Geddes plaan Tel Avivi jaoks

Geddes'i plaani omadused ja põhimõtted

Geddes, kes oli algselt bioloog ja sotsioloog, oli palgatud kavandama Tel Avivi uue linna plaani, mis pidi ehitama iidse Jaffa sadamalinna kõrvale. Tema linna kavandamise põhimõtted sarnanesid silmatorkavalt sellele, mida me praegu teame uue urbanismi ideedena - rõhku pandi jalakäijatele, mitte autoliiklusele, kogukonnatunnet ja ühiskondlikku elu soodustati linnaväljakute kasutamise kaudu ning rohke haljastuse abil pöörati suurt tähelepanu minimaalsele keskkonnajäljele. Erasõidukite liiklust minimeeriti ja linna kavandati jalakäijate mõõtkavas. Selline naabruskonna identiteet on olnud Tel Avivi kui linna edu seisukohalt otsustava tähtsusega.

Geddes'i plaani teine oluline aspekt oli "superploki" kasutamine, mis oli populaarne 20. sajandi alguses ja keskpaigas ja mille algupära oli modernistlikus liikumises. Peamine põhimõte oli luua eriti suured kvartalid, mis olid piiratud pigem peamiste kui kõrvalteedega, ning neid läbisid kitsad ühesuunalised tänavad, mis olid kavandatud nii, et vältida läbivat liiklust. Selliste superkvartalite eesmärk oli edendada kogukonda ja kodanikuühiskonna tunnet neis. Selle saavutamiseks kavandati, et iga kvartali keskmes peaks olema keskne avalik ruum (aed või avalik hoone). Tegelikkuses viisid ärilised tegurid selleni, et vaid vähesed neist kesksetest platsidest võeti avalikku kasutusse.

Gardens

Geddes sai osa oma inspiratsioonist Ebenezer Howardi poolt välja töötatud Garden City liikumisest, ta soovis tagada, et haljastus oleks Tel Avivi maastiku lahutamatu osa. Sel eesmärgil piirati tema kava kohaselt hoonete pindala, mis ei tohi ületada kolmandikku mis tahes krundist, ning nende piirangute eesmärk oli tagada maksimaalne potentsiaal lopsaka rohelusega varustatud linnaosade loomiseks.

Arhitektuur

Geddes ei kirjutanud piirkonnale ette kindlat arhitektuuristiili, traditsiooniliselt oleks Briti Garden City Movement'i järgi kavandatud linna eesmärk olnud piirkonna traditsioonilisel stiilil põhinev arhitektuuristiil. Geddes mõistis, et enamik elanikkonnast, kellele ta kavandas, olid sisserändajad Euroopast ja mujalt maailmast. Ta julgustas selgelt "juudi stiili" arendamist. Huvitaval kombel andis Geddes oma planeerimisaruandes vähe rohkem kui selle stiili soovitusi.

Halvenemine ja areng

Järgnevatel aastakümnetel pärast Geddes'i plaani elluviimist hakkas piirkond lagunema ning avalikkus kurtis ja oli linna lagunemise üle väga rahulolematu. Seda halvenemist kasutati hiljem põhjenduseks piirkonna kiirele ümberkujundamisele 1950. aastatel. Siiski täheldati, et see pahameel linna lagunemise üle muutus kiiresti nostalgiliseks, kui vanu hooneid hakati lammutama, et teha ruumi uuele arengule. Selle tulemusena tehti märkimisväärseid jõupingutusi Geddes'i kavandatud ajalooliste linnaosade säilitamiseks ning 1984. aastal loodi nende kaitsmiseks hoonete ja paikade säilitamise nõukogu.

Kriitika

Tel Avivi planeeringu kriitikud on väitnud, et see ei ole klassikalises mõttes ilus linn. Selles on suures osas süüdistatud madalat ehitus- ja eluasemete (korterelamute) standardit, viidates sellele, et ehitatud hooned on koledad ja sarnanevad pakendikastide virnadele, mille rõdudeks on kingakastid.

Lisaks on kritiseeritud, et linn ei ole hästi toime tulnud kasvava rahvaarvu ja eraautoliikluse kasvuga, mida Geddes omal ajal ei näinud ette. Varase linnaplaneerimise kriitikaks on olnud ka kehv hoonete ehitus ja nõuetekohase hoolduse puudumine.

Hoolimata sellest kriitikast Geddes'i Tel Avivi planeerimise suhtes, ei ole Tel Aviv küll immuunne kaasaegsete liiklus- ja arenguprobleemide suhtes, millega kõik linnad tänapäeval silmitsi seisavad, kuid Tel Avivi peetakse laialdaselt edukaks linnaks ja kaasaegse Iisraeli sümboliks.