustab alamkonna (Agavoideae). APG II võimaldab siiski alternatiivsena hoida mõningaid perekondi eraldi. Mõned juhtumid — nagu Hesperocallis, mis on varem paigutatud omaette perekonda Hesperocallideaceae — on näidanud lähedast sugulust Agavaceae'ga ja nende liitmist on arutatud (vt Pires et al. 2004).

Morfoloogia

Mõned liigid on mahlakad (sukkulendid). Üldiselt moodustavad Agavaceae esindajad tihti lehematerjalist rosettide kujulisi kobaraid, mis asetsevad tavaliselt puidustunud või lühikesel tüvel; tüvi võib olla väga lühike või ulatuda puidulaadseks kõrguseks (näiteks joosuapuu puhul). Lehed on paralleelsoonelised, tavaliselt pikad, jäigad ja teravad; sageli kannavad lehed tugevamat okast või lühikest kõva nõeljat tipukoorikut ning mõnel liigist on servadel täiendavad okkad või hammasridadega servad.

Paljudel liikidel on suur, kõrge õisik, mis kerkib rosetist ja koosneb paljudest vähemetest lilledest. Paljud liigid on ühekorra õitsvad (monokarpsed): nad õitsevad üks kord elus, toodavad palju seemneid või võrseid ja seejärel surevad, kuigi tüve ümber võivad olla hulgakesed pojad (pups), mis jätkavad kasvamist.

Levik, ökoloogia ja tolmeldus

Agavitaimed esinevad enamasti Ameerika mandritel — eriti Mehhiko ja Lõuna-Ameerika kuivalistel aladel — kuid neile lähedaseid liike leidub ka Aafrika ja Vahemeremaade piirkondades sõltuvalt taksonoomilisest käsitusest. Nad on kohastunud ellu jääma vähese vee, suure päikeseenergia ja toitainete puuduse tingimustes ning paljud liigid taluvad kõrgeid temperatuure ja järske päevaseid öiseid kõikumisi.

Tolmlemisel osalevad erinevad putukad, linnud ja imetajad: öösel toimuvas tolmlemises mängivad olulist rolli nahkhiired (nt agavide puhul), päeval tolmeldavad mõningaid liike herilased, mesilased ja kolibritüüpi linnud. Õied on sageli arenenud vastavalt tolmeldajaile — paksud ja vastupidavad õied öistele tolmeldajatele, värvikad ja nektaririkkad õied päevastele lindudele.

Kasutus

Agaveliike kasutatakse mitmel otstarbel:

• Tarbekultuuride — teatud agaveljad (nt Agave tequilana) on tuntud destilleeritud jookide tootmiseks: tequila ja mezcal (mezcal võib tulla mitmest erinevast Agave liigist). Traditsiooniline fermenteeritud jook pulque valmistatakse mõnede agaveliikide mahla abil.
• Kiud — mõned liigid (nt Agave sisalana, sisal) on olulised kiudude allikad, mida kasutatakse köite-, tekstiili- ja tööstuslikuks otstarbeks. Tekstiilikomponendid nagu henequen on samuti agavitaimede päritolu.
• Toit ja magustajad — agavesisalduvast nektarist valmistatakse agavesiirupit (agave nectar) ja teatud liike kasutatakse toiduks või traditsioonilises meditsiinis. Agave sisaldab fruktaane (nt inuliin), mida mõnikord töödeldakse toidus või kasutavad tööstused.
• Ornamentaalkultuur — paljud liigid on populaarsed ilutaimed kuivaaianduses (kseriseem), pargitaimena ja interjöörikasvatuses tänu oma dekoratiivsetele rosettidele ja madalale veevajadusele.

Kultiveerimine ja hooldus

Agavitaimed on üldiselt vähenõudlikud: eelistavad hästi kuivendatud pinnast, päikest ja mõõdukat kastmist. Paljundatakse sageli vegetatiivselt (pojadest, juurevõrsetest või pistikutest) või seemnetest. Kuna paljud liigid on monokarpsed, on oluline kokku koguda või paljundada pojad enne emataime hääbumist, kui eesmärk on säilitada taim kultuuris.

Kaitse ja ohud

Mõned agaviliigid seisavad silmitsi elupaikade hävimise, ületarbimise (nt joogitööstuse või kiudude koristamise tõttu) ja liikuva maa-ala arengust tingitud survega. Samuti on mõnel liigil probleemiks liigipüüd ning liigi populaarsus aiakujunduses võib muuta neid ülekorralikult kogutuks. Teisalt on mõned liigid levinud ja isegi invasiivsed uutel asustusaladel (nt Vahemere või Lõuna-Aafrika linnaümbruses).

Agavitaimede bioloogilise mitmekesisuse ja majandusliku tähtsuse tõttu on vajalik säästev kasutamine, aretusprogrammide arendamine ja looduskaitse meetmete rakendamine, et tagada nii looduses kui ka kultuuris tekkivate populatsioonide säilimine.

Agavitaimed on oma ainulaadse morfoloogia, kohastumise ja mitmekülgse kasutusvõimaluse tõttu tähtsad nii ökoloogiliselt kui kultuuriliselt — alates traditsioonilistest jookidest kuni kaasaegse kseriseerimise ja tekstiilitööstuseni.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Agavaceae?

K: Kus neid taimi leidub?

K: Millised on mõned selle perekonna tuntud taimed?

K: Kas mõni neist liikidest on mahlakas?

K: Millised on agavaceae lehed tavaliselt?

Otsing