Mis on epikureism? Epikuros, nauding ja lihtsa elu filosoofia

Mis on epikureism? Avastage Epikuros: nauding, hirmuvabadus ja mõõdukas lihtne elu — teadmised, sõprus ja voorus kui tee sisemise rahu ja kestva heaoluni.

Epikureism on antiikaja filosoofia, mis põhineb Epikurose õpetustel ning sai alguse umbes 307 eKr. Selle keskmes on arusaam, et hea elu seisneb kannatuste ärahoidmises ja meelerahus — mitte lõputus naudingute tagaajamises. Epikuros oli materialist: ta arvas, et kõik koosneb aineosakestest ehk aatomitest, ideest, mille varajase arenduse on pannud aluse Demokritos. Samuti ründas ta religioosset ebausku ja rõhutas loodusseaduste uurimist, et vabaneda hirmust jumalate ja surma ees.

Põhimõtted: nauding, ataraksia ja aponia

Epikuros määratles naudingut laiemalt kui pelgalt lihalikku lusti. Tema jaoks on kõrgeim hüve meelerahu ehk ataraxia ja valu puudumine ehk aponia. See tähendab, et elu eesmärk on saavutada sisemine rahu ja hirmuvabadus — vabaneda muredest, mis rikuvad rõõmu ja elu kvaliteeti. Sellest tuleneb ka Epikurosest lähtuv tolerantsus jumalate suhtes: jumalad eksisteerivad tema järgi, kuid nad on passiivsed ja ei sekku maailma kulgu.

Eetika: lihtsus, mõõdukus ja sõprus

Epikureuse eetika on hedonistlik selle mõttes, et ta peab naudingut heaks, kuid see on peenema tähendusega kui tänapäeval sageli mõistetud «hedonism». Ta ei pooldanud sensuaalseid liialdusi, vaid soovitas lihtsat ja mõõdukat elu, sest liigne nauding võib hiljem põhjustada suuremat kannatust (näiteks üleüldine rahulolematus, kui sa ei suuda mõnda luksust pidevalt säilitada). Seetõttu rõhutas ta mõõdukust: liiga rikkalik söömine või kontrollimatu seksuaalne käitumine toovad lõpuks kaasa iha ja rahulolematuse.

Üks Epikurosel olulisemaid praktilisi nõuandeid oli sõpruse tähtsus. Sõbrad on tema jaoks üks olulisemaid allikaid püsivaks rõõmuks ning nende kaudu saavutatakse palju ataraksiat. Erinevalt mõnest teisest hedonistlikust koolkonnast (näiteks Aristippose koolkond), kes rõhutas kohest meeldivust, pidas Epikuros väärtust ka pikaajalistele ja mõõdukatele naudingutele.

Metafüüsika ja teaduslik maailmapilt

Epikuros järgis materialistlikku loodusteaduslikku lähenemist: kõik koosneb aatomitest ja vaakumist ning kõik sündmused on nende liikumise tulemused. Ta tutvustas ka mõistet, mida hiljem nimetati «atomite kõverdumiseks» (ladina keeles clinamen) — väikeste juhuslike väljakalde olemasolu atomite trajektoorides, mida Epikuros kasutas seletamaks vaba tahet ja sündmuste ettearvamatust.

Tõe kriteeriumina pidas Epikuros meeleelamusi (sensatsioone), prolepsiseid ettekujutusi ja loogilist arutlust — lihtsustatult öeldes uskus ta, et meelitõendid ja arusaamad, mida tajume, annavad aluse õiglastele järeldustele, kui neid kriitiliselt käsitleda.

Poliitika ja ühiskond

Epikuros ja tema järgijad eelistasid üldjuhul poliitikast eemale hoidmist. See ei tähenda, et nad oleksid ühiskonnapõhjast täielikult võõrdunud, vaid pigem, et avalik elu ja pidev võimuvõitlus häirivad põhjalikult ataraksiat. Tema õpetus sobis eriti hästi isikutele, kes otsisid rahulikku, mõõdukat ja vaoshoitud eluviisi.

Kirjandus, allikad ja hävimine

Mõned Epikurose kirjutised on säilinud fragmendidena. Palju meie teadmist epikurelusest pärineb hilisematest tõlgendajatest ja Lucretiuse loomingust: Lucretiuse didaktiline eepos Asjade olemusest (De Rerum Natura) koondab paljusid epikurelikke ideid ja aitas neid säilitada Rooma maailmas. Kujutlus epikurelusest muinasjutuliselt naudingute tagaajajana on suurel määral eksitav: Lucretius aga populariseeris Epikurosest lähtunud atomismi ja ateistlikke tõlgendusi.

Arheoloogilised leiud Herculaneumist on andnud uusi allikaid: mitmed papüürusekäärud, mis leiti Herculaneumi pommitamisel säilinud villasest kihist, sisaldavad epikurelikke tekste, millest osa seostatakse filosoof Philodemose nimega.

Vahetu mõju ja hilisem taassünd

Epikureism oli algselt väljakutse platonismile, hiljem sai temast üks peamisi vastandusi stoismile. Hellenismi lõpuajal ja Rooma ajal tegutsesid mitmed epikureuse kogukonnad, näiteks Antiookias, Aleksandrias, Rhodoses ja Ercolanos. Rooma tasandil oli Epikurosel mõju nii filosoofilisele diskursusele kui kirjandusele.

Pärast kristluse levikut sattus epikureism rünnaku alla ja tema institutsioonid kippusid hääbuma. Mõnevõrra taastus huvi 17. sajandil, kui atomismi ja Epikurosest inspireeritud vaateid kohandas ning taaselustas Pierre Gassendi, ühendades atomistliku füüsika ja kristliku maailmavaate teatud elemente.

Praktiline rakendamine tänapäeval

Epikureismist võib tänapäeval õppida mitmeid praktilisi põhimõtteid:

• Mõõdukus: lihtsate rõõmude hindamine viib püsivama rahuloluni kui pidev liialdamine.
• Sõprus: lähedased suhted toetavad vaimset heaolu ja aitavad vastu pidada eluraskustele.
• Hirmude kaotamine: teaduslik huvi ja maailmapildi kujundamine võivad vähendada irratsionaalset hirmu (nt surma- ja jumalahirmu).
• Eneseregulatsioon: lühiajalise mõnuga mõõdukalt toimetamine võib vältida pikemaajalist kannatust.

Kuigi epikureismi on aegade jooksul tihti valesti mõistetud kui lubadust lõputule naudingule, on selle tuum tegelikult praktiline õpetus rahuliku, mõõduka ja mõtestatud elu poole püüdlemiseks — rõhuasetusega valude ennetamisel, ratsionaalsel maailmateadmisel ja inimestevahelistel sidemetel.

Küsimused ja vastused

K: Kes oli Epikuros?

K: Mis on epikureism?

K: Kuidas Epikuros suhtus kehalistesse ihadesse?

K: Millised olid epikureismi peamised vastased?

K: Kas Epikuros sõnastas mingit sotsiaalset moraali?

K: Kust võib leida Epikurose kirjutisi tänapäeval?

Otsing