Lennujuhtimine (ATC) — mis see on? Definitsioon, ülesanded ja ajalugu

Lennujuhtimine (ATC): definitsioon, ülesanded ja ajalugu — kuidas tagatakse õhuliikluse turvalisus, eraldamine ning kaasaegsete süsteemide roll lennunduses.

Lennujuhtimine (ATC) on teenus, mida osutavad maapealsed lennujuhtimisüksused, kes juhivad õhusõidukeid maapeal ja õhus. Selle eesmärk on tagada lennuliikluse ohutus, sujuvus ja efektiivsus läbi õhusõidukite vahelist eraldamist, liikumiste koordineerimise ning pilootidele ja lennufirmadele vajaliku teabe edastamise. Lennujuhtimine võib olla tsiviil- või sõjaline ning mõnes riigis kannab see ka julgeoleku- või kaitsefunktsioone; teenuse osutamise korraldus ja vastutus jääb riigiti erinevaks.

Peamised ülesanded

• Eraldamine: hoida õhusõidukeid kogu lennu jooksul vastavates turvavahemikes, et vältida kokkupõrkeid;
• Liikumise juhtimine: anda lubasid startimiseks, maandumiseks, marsruudile suunamiseks ja kurse/kõrgusi muutmiseks;
• Teabe edastamine: anda pilootidele ilmainfot, lennuteavet, lähenemise juhiseid ja muid operatiivseid teadetusi;
• Hädaolukordade haldamine: koordineerida otsing- ja päästetegevusi ning anda prioriteeti hädaolukordadega õhusõidukitele;
• Häire- ja hoiatusteenus: jälgida, tuvastada ja teavitada potentsiaalseid ohte või kõrvalekaldeid ning vajadusel algatada reageerimist.

ATC üksused ja teenuse tüübid

• Maapealne juhtimistorni (Aerodrome/Tower): vastutab lennujaama lähedal lendavate õhusõidukite startide ja maandumiste juhtimise eest ning maa-liikluse koordineerimise eest lennuväljal.
• Lähenemise/terminali juhtimine (Approach/TMA): juhib sisenemist ja väljumist lennujaama ümbruses, koordineerides õhusõidukite järjestust ja radasid.
• Vööndi- või marsruudijuhtimine (Area/En-route/ACC): vastutab õhusõidukite juhtimise eest suuremates kõrgustevööndites ja marsruutidel lennujaamade vahel.
• Maaliiklus (Ground Control): juhib lennuvälja pinnal rullimist, parkimist ja muud maaliiklust.

Eraldamine ja ohutus

Eraldamine (separation) on lennujuhtimise keskne mõiste: õhusõidukid hoitakse üksteisest minimaalsetes horisontaalsetes ja vertikaalsetes distantsides vastavalt kehtestatud miinimumidele. Need miinimumid sõltuvad õhuruumi klassist, lennujaama lähedusest, radarivõimalustest ja kasutatavast navigatsiooniseadmetest. Eraldamist tagatakse nii radari- ja muude seireandmete kui ka pilotilt saadava positsiooniteabe abil.

Kaasaegsed õhusõidukid on varustatud kokkupõrke vältimise süsteemidega (nt TCAS/ACAS), mis annavad piloodile visuaal- ja helihoiatusi, kui teine lennuk satub ohtlikult lähedale. Need süsteemid on kujundatud toimima kui täiendav kaitsekiht juhul, kui lennujuhtimise juhendamist ei ole saadaval või kui tekib operatiivne konflikt.

Piloodi ja lennujuhi vastutus

Kuigi lennujuhtimise eesmärk on tagada õhusõidukite omavaheline ohutus, on lõppvastutus lennuohutuse eest alati piloodil. Piloodi peab tavaliselt järgima lennujuhi andmeid (clearances) ja erandeid tehakse vaid ohutuse kaalutlustel. Kui piloot peab lennujuhi käskluse ohutuse tõttu muutma, peab ta sellest võimaluse korral koheselt lennujuhile teatama ning järgima asjakohaseid protseduure. Kommunikatsioon toimub rahvusvahelise lennujuhtimise fraseoloogiaga, kus keeleks on reeglina inglise keel rahvusvahelistel marsruutidel.

Kontrollitud ja kontrollimatu õhuruum

Kontrollitud õhuruum on ala, kus lennujuhtimisteenust osutatakse ja kus õhusõidukid peavad järgima lennujuhtide määrusi vastavalt õhuruumi klassile. Kontrollimatu õhuruum tähendab piirkonda, kus lennujuhtimisteenust ei pruugita pidevalt pakkuda (tihti madalal kõrgusel maapinna lähedal). Näiteks paljudes riikides ulatub kontrollimatu õhuruum maapinnast kuni teatud kõrguseni (sageli madalamal kui lennujaamade ümbruses asuv kontrollitav ala), kuid lõplikud kõrguspiirid ja teenuste ulatus sõltuvad riiklikust regulatsioonist ja õhuruumi jaotusest.

Ajalugu lühidalt

Lennujuhtimise algus ulatub 1920. aastatesse, kui suurenev lennuohutusvajadus sundis riike ja lennujaamu koordineerima õhusõidukite liikumist. Üks varasemaid organiseeritud teenuseid pärineb 1920. aastatest Suurbritannias (nt Croydon), mil hakati rakendama esialgseid meetodeid liikluse reguleerimiseks. Ameerika Ühendriikides peetakse sageli esimeseks lennujuhiks Archie League'i, kes alustas tööga 1929. aastal Lambert–St. Louis’i lennuväljal, kasutades lihtsaid visuaalseid vahendeid ja lippe ning hiljem raadiot. Alates sellest on lennujuhtimine kiiresti tehnoloogiliselt arenenud: tulid sisse radarid, raadioside, standardiseeritud fraasistik ja rahvusvahelised reeglid, mida koordineerib näiteks ICAO ning Euroopa regioonis ka EUROCONTROL.

Rahvusvaheline regulatsioon ja teenuseosutajad

Lennujuhtimist reguleerivad riiklikud ja rahvusvahelised organisatsioonid. Rahvusvaheline Tsiviillennunduse Organisatsioon (ICAO) kehtestab standardid ja soovitused, mille alusel riigid korraldavad oma lennujuhtimisteenust. Tegutsevad avalikud ja erasektori õhuliikluse teenuse osutajad (ANSP – Air Navigation Service Providers), kes vastutavad konkreetsete regioonide või riikide lennujuhtimise organiseerimise ja tehnilise toe eest.

Kokkuvõte

Lennujuhtimine on tähtis osa kaasaegsest tsiviil- ja sõjalennundusest: see vähendab kokkupõrkekoode, aitab hallata lennuvõrgustikke, edastab olulist lennuteavet ja koordineerib hädaolukordi. Kuigi tehnoloogia (nt TCAS, radar, automaatne sõltuv paiknemine ADS‑B) on tugevalt parandanud lennuohutust, jääb inimlennujuhtide ja pilotide vaheline suhtlus ning selge rollide jagunemine kesksel kohal.

Küsimused ja vastused

K: Mis on lennuliikluse juhtimine?

K: Mis on lennujuhtimise põhitöö?

K: Mis vahe on kontrollitud ja kontrollimatu õhuruumi vahel?

K: Kuidas lennujuhtimises välditakse lennuõnnetusi?

K: Milline on lennujuhtimise kokkupõrgete vältimise süsteemi varusüsteem?

K: Kas piloodid võivad lennujuhtimise käske muuta?

K: Millal võeti lennuliikluse juhtimine esimest korda kasutusele ja keda peetakse esimeseks lennujuhiks?

Otsing