Maspok (lühend horvaadi keeles Masovni pokret, ehk massiliikumine), tuntud ka kui Horvaatia kevad (hrv. Hrvatsko proljeće), oli 1970.–1971. aasta natsionalistlik ja separatistlik liikumine Jugoslaavia sotsialistlikus Horvaatia Vabariigis. Liikumine kujunes välja laialdase rahvusliku ja kultuurilise mobilisatsiooni tulemusena ning hõlmas üliõpilasi, intellektuaale, osa kommunistlikust parteist ning paljusid rahvuslikke organisatsioone ja poliitikuid. Maspoki nõudmised kasvasid ajapikku laiemaks, lõppeesmärgiks peeti lõpuks iseseisva Horvaatia riigi loomist.

Taust

Liikumise varasemateks lähtepunktideks olid 1960. ja 1970. aastate majandus- ja poliitilised pinged Jugoslaavia federatsioonis ning rahvuslike identiteetide tugevnemine. Horvaatias kasvas rahvuslik eneseteadvus, tõusid erinevad kultuurilised ja keelelised nõudmised ning levis kriitika keskse föderaalse võimu ja serbiasõbralike poliitikate aadressil.

Nõudmised ja osapooled

Maspoki põhilised nõudmised hõlmasid:

  • serbia keele laiemalt kasutamise piiramine ja horvaadi keele ainuõige tunnustamine Horvaatias;
  • Horvaatia konstitutsiooniline ja poliitiline tugevdamine kuni statuse muutmiseni horvaatide rahvusriigina;
  • Horvaatia ajaloolise järjepidevuse rõhutamine, mille pooldajad tõid paralleele keskaegse Horvaatia kuningriigiga;
  • suurem autonoomia ja kontroll oma majanduse ning kultuuri üle ning lõpuks iseseisev riik.
Liikumist toetasid hulgaliselt Horvaatia kommunistlikud poliitikud ja osa Ühenduse (League of Communists of Croatia) juhtkonnast, tuntud poliitikute seas olid näiteks Savka Dabčević-Kučar ja Miko Tripalo. Samuti leidis liikumine mingit toetust välismaises Ustaše emigratsioonis läänes, mis andis lisamoraalset ja osaliselt ka materiaalset tuge, kuid nende osalus andis liikumisele ka negatiivse poliitilise tähenduse federalistide ja serbia elanike seas.

Kulminatsioon ja mahasurumine

1971. aastal kasvasid rahvakogunemised ja ajakirjanduslikud debatid pingeliseks. Massilised meeleavaldused, üliõpilasliikumised ja meediaaktiivsus tõid liikumisele suure nähtavuse. Föderaalsed võimud, keda juhtis Josip Broz Tito, nägid Maspokis ohtu Jugoslaavia ühtsusele. 1971. aasta jooksul hakkasid liikumise juhtkonda ja toetajaid järjest surve alla seadma: parteilised ja ametlikud organid algatasid repressioone, parteiliseseid puhastusi, ametist tagandamisi, tsensuuri ning mõnel juhul ka arreteerimisi ja kohtumenetlusi.

Järelmõjud

Maspoki jõuline mahasurumine lõppes sellega, et mitmed selle avalikud juhid ja intellektuaalid eemaldati võimupositsioonidelt, organisatsioonid suruti maha ja avalik diskursus piirati. Liikumine jättis aga püsiva mõju: see tõstatas rahvusliku eneseteadvuse küsimused, pingestas suheteid horvaatide ja serblaste vahel ning mängis rolli hilisemas poliitilises arengus, mis viis 1990. aastate alguses Horvaatia iseseisvumiseni. Samuti mõjutasid 1970.–71. aastal toimunud sündmused hilisemat konstitutsioonilist ja poliitilist debatti Jugoslaavias – osaliselt aitasid need kaasa tugevamatele autonoomiaelementidele vabariikide õigustes 1974. aasta põhiseadusmuudatuste debatis.

Maspok on ajalookirjutuses tõlgendatud erinevalt: ühed näevad seda rahvusliku ärkamise ja õigustatud kultuurilise enesemääramise liikumisena, teised aga betrati seda separatistliku ja destabiliseeriva jõuna, mis ohustas mitmerahvuselist föderatsiooni. Termin "Maspok" oli sageli rõhutatult pärit vastaste retoorikast ning samal ajal kasutasid toetajad pigem nimetust Horvaatia kevad.