Aiatontide ajalugu: päritolu, Lampy ja popkultuur
Aiatontide ajalugu: avasta Lampy lugu, terrakotatontide päritolu, röövimised, subkultuur ja nende roll popkultuuris — maagiline ja üllatav ülevaade.
Esimene aiatont kui tänapäevane terrakottnukk tekkis 19. sajandi Kesk-Euroopas ja seostub eriti Saksamaaga, kus hakati tootma väikseid mütoloogilisi ja maalähedasi kujudena esinevaid aiakaunistusi (Gartenzwerg). Hiljem tõi ta Ühendkuningriiki 1847. aastal Sir Charles Isham, kui ta tõi Saksamaalt 21 terrakottafiguuri ja paigutas need oma kodu Lamport Halli aeda Northamptonshire'is. Algse partii tontidest on säilinud vaid üks: Lampy, nagu teda tuntakse, on Lamport Hallis eksponeeritud ja kindlustatud miljoni naela eest. See sai üle aja üheks tuntumaks näidiseks, kuidas väike dekoratiivne kuju võib muutuda kultuuriliseks ikooniks.
Päritolu ja kujunemine
Aiatontide kujunemisel segunesid rahvapärased müüdid, tööstusliku tootmise võimalused ja 19. sajandi romantiline aiandusmaitse. Esialgsed figuurid olid sageli terrakota- või keraamikast, kujutades vanu mehi rõõmsate nägudega, sageli kepi ja kübaraga. 20. sajandi jooksul laienes valik stiile ja materjale ning tontidest sai laialt levinud aedakaunistus nii Euroopas kui ka mujal maailmas.
Vargused, "vabastused" ja popkultuur
Aiatontidest on saanud paljudes aedades populaarne aksessuaar, kuid kõik ei armasta neid. Nad on sageli pilaplaanide sihtmärgiks ja on tekkinud organiseeritud kampaaniaid, mille eesmärk on tontide "vabastamine". On teada, et inimesed on neid aiatargad "loodusesse tagasi lasknud", eelkõige Prantsusmaa "Front de Liberation des Nains de Jardins" ja Itaalia "MALAG" (Garden Gnome Liberation Front). Mõned röövitud aiatolmud on saadetud reisile ümber maailma, neid on edasi antud inimeselt inimesele ja pildistatud erinevatel kuulsatel vaatamisväärsustel, kusjuures fotod on tagastatud omanikule. Seda praktikat on näidatud 2001. aasta prantsuse filmis Amélie ja Travelocity.com-i reklaamikampaanias.
Sama liikumise ja internetiajastu tõttu on tontide "varastamine" muutunud sageli hoopis n-ö kunstiliseks performansiks: kujud pannakse fotosessioonideks kuulsatele vaatamisväärsustele, organiseeritakse "vabastamise" aktsioone ja mõnikord tagastatakse tont koos piltidega tema seiklustest. Samas esineb ka vandalismi ja püsivamat kahjustamist, mistõttu hävinud või varastatud vanad terrakottnukud on kollektsionääride seas hinnatud.
Materjalid, kujundid ja trendid
- Algmaterjalid: terrakota ja keraamika; need vanad näited on tänapäeval sageli restaureerimise objektid.
- Tänapäevased materjalid: plast, polystone, betoon ja vaik (resin) — need võimaldavad odavamat ja ilmastikukindlamat toodangut.
- Kujunduse mitmekesisus: traditsioonilistest vanaisaliku ilmega tontidest kuni humoorikate ja ebakonventsionaalsete versioonideni (näiteks vihmamantlis vilkuv tont või armunud tontide paar, erksavärvilised popkultuuri-paroodiad jm).
Kogujad, subkultuur ja popkultuuri mõju
Aiatolmude kogunike seas on olemas oma subkultuur: eksisteerivad foorumid, kogukonnad, oksjonid ja kohtumised, kus vahetatakse teadmisi, müüakse haruldasi tükke ning arutatakse restaureerimist. Populaarkultuuris kasutatakse aiatonti sageli iroonia- ja kergemeelsuse sümbolina ning see on olnud teema filmides, reklaamides ja kunstiprojektides. Tontide kitsch- või nostalgiline väljendusviis jagab arvamusi — mõnele on nad armsad ja mängulised, teisele maastikku rikkuvad kitsch-elemendid.
Mida teadlik aednik või kogujad peaks teadma?
- Kui omate vana terrakotaaiafiguuri, tasub pöörduda restaureerija või antiigiasjatundja poole, sest vale parandamine võib vähendada seda eseme väärtust.
- Väärtuse ja kaitse huvides on võimalik teha fotosid, märkida eripärad ja vajaduse korral kindlustada eriti hinnalised eksemplarid — nagu juhtum Lampy'ga.
- Kui valite kaasaegse tööstustoodangu, mõelge materjalile (ilmastikutaluvus) ja paigutusele — tont võib olla aias vahva aktsent, kuid suuremas maastikukujunduses tuleks arvestada stiili ja proportsiooniga.
Kokkuvõttes on aiatondil pikk ja mitmekesine ajalugu: ta sai alguse 19. sajandi Euroopa aiandusmaitsest, muutus meelsuseks ja n-ö kultuuriikooniks ning jätkab tänapäeval nii kollektsioneerimise, nalja kui ka disainieksperimentide objektina. Tema mitmekülgsus — alates nostalgilisest terrakotast kuni nutika kujunduseni ja popkultuuri viideteni — tagab, et aiatont jääb mitmel kujul osa inimeste aiandusest ja meelelahutusest.
Küsimused ja vastused
K: Mis on aiatolmud?
V: Aiatargad on väikesed murukaunistused, mis tavaliselt paigutatakse aedadesse või majade ette. Nad on väikesed kujud, tavaliselt ühe kuni kahe jala (30-60 sentimeetri) kõrgused.
K: Mida kujutavad aiatargad?
V: Aiatolmud kujutavad gnomeid, mis on lühikesed, inimesele sarnased olendid.
K: Kas aiatargad on populaarsed?
V: Jah, aiatargad on muutunud populaarseks aksessuaariks paljudes aedades.
K: Kas aiatargad on kõigi poolt armastatud?
V: Ei, aiatargad ei ole kõigi poolt armastatud. Nad võivad olla pilaplaanide sihtmärgiks.
K: Kas aiatargad on "loodusesse tagasi viidud"?
V: Jah, aiatargad on naljameeste poolt "loodusesse tagasi toodud", eelkõige Prantsusmaa "Front de Liberation des Nains de Jardins" ja Itaalia "MALAG" (Aiatargate Vabastusrind).
K: Kas röövitud aiatolmud on saadetud reisidele üle maailma?
V: Jah, röövitud aiatolmud on saadetud reisidele ümber maailma, neid on edasi antud inimeselt inimesele ja pildistatud erinevate kuulsate vaatamisväärsuste juures. Seda praktikat on näidatud 2001. aasta Prantsuse filmis Amélie ja Travelocity.com-i reklaamikampaanias.
Küsimus: Kas aiatontide kogumise seas on mingi subkultuur?
V: Jah, aiatontide kogumise seas on olemas subkultuur. Populaarkultuuris tehakse selle nähtuse üle siiski sageli nalja.
Otsige