Paraalpi suusatamise klassifikatsioon: klassid, reeglid ja ajalugu

Para-alpi suusatamise klassifikatsioon on süsteem, mille eesmärk on tagada võrdsem konkurents mäesuusatamises eri tüüpi ja raskusastmega puuetega sportlaste vahel. Klassifikatsioon jaotab sportlased peamisteks rühmadeks vastavalt sellele, kas sportlane võistleb seistes, istudes või on nägemispuudega. Süsteemi ülevaate, arenduse ja rahvusvahelise juhtimise eest vastutab praegu Rahvusvaheline Paraolümpiakomitee (IPC) läbi oma haru World Para Alpine Skiing, kuid varasemalt on klassifikatsiooniga tegelenud mitmed teised organisatsioonid, näiteks Rahvusvaheline Puuetega Inimeste Spordiorganisatsioon (ISOD), Rahvusvaheline Stoke Mandeville’i Mängude Föderatsioon (ISMWSF), Rahvusvaheline Pimedate Spordiliit (IBSA) ja CP-ISRA (rahvusvaheline organisatsioon tserebraalparalüüsiga inimeste spordi ja vaba aja eest). Mõned teised võistlusvormid, nagu Eriolümpia, võivad kasutada IPC-st erinevaid klassifikatsioonireegleid.

Klassid ja olulisemad rühmad

Para-alpi suusatamine jaguneb üldjoontes kolme peamisse kategooriasse:

• Seistes võistlevad sportlased – siia kuuluvad eri tüüpi alajäsemete ja ülajäsemete puuetega sõitjad (nt jäsemete puudumine, amputatsioonid, liigutusvõime piiratus, tasakaalu- ja koordineerimisraskused).
• Istudes võistlevad sportlased – peamiselt seljaaju vigastuse või kahe alajäseme erilise tugeva puudega sportlased, kes kasutavad sit-ski (monosuuska) ehk istmepõhist seadet.
• Nägemispuudega (B1–B3) sportlased – jagunevad kolme klassi vastavalt visuaalsele funktsioonile (B1, B2, B3). Nägemispuudega sportlased võistlevad sageli koos juhendajaga, kes annab infot rada ja kurvide kohta.

Nägemispuudega klassid (B1–B3)

Visuaalsete klasside jaotus on rahvusvahelise praktika järgi üldiselt järgmine:

• B1 – täielik pimedus või ainult valguse tajumine, kuid võimetus ära tunda käe kuju silmaga mõlemast silmast; B1-sportlased tihti kasutavad juhendajat, kes juhib häälega.
• B2 – piiratud nägemisteravus (nt kuni visuaalse teravuse tasemeni 2/60) ja/või väga kitsas visuaalne väli (näiteks alla 5°); juhendaja kasutamine on lubatud ning tihti kohustuslik.
• B3 – suurem nägemisteravus kui B2 (nt kuni 6/60) või visuaalne väli kuni 20°; siiski märkimisväärne nägemispiirang, mis mõjutab võimekust kiiresti ja ohutult rajal orienteeruda.

Need kirjeldused on üldised ning täpsemaid kriteeriume ja piirmäärasid reguleerib IPC/IBSA dokumentatsioon.

Seisvate ja istuvate sportlaste klassid

Seisvate sportlaste klassifikatsioon arvestab jäsemete amputatsioone, lihasjõu kadu, liigeste liikuvuse piiranguid ja tasakaaluprobleeme. Istudes võistlejate klassifikatsioon põhineb kerelihaste ja ülakeha kontrolli tasemel (näiteks paraplegia tase) ning muudel funktsionaalsetel võimetel, mis määravad, kuidas sportlane suudab monosuuska juhtida. Klasside täpsem jaotus võib varieeruda ja selle eesmärk on minimeerida puude mõju tulemustele, nii et võistlus peegeldaks eelkõige sportlase oskusi.

Klassifitseerimise protsess

Klassifikatsioon on kombineeritud meditsiinilisest ja funktsionaalsest hindamisest. Tavaliselt sisaldab protsess järgmist:

• kirjalik meditsiiniline dokumentatsioon ja anamnees;
• füüsiline läbivaatus – liigutusteulatus, lihasjõud, tasakaal ja sensorilised funktsioonid;
• tehniline hindamine ja vaatlus treeningul või võistlustel, et näha, kuidas puue mõjutab suusatamist;
• klassifikatsiooni kinnitamine ja vajadusel vaatlusperiood või kategooria üles- või allaklassifitseerimine.

Eesmärk on tagada, et inimesed, kellel on sarnane funktsionaalne võimekus, võistleksid ühes grupis.

Võistlusreeglid, abivahendid ja faktoriseerimine

Võistlusreeglid para-alpi suusatamisel baseeruvad tihti Rahvusvahelise Suusaliidu reeglitel, kuid neid kohandatakse vastavalt puuetega sportlaste vajadustele. Mõned tähtsamad punktid:

• nägemispuudega suusatajad kasutavad juhendajaid, kes annavad suuniseid heli, signaalide või spetsiaalsete kommunikatsioonisüsteemide kaudu;
• seisvate sportlaste puhul on lubatud erinevad abivahendid sõltuvalt klassist – näiteks üks või kaks tõukekiidet (keppi), mõnel juhul ka spetsiaalsed prostetilised lahendused;
• istuvad sportlased kasutavad monosuuska (sit-ski), mis on spetsiaalselt disainitud istuvale sõidule ning millele võivad lisanduda külgtugevdused ja kinnitusrihmad;
• selleks, et eri klasside sportlased saaksid võistelda samas lõpetuses, kasutatakse sageli faktoritabelit (time factoring) – iga klassile määratakse koefitsient, millega ajaarvestust korrigeeritakse, et võrrelda tulemusi õiglasemalt.

Ajalugu ja areng

Esimesed klassifikatsioonisüsteemid para-alpi suusatamiseks loodi 1960. aastatel peamiselt Skandinaavias. Algupärased süsteemid keskendusid eelkõige sportlastele, kellel puudusid jäsemed, ja need olid tugevalt meditsiinipõhised. Aja jooksul, kui spordiala arenes ja tehnika paranedes võimaldas suuremal hulgal puuetega inimestel osaleda, hakati klassifikatsiooni muutma funktsionaalsemaks – et arvestada, kuidas puue mõjutab just suusatamist, mitte ainult diagnoosi enda järgi.

Esimestel 1976. aasta talvistel paraolümpiamängudel oli para-alpi suusatamisel vaid kaks gruppi; 1980. aastateks oli tekkinud rohkem spetsiifilisi rühmi, sealhulgas tserebraalparalüüsiga sportlastele. Klasside arvu suurenemine tekitas probleeme medalite jaotuse ja konkurentsi tasakaalustamisel, mistõttu alates 1990. aastatest on tehtud püüdlusi klasside arvu vähendada ja süsteemi ühtlustada, sh inspireerituna teiste puuetega spordialade klassifikatsioonimudelitest (näiteks ratastoolikorvpalli klassifikatsioon).

Lõpetuseks

Klassifikatsioon para-alpi suusatamises on pidevas arengus: eesmärk on pidevalt parandada õiglust ja konkurentsi kvaliteeti, arvestades nii meditsiinilisi kui ka funktsionaalseid eripärasid. Klasside ja reeglite täpsed kriteeriumid ning hindamispraktika on kirjas IPC ja vastavate alaliitude dokumentides ning need uuenevad vastavalt teaduse, tehnika ja võistluspraktika arengule. Sport on avatud võistlejatele, kellel on nägemis- või füüsiline puudega, kuid ei hõlma tavaliselt spetsiaalselt intellektipuudega sportlasi – nende osalemist reguleerivad erinevad programmid ja üritused.

Kui soovite täpsemat teavet konkreetsete klasside kriteeriumide, faktoritabelite või klassifitseerimisprotseduuri kohta, tuleks pöörduda World Para Alpine Skiingu või kohaliku para-spordiorganisatsiooni ametlike juhendite poole.