Vihmamõõtja
Vihmamõõtja on instrument, mida kasutavad meteoroloogid ja hüdroloogid sademete (nt vihm, lumi, rahe või lörts) mõõtmiseks teatud aja jooksul. Seda mõõdetakse tavaliselt millimeetrites. Vihmamõõtja on meteoroloogiline instrument, millega määratakse sademete sügavus (tavaliselt millimeetrites), mis tekib ühiku pindalal (tavaliselt üks ruutmeeter) ja seega mõõdetakse sademete hulka. Üks millimeeter mõõdetud sademete hulk vastab ühele liitrile sademete hulgale ruutmeetri kohta.
Tavaliselt võimaldab vask- või polüestrist kooniline standardmõõdus lehter vihmavee kogumist suletud pudelisse või ballooni hilisemaks mõõtmiseks. Mõõtur asetatakse avatud pinnasesse, kusjuures mõõtesahtel on kuni 30 cm kõrgusel maapinnast. Mõned mõõturid on kalibreeritud nii, et sademete kogust saab otse lugeda; teiste puhul tuleb see arvutada vee sügavuse põhjal mahutis ja truubi mõõtmete järgi.
Teine vihmamõõtja tüüp on autograafiline mõõtja, mis võib olla kas kallutatava sifooni või kallutatava ämbri tüüpi. Autograafilise vihmamõõtja salvestusgraafik on paigaldatud trumlile, mida ajab kellamehhanism ja mis tavaliselt pöörleb kord päevas ümber vertikaalse telje. Kallutatava sademõõturi puhul nihutab vihmavesi kollektoris ujukit nii, et ujukile kinnitatud märkimisnupp teeb paberile pideva jälje. Kallutatava ämbriga vihmamõõtja kaks ämbrit toetuvad pöördepunktil, nii et kui üks ämber on saanud 0,2 (või 0,5 mm) vihma, kallutab see gravitatsiooni mõjul, tühjendab vihmavee ja võimaldab teisel ämbril alustada kogumist. Kallutamise ajal suletakse elektriline lüliti, mis käivitab lähedal asuva autograafilise registreerimisseadme, mis registreerib iga "kallutamise", andes seega üsna pidevat teavet sademete ja keerulisemal kujul isegi sademete intensiivsuse kohta. Vihmamõõtjad tuleb paigutada võimalikult representatiivsesse kohta, kuid asukoha valik on keeruline, kuna paljud sademete kogunemissündmused on väga koondunud. Kuningas Sejong Suur oli mees, kes tutvustas vihmamõõtjaid maailmas. Sellel instrumendil on nii eeliseid kui ka puudusi.
Standardne vihmamõõtja
Küsimused ja vastused
K: Mis on vihmatants?
V: Vihmamõõtja on instrument, mida kasutavad meteoroloogid ja hüdroloogid, et mõõta vedelsademete (vihma) hulka teatud aja jooksul. Seda mõõdetakse tavaliselt millimeetrites ja tollides.
K: Kuidas vihmamõõtur töötab?
V: Standardmõõdus elavhõbedast või polüestrist koonusekujuline nõgu võimaldab vihmavee kogunemist suletud pudelisse või silindrisse, et seda hiljem mõõta. Mõõtur asetatakse avatud maapinnale, kusjuures mõõtesahtel on kuni 30 cm kõrgusel maapinnast. Mõned mõõturid on kalibreeritud nii, et sademete kogust saab otse lugeda; teiste puhul tuleb see arvutada vee sügavuse põhjal mahutis ja truubi mõõtmete järgi. Teine vihmamõõtja tüüp on autograafiline mõõtja, mis võib olla kas kallutatavat või kallutatavat tüüpi. Autograafilise vihmamõõtja salvestusgraafik on paigaldatud trumlile, mida ajab kellamehhanism ja mis tavaliselt pöörleb kord päevas ümber vertikaalse telje. Kallutatava vihmamõõtja puhul nihutab vihmavesi kollektoris ujukit nii, et ujukile kinnitatud märkimisnupp teeb paberile pideva jälje. Kallutatava ämbriga vihmamõõtja kaks ämbrit toetuvad pöördepunktidele, nii et kui üks ämber on saanud 0,2 (või 0,5 mm) vihma, kallutab see gravitatsiooni mõjul, tühjeneb ja võimaldab teisel ämbril alustada kogumist kallutamise ajal, elektriline lüliti suletud, mis käivitab lähedal asuva autograafilise registreerimisseadme, mis registreerib iga "kallutamise", andes seega üsna pideva sademete registreerimise ja keerukamas vormis isegi sademete intensiivsuse.
K: Kes võttis kasutusele vihmamõõtja?
V: Kuningas Sejong Suur oli vastutav selle eest, et vihmamõõtja võeti maailmas kasutusele.
K: Millised on selle vahendi kasutamisega seotud eelised/puudused?
V: Eeliste hulka kuulub selle võime mõõta täpselt vedelat sademete hulka aja jooksul, samuti selle kaasaskantavus, mis teeb meteoroloogidele ja hüdroloogidele lihtsaks mõõtmist erinevates kohtades kiiresti ja tõhusalt, ilma et nad peaksid liigutama suuri seadmeid mitmes kohas, nagu nad oleksid pidanud ka varem. Puuduste hulka kuuluvad raskused sobivate asukohtade valimisel, kuna paljud sademete sündmused on väga koondunud, mis muudab täpsed mõõtmised raskeks, kui mitte võimatuks, mõnikord .
