Kollektivism: mõiste, ajalugu ja kultuurilised eripärad

Kollektivism on ideede ja väärtuste kogum, mis rõhutab grupi või kogukonna huve üksikisiku huvide ees. See tähendab, et sotsiaalsed kohustused, kuuluvustunne ja grupi harmoonia on olulised ning otsuseid tehakse sageli grupi kasu silmas pidades. Kollektivism ei tähenda tingimata individuaalse vabaduse täielikku puudumist, vaid pigem väärtushierarhias grupikesksuse esiletõstmist.

Ajalooline taust ja klassikalised teooriad

Saksa sotsioloog Ferdinand Tönnies kirjeldas kollektiivsuse ja individualismi varajast mudelit, kasutades mõisteid Gemeinschaft (kogukond) ja Gesellschaft (ühiskond). Gemeinschaft-suhted, kus kogukondlikkus on esmatähtis, seostati traditsiooniliste maakohtadega, samas kui Gesellschaft tähistas rohkem formaalseid, linlikke ja isiklikult lähenenud suhteid.

Antropoloog Robert Redfield (1941) kasutas sarnast eristust, vastandades rahvaühiskonda (folk society) linnaühiskonnale, rõhutades, et traditsioonilistes kogukondades domineerivad tihedad sotsiaalsed sidemed ja jagatud normid.

Max Weber (1930) tõi religiooni kaudu esile kultuurilisi erinevusi: ta leidis, et protestantlikud kultuurid soodustavad individuaalsust ja iseseisvust, samas kui katoliiklikud traditsioonid võivad rõhutada hierarhilisi ja omavahel sõltuvaid suhteid, mis toetavad kollektiivsema tegevuse mustreid.

Kollektivism tänapäeva kultuurilises uurimuses

Hofstede (1980) oli üks esimesi, kes kvantitatiivselt võrrelda kultuuride vahelist kollektivismi ja individualismi. Ta käsitles neid dimensioone kontiinumina — kultuurid paigutusid skaala eri otstesse vastavalt sellele, kui tugevalt indiviidi identiteet oli seostatud grupiidentiteediga. Hofstede kirjeldas kõrge kollektivismiga inimesi kui neid, kes on tugevalt põimunud oma sotsiaalsesse konteksti ja seavad kogukondlikud eesmärgid individuaalsete eesmärkide ette.

Kaasaegsemates uurimustes on arvesse võetud täiendavaid eristusi, näiteks in-group collectivism (fookus perekonnal, sugulastel ja lähedastel rühmatel) vs institutional collectivism (rõhk organisatsioonidel, riigil ja institutsioonidel). Uurijad nagu Harry Triandis ja kultuuripsühholoogid Markus ja Kitayama on toonud välja, et kollektivism mõjutab enesekonseptsiooni, emotsioonide väljendamist, motiveerimist ja sotsiaalset käitumist.

Kultuurilised eripärad ja näited

• Paljud Aasia, Aafrika ja Ladina-Ameerika ühiskonnad paistavad silma kõrgema kollektivismiga võrreldes lääne kontekstiga — see väljendub pereorientatsioonis, otsuste tegemises, töökaaslastevahelises lojaalsuses ja sotsiaalses vastutuses.
• Euroopa ja Põhja-Ameerika kultuurid kirjeldatakse sageli individualistlikumateks, kus isiklik autonoomia ja individuaalsed saavutused on esile toodud.
• Kollektivism võib ilmneda ka organisatsioonilises kontekstis: meeskonnatöö, grupipõhised stiimulid ja pikaajaline lojaalsus tööandja suhtes on tüüpilisemad kollektiivsetes kultuurides.

Praktilised tagajärjed igapäevaelus

Kollektivism mõjutab mitut eluvaldkonda:

• Tervis ja hooldus: otsuseid võib teha pereringis või kogukonna nõuannet arvestades; individuaalsed soovid asetatakse tihti kollektiivsele hüvangule.
• Haridus: rõhk grupitööle, õpetajate ja vanemate koostööle ning õpilaste koostööoskuste arendamisele.
• Poliitika ja ühiskond: kollektivistlikud väärtused toetavad sotsiaalseid garantiisid, tugevat seotust ühiskondlike kohustuste ja traditsioonidega ning mõnikord ka kollektiivseid strateegiaid majanduse juhtimiseks.

Kriitika ja piirangud

Kollektivismi käsitlemine kui monoliitset nähtust on lihtsustav. Kritiseeritakse järgmisi kohti:

• Üleüldistamine: kultuuride sees on mitmekesisust — samas ühiskonnas leidub nii kollektiivseid kui individuaalseid hoiakuid.
• Skaalal liigne dichotomiseerimine võib varjutada sotsiaalseid, majanduslikke ja ajaloolisi tegureid, mis mõjutavad käitumist.
• Kollektivism võib mõnikord toetada liigselt konformismi, piirata isiklikku autonoomiat või õigustada diskrimineerimist väljaspool rühma; samas võib see tugevdada sotsiaalset toetust ja vastastikust abi.

Mõõtmine ja kaasaegsed suundumused

Kuidas kollektivismi mõõdetakse? Uurijad kasutavad psühholoogilisi küsimustikke, sotsiodemograafilisi andmeid ja ristkultuurilisi võrdlusi. Lisaks Hofstede mõõtmetele on tekkinud täiendavad instrumentid, mis püüavad eristada erinevaid kollektivismi aspekte (nt perekeskne vs institutsionaalne) ning hinnata, kuidas globaliseerumine ja migreerumine muudavad väärtuste tasakaalu.

Globaliseerumine, urbaniseerumine ja hariduse laienemine toovad sageli kaasa individualistlikumaid hoiakuid, kuid paljudel juhtudel sünnib ka kombineeritud ehk segakultuuriline käitumine, kus inimesed oskavad kohaneda nii kollektiivsete kui individuaalsete normidega sõltuvalt olukorrast.

Kokkuvõte

Kollektivism on mitmetahuline kultuuriline orientatsioon, mis rõhutab grupikuuluvust, kollektiivset vastutust ja ühiste eesmärkide tähtsust. Ajaloolised teoreetikud nagu Tönnies ja Weber ning kaasaegsed uurijad nagu Hofstede ja Triandis on aidanud seda mõistet määratleda ja mõõta. Arusaam kollektivismist aitab selgitada erinevusi inimeste käitumises, väärtushinnangutes ja institutsioonide toimimises üle maailma — samal ajal tuleks vältida lihtsustusi ja arvestada siseriikliku ning individuaalse mitmekesisusega.

Küsimused ja vastused

K: Mis on kollektivism?

K: Mille poolest erineb see individualismist?

K: Kas kollektivism on osa poliitikast?

K: Kust pärineb sõna "individualism"?

K: Milliseid kollektivismi liike on olemas?

Otsing