Malik Mir Sultan Khan (1905 – 25. aprill 1966) oli oma aja tugevamaid malemeistreid Aasiast ja üks erakordselt andekaid „looduslikke” mängijaid. Ta oli pärit Briti Indiast ning töötas sulasena kolonel Nawab Sir Umar Hayat Khani majapidamises. Just Sir Umar viis ta Suurbritanniasse, kus Sultan Khan vallutas malemaailma lühikese, ent hiilgava rahvusvahelise karjääriga.

Varajane õpe ja eripärane mänguvorm

Sultan Khan õppis male algtõdesid üheksa-aastaselt oma isalt, kes mängis India piirkondlikku malevarianti. See vorm sarnanes mitmeti tänapäevasele malele, kuid sisaldas ka vanema araabia-male elemente: näiteks ei lubatud esimesel käigul liikuda kahe ruudu võrra. Selline reegel vähendas avamiseteooria tähtsust ja andis suurema rolli positsioonilisele mängu- ja kesk- ning lõpumängioskusele. Selle tausta tõttu oli Khan tugev intuitiivses, positsioonilises arvestuses ja ka keerukates taktikalistes olukordades.

Tõus Suurbritannias

Kui Sultan Khan oli umbes 21-aastane, oli ta juba Punjabi tugevamate mängijate hulgas. Sir Umar võttis ta enda teenistusse, et õpetada talle Euroopa versiooni malejuhendit ja tutvustada Euroopa suurmeistreid. 1928. aastal võitis ta üle-India meistrivõistlused, saavutades seal tulemuse kaheksa võitu, üks viik ja üks kaotus.

Pärast treeninguid ja kohtumisi mitmete Briti meistritega osales Khan Briti meistrivõistlustel ja üllatas kogu maleühiskonda — ta tuli võitjaks. See võit avas talle tee rahvusvahelistele turniiridele. Tema rahvusvaheline aktiivne periood kestis lühidalt — ligikaudu 1929–1933 —, ent selle aja jooksul võitis ta kolm korda neljast katset Briti meistrivõistlused (1929, 1932, 1933) ning saavutas mitu silmapaistvat tulemust suurturniiridel.

Rahvusvahelised tulemused ja mängustiil

Sultan Khani parimad tulemused rahvusvahelistel turniiridel olid muljetavaldavad: teine koht Savielly Tartakoweri järel Lüüžis 1930; kolmas koht Hastingsi rahvusvahelisel kongressil 1930–31, kus esimest ja teist kohta hõivasid tulevane maailmameister Max Euwe ja endine maailmameister José Raúl Capablanca; neljas koht Hastingsis 1931–32; neljas koht Bernis 1932; ning kolmas koht Londonis 1932 Aleksander Aljechini ja Salo Flohri järel.

Tema mängu iseloomustati sageli kui loomulikku, intuitiivset ja väga tugevat positsioonilist tunnetust, samuti osavust keerulistes taktikalistes lahtistes olukordades. Avamiseteooria piiratum tundmine ei takistanud tal edu saavutamast, sest ta oskas mängu arendada loovalt ning leidis sageli praktilisi ja veenvaid lahendusi kesk- ja lõpumängus.

Kohtumised ja olulisemad vastased

Sultan Khan mängis edukalt üks-ühele kohtumisi tippmängijatega. Näiteks 1931. aastal kohtus ja alistas ta Tartakoweri seisuga neli võitu, viis viiki ja kolm kaotust — väga respekteeritav tulemus tollaste suurmeistrite vastu. 1932. aastal kaotas ta napilt Flohrile (üks võit, kolm viiki ja kaks kaotust), mis näitas, et ta suutis mõõta end maailma parimatega.

Maleolümpiad

Sultan Khan esindas kolm korda Inglismaad maleolümpial esimesel laual. Kolmandal maleolümpial Hamburgis 1930 mängis ta rasketes tingimustes ja kogus üheksa võitu, neli viiki ja neli kaotust (64,7%). 4. maleolümpial Prahas 1931 vastas talle veel raskem koosseis ning ta näitas suurepärast vormi: kaheksa võitu, seitse viiki ja kaks kaotust (67,6%). Selle turniiri hulka kuulusid olulised võidud Salo Flohri ja Akiba Rubinsteini vastu ning viigid selliste tippude nagu Aleksander Aljechin, Kashdan, Ernst Grünfeld, Gideon Ståhlberg ja Efim Bogoljuboviga. 5. maleolümpial 1933 Folkestones saavutatud tulemus oli kehvem (neli võitu, kuus viiki, neli kaotust), kuid vastaste tase oli jälle äärmiselt kõrge — seal osalesid mitmed maailma parimad mängijad.

Tagasipöördumine Indiasse ja hilisem elu

Detsembris 1933 viis Sir Umar Khalid Khan tagasi Indiasse, kus Sultan Khan loobus rahvusvahelisest malest ja naasis tagasihoidlikku elustiili oma kogukonnas. Kahe aasta pärast, 1935, mängis ta veel ühe silmapaistva kohtumise V. K. Khadilkari vastu, kus ta andis kümnes mängus vaid ühe viigi — see näitas, et tema tase oli alles. Pärast seda jäi ta malest peamiselt eemal ja maailma maleringkonnad kuulsid temast harva.

Tunnustus ja pärand

Sultan Khani peeti oma aja oivaliseks mängijaks ning paljud tollased suured meistrid ja ajakirjanikud hindasid tema loomulikku talenti kõrgelt. Tema karjäär näitab harukordset näidet sellest, kuidas andekas mängija võib lühikese ajaga jätta tugeva jälje internatsionaalsesse maleellu. Samas jäi tema rahvusvaheline karjäär lühikeseks ning hilisematel aastakümnetel teda ei tunnustatud täielikult ka tiitlite ja ametlike auhindade kaudu: FIDE 1948. aasta koosolekul anti mitmetele endistele mängijatele tagasiulatuvalt tiitlid, kuid Khanile seda au ei osutatud.

Tänapäeval mälestatakse Sultan Khani eelkõige kui sügava positsioonitaju ja erakordse loomuliku intuitsiooniga mängijat, kelle lühike, ent intensiivne rahvusvaheline karjäär näitas, et Aasiast võis tulla maailmataseme maletaja juba varakult 20. sajandil. Tema loodud teekond inspireeris hilisemaid India ja Pakistani malehuvilisi ning pani aluse tõsisemale regionaalsele osalusele rahvusvahelises males.

Kuigi Khan ei jäänud maailmameistrivõistluste püsivaks osalejaks ega saanud hiljem FIDE tagantjärgi suuremaid tiitleid, jääb tema pärand oluliseks osaks maleajaloo narratiivist — eriti näitena sellest, kuidas piiratud võimalustega, ent erakordse loomuandega mängija suutis maailma tippude seas silma paista.