Vana Kagu-Aasia
Eelmise aastatuhande algul sõitsid kaubalaevad läänepoolse India ja idapoolse Hiina vahel üle Bengali lahe ja läbi Malacca väina. Kaubitsejad levitasid India kultuuri - eelkõige hinduismi ja budismi, aga ka teaduse ja kunsti arengut, sanskriti kirjasüsteemi ja keerukaid riigimudeleid - üle Kagu-Aasia mandriosa, kuni Vietnami lõunapooleni ja Indoneesia saarteni.
Järgnevate sajandite jooksul piirkonnas tekkinud impeeriumid võtsid selle uue kultuuri mitmeid (ja erinevaid) elemente omaks, kohandades seda kohalike kommete ja uskumuste järgi. Kõige muljetavaldavam oli khmeeride impeerium, mis tekkis 8. sajandil. Oma kõrghetkel hõlmas see enamiku tänapäeva Kambodžast, Laosest ja Taist. Khmeerid ehitasid Angkori templid oma jumal-kuningatele (devaraja) ja lõid ka keerulise niisutussüsteemi suurtel maa-aladel Tonlé Sap'i (Suur järv) ümber. Vahepeal kontrollis Kagu-Aasias Kagu-Sumatral asuv võimas Srivijaya kuningriik 7.-12. sajandini laevandust läbi Jaava mere. Srivijaya pealinn Palembang oli oluline kosmopoliitiline kaubandus- ja budismiõppekeskus.
Klassikaline ajastu
Umbes alates 14. sajandist hakkasid välja kujunema piirkondlikud identiteedid, mis vastavad umbes tänapäeva Kagu-Aasia kaardile. Khmeeride impeerium lagunes läänes asuvate Tai linnakuningriikide surve all. Ayutthaya (ka Siam; 14.-18. sajand), tugevaim Tai riik, kasvas ja hõlmas enamiku tänapäeva Taist ja osa Myanmarist. Majapahiti kuningriik (13.-15. sajand) ühendas Indoneesia Sumatrast Uus-Guineani, kontrollides tõhusalt meresid. Dai Vieti kuningriik, mida põhjas asunud hiinlased pikka aega vaenutsesid, sai omaette staatuse hilisema Le-dünastia ajal (15.-18. sajand), laiendades oma piiri lõunasse, moodustades riigi, mis sarnanes tänapäeva Vietnami riigiga.
Juba 10. sajandil tõid kaubatuuled Indiast ja Lähis-Idast uut kultuurilist jõudu: Islam. See levis aeglaselt ja suhteliselt rahumeelselt: islamisse pöördumine tähendas juurdepääsu ulatuslikule kaubandusvõrgustikule kogu moslemimaailmas ja põgenemist hinduistliku-buddhistliku Srivijaya jäigast kastisüsteemist. Sajandiks 17. oli uus religioon hästi juurdunud kogu Malaisias, Indoneesias, Lõuna-Tais ja Filipiinidel Mindanao saarel. Seda perioodi iseloomustab ka hinduismi mõju vähenemine. Kuigi iidne religioon kajastus endiselt läbi kunstide, oli Sri Lankalt levinud theravada-budism muutunud domineerivaks usuks enamikus Kagu-Aasia mandriosa kuningriikides.
Kolonialism
Euroopa kaupmehed hakkasid 16. sajandil Kagu-Aasia meredele ilmuma, et otsida legendaarseid "vürtsisaari" (Maluka saared Ida-Indoneesias). Esimesena saabusid portugallased, kellele järgnesid hollandlased. Esialgu ei tekitanud nad erilist ärevust: piirkond oli juba ammu harjunud kauplemisega erinevate rahvastega. Kui eurooplased said siiski ühe asja enda kasuks, siis oli see ajastus: klassikalise ajastu impeeriumid olid veninud ja hapraks muutunud. Hollandlased püüdlesid agressiivselt kaubandusmonopolide poole ja nende püüdlused segasid neid Indoneesia poliitikasse; lõpuks saavutasid hollandlased kontrolli Jaava ja seejärel, 19. sajandi alguseks, kogu Indoneesia üle (mida nimetati Hollandi Ida-Indiaks).
Tööstusrevolutsioon tõstis panuseid, suurendades Euroopa nõudlust toorainete (näiteks kummi, nafta ja tina) ja kaupade (näiteks kohvi, suhkru ja tubaka) järele, mida Kagu-Aasia suutis tarnida. 19. sajandil võitlesid britid oma võimule Malai poolsaarel ja Myanmaris; prantslased võtsid püssipaadiplomaatia abil üle Vietnami, Kambodža ja Laose (mida ühiselt nimetatakse Prantsuse Indohiinaks). Vahepeal olid hispaanlased võtnud sihikule Filipiinid, mis olid tol ajal mitmekesine saarte kogum, millel oli omavahel vähe poliitilist või kultuurilist sidet. Kui nad 16. sajandil saabusid, suutsid nad kiirelt valitseda - ja katoliiklust - kehtestada.
Kuigi Tai mõjusfäär vähenes, oli ta ainus Kagu-Aasia riik, kes jäi iseseisvaks. Krediiti antakse sageli Tai kuningatele, kes kujundasid oma riigi ümber läänelikuks ja mängisid konkureerivaid Euroopa jõude üksteise vastu.
20. sajand: Sõda, revolutsioon ja iseseisvus
Teise maailmasõja puhkemise eelõhtul puhkes kogu Kagu-Aasias koloniaalvastane meeleolu. Sõja ajal pühkis Jaapani keiserlik armee hoogsalt läbi selle piirkonna. Kuigi mõned kohalikud võisid esialgu olla optimistlikud Euroopa imperialistide väljatõrjumise suhtes, osutusid jaapanlased julmadeks valitsejateks; miljoneid inimesi sunniti sunniviisiliselt tööle. Püüdes võita kohalikku koostööd, õhutasid jaapanlased läänepoolset pahameelt; tahtmatu tagajärjeks oli see, et sõja lõppedes, kui jaapanlased lahkusid ja eurooplased naasid, oli rahvuslik meelestatus mitte ainult suur, vaid ka organiseeritud.
Ükshaaval saavutasid endised kolooniad iseseisvuse või said iseseisvuse, kuid seisid seejärel silmitsi uute väljakutsetega: tsiviilrahva mässajad, vähemuste mässulised ja kommunistlikud sissid - kes tegutsesid sageli külma sõja aegsete suurriikide, Hiina, Nõukogude Liidu ja USA õhutusel - õõnestasid sageli stabiilsust.
Pärast vabastamist prantslastest jagati Vietnam esialgu kaheks, kusjuures põhjaosa läks vastupanuliidri ja marksistliku Ho Chi Minhi kätte ja lõunaosa anti-kommunistliku Ngo Dinh Diemi kätte. USA kartis kommunistlikku Vietnami ja sekkus - esmalt salaja ja seejärel täiemahulise sõjaga -, et nurjata Põhja jõupingutused riigi ühendamiseks kommunistliku võimu all. Põhja võitis, kuid alles pärast katastroofilisi kaotusi mõlemal poolel.
Samal ajal toimus Kambodžas ja Laoses varjusõda, kui Ameerika pommitajad üritasid Vietnami kommunistlikke sissisid välja juurida, kasutades selleks läbipääsu Vietnami naabrite kaudu. Kambodža lahenes kodusõjas ja punased khmeerid haarasid võimu. Uus režiim Pol Pot'i juhtimisel püüdis luua etniliselt khmeeridest koosnevat põllumajanduslikku kommunistlikku ühiskonda. Suur osa elanikkonnast - hinnanguliselt 1,5 miljonit kambodžalast (20% elanikkonnast) - tapeti puhastustes, enne kui Vietnami väed lõpetasid 1979. aastal punaste khmeeride julma ja hirmuäratava nelja-aastase valitsemise.
Kommunismivastased puhastused Indoneesias 1960. aastatel põhjustasid sadade tuhandete inimeste surma ja Suharto kolm aastakümmet kestnud diktatuuri. 1962. aasta riigipööre tõi Myanmaris kaasa pool sajandit kestnud, enamasti katkematu sõjaväevõimu. Tais on alates 1932. aastast olnud kümmekond sõjaväelist riigipööret. Malaisiat ja eriti Singapuri peetakse piirkonna sõjajärgseks edulooks, kuigi korda on sageli hoitud kodanikuvabaduste arvelt, kasutades selleks ekspeditsioonivastaseid seadusi ja ajakirjandusvabaduse piiranguid.
1990ndad ja pärast seda
Kokkuvõttes hakkasid 1990. aastateks asjad selles piirkonnas paranema. Tai, Malaisia, Indoneesia ja Filipiinid näisid olevat määratud järgima "Aasia tiigrite" - Singapuri, Hongkongi, Taiwani ja Lõuna-Korea - jälgedes, kelle majandus oli viimastel aastakümnetel hüppeliselt kasvanud. Turumajanduslike reformide toel hakkasid endised suletud riigid Vietnam ja Kambodža avanema. Tõusutrend rööbiti siiski 1997. aastal kõrvale, kui Tai bahti kokkuvarisemine vallandas finantskriisi kogu Aasias. Indoneesia ruupia väärtus kukkus, mis hävitas Indoneesia niivõrd, et kauaaegne diktaator Sukarno astus tagasi. Rohkem kui kaks aastakümmet hiljem, pärast rahvusvahelise finantskogukonna sekkumist, on piirkond paremas olukorras kui enne kriisi, kuigi korruptsioon, ebatõhusus ja poliitilised pinged tekitavad jätkuvalt probleeme.
Kui 20. sajandil domineerisid pikaajalised juhid, siis 21. sajandi alguseks oli enamik neist tagasi astunud või asendatud. See vahetus on tekitanud ebakindlust, kuid ka optimismi - et ehk tõeline demokraatia võib õitseda.
See sajand on siiani vältinud sõda, kuid verd on valatud. Tai lõunapiiri provintsides, kus elanikkond on enamasti etnilised malai moslemid, on separatistlikud rühmitused pommitanud kaubanduskeskusi ja turuplatse. Myanmaris, kus on piirkonna suurim rahvusvähemuste osakaal (30% kogu elanikkonnast), jätkuvad relvastatud konfliktid suuremat autonoomiat taotlevate vähemuste mässuliste ja neid mahasuruda püüdva riikliku armee vahel. Indoneesias, eelkõige Jakartas ja Balil toimunud terroriaktid on seotud selliste rahvusvaheliste organisatsioonidega nagu Al Qaeda, Jemaah Islamiyah ja Islamiriik.
Stabiilsus võib mõnikord tunduda meeleheitlikult kättesaamatuna. Aastakümneid kestnud vägivald Filipiinidel Mindanao saarel näis lõpuks lõppevat, kui 2014. aastal allkirjastati rahuleping, mis lubas luua moslemite autonoomse piirkonna, Bangsamoro. Kuid 2017. aastal piirasid Islamiriigile truudust üles näidanud võitlejad Mindanao linna Marawi ja kogu saar pandi sõjaväelise võimu alla.
