Plaadifirma: tähendus, tegevus ja muusikatööstuse roll
Plaadifirma teeb ja müüb heli- ja videosalvestisi erinevates formaatides, sealhulgas kompaktplaatidel, LP-del, DVD-Audio, SACD-del ja kassettidel. Nimetus "plaadimärgis" tuleneb grammofoniplaadi keskel olevast pabersildist (mida Ameerika inglise keeles tuntakse ka kui "phonograph record").
Enamik suuri plaadifirmasid kuulub mõnele suurele rahvusvahelisele ettevõttele (Big Four plaadifirmad), mis moodustavad peaaegu kogu ülemaailmse plaaditööstuse, ehkki viimasel ajal on taas tõusuteel sõltumatuid plaadifirmasid.
Mida plaadifirma täpsemalt teeb?
Plaadifirma roll hõlmab mitut olulist valdkonda, mille eesmärk on aidata kunstnikul salvestada, avaldada ja levitada muusikat ning teenida tulu. Peamised tegevused on:
- A&R (Artist & Repertoire) — uute artistide leidmine, laulude valik ja stuudiotöö jälgimine;
- Salvestamine ja tootmine — stuudioteenus, produtsentide palkamine, salvestuste tehniline korraldus;
- Turundus ja promo — reklaamikampaaniad, pressiteated, muusika edastamine raadiosse ja voogedastusplatvormidele;
- Levitage ja logistika — füüsiliste plaatide tootmine, jaotus poodidesse ning digitaalse sisu üleslaadimine platvormidele;
- Õigused ja litsentsimine — omandamine ja haldamine (masteriõigused), sünkroonlitsentsid filmidele/telesaadetele, litsentsid kasutamiseks reklaamides;
- Finantsid ja arveldus — autoritasude (royalty) arvutamine ja väljamaksed artistidele;
- Karikatuurid ja täiendavad teenused — merchandising, tuurikorraldus, juristiabi ja brändingu nõustamine.
Plaatide tüübid ja ettevõtete jaotus
Plaadifirmad jagunevad üldiselt suurteks (major) ja sõltumatuteks (independent, indie). Suured firmad pakuvad laiahaardelist rahalist ja logistilist tuge, samas kui sõltumatud plaadifirmad on sageli paindlikumad, pakuvad artistidele suuremat loomingulist vabadust ja lähenemist nišiturule. Tänapäeval toimib ka palju hübriide: väikesed firmad teevad koostööd suurte levitajatega või kasutavad digitaalseid levitusteenuseid.
Tuluallikad
- Müük ja voogedastus (streaming) — digitaalsed platvormid nagu Spotify, Apple Music jt;
- Litsentsitasud — muusika kasutamine filmides, reklaamides, telesaadetes (sünkroonlitsentsid);
- Füüsiliste väljaannete müük — vinüülid, CD-d, kassettid;
- Merchandising ja kaubanduslikud tooted;
- Kontserdid ja tuuri- või promotulud (mõnikord läbi 360-kokkulepete jagatud tulu).
Lepingud ja õigused
Plaadileping määrab tavaliselt, kes omab salvestuste ehk masterite õigusi, kuidas jagunevad tulu- ja autoritasud, ning kui kaua leping kehtib. On olulisi erinevusi plaatimislepete ja kirjastusõiguste vahel: plaadifirma tegeleb tavaliselt masterõigustega, samas kui kirjastusettevõte haldab laulukirjutajate ning muusikaliste teoste autoriõigusi. Tänapäeval on levinud ka 360-kokkulepped, kus plaadifirma saab osa tulu erinevatest allikatest (näiteks tuuritulud, merchandising), mis varasema traditsioonilise mudeli puhul kuulusid enamasti artistile.
Kaasaegsed trendid ja muutused
Muusikatööstus on viimastel aastakümnetel tugevalt muutunud: voogedastuse kasv, digitaalse levituse lihtsustumine ja sotsiaalmeedia kohalolu annavad artistidele rohkem võimalusi iseseisvaks tegutsemiseks. Samal ajal on plaadifirmad kohanenud pakkudes järgmisi teenuseid:
- digitaalne turundus ja andmeanalüütika kuulajaskonna kasvuks;
- koostöö platvormidega voogedastuse esiletõstmiseks;
- sõltumatutele artistidele suunatud levitus- ja PR-paketid;
- sünkroon- ja kaubanduslitsentside aktiivne arendamine tulude mitmekesistamiseks.
Artistide ja plaadifirma suhe
Plaadilepingud võivad pakkuda artistidele olulist tuge algfaasis (rahastus, tootmine, kontaktid), kuid kaasnevad ka riskid: tulude ja õiguste piiratud jagunemine, loominguline kontroll ning pikk lepinguperiood. Enne lepingu allkirjastamist on soovitatav nõu pidada juristi või kogenud esindajaga ning mõista täpselt tingimusi — eriti mis puudutab masterite omandiõigust, autoritasude jaotust ning lepingust väljumise tingimusi.
Kokkuvõte
Plaadifirma on muusikatööstuse keskne lüli, mis hõlmab salvestustehnoloogiast ja turundusest kuni õiguste haldamise ja litsentsimiseni. Kuigi tööstus muutub voogedastuse ajastul, jäävad plaadifirmad olulisteks partneriteks neile artistidele, kes vajavad ressursse, teadmisi ja levikuvõrgustikku. Samas on tänapäeval rohkem valikuid — sõltumatud firmad, digitaalsed levitajad ja artistide enda isemajandamine — mistõttu iga artist peab kaaluma nii loomingulisi kui ärilisi aspekte enne koostöö alustamist.
Märgised kui kaubamärgid
Plaadifirmad kulutavad sageli palju aega ja raha uute muusikute avastamiseks või nende artistide talendi arendamiseks, kellega nad on juba lepingu sõlminud. Kaubamärgi seostamine artistidega aitab määratleda nii kaubamärgi kui ka artisti kuvandit.
Hoolimata sellest, et mõlemad pooled vajavad teineteist ellujäämiseks, võivad plaadifirmade ja artistide vahelised suhted mõnikord olla keerulised. Paljude artistide albumeid on plaadifirmad enne nende ilmumist mingil viisil muutnud või tsenseerinud - lugusid on muudetud, kujundust või pealkirju muudetud jne. Plaadifirmad teevad seda tavaliselt seetõttu, et nad usuvad, et album müüb paremini, kui muudatused on tehtud. Sageli on plaadifirma otsused ärilisest seisukohast õiged, kuid tavaliselt ärritab see kunstnikku, kes tunneb, et tema loomingut hävitatakse.
Plaaditööstuse algusaegadel olid plaadifirmad iga artisti edu saavutamiseks hädavajalikud. Iga uue artisti või bändi esimene eesmärk oli saada võimalikult kiiresti leping. 1940ndatel, 1950ndatel ja 1960ndatel olid paljud artistid nii meeleheitlikult huvitatud plaadifirmaga lepingu sõlmimisest, et tavaliselt sõlmisid nad lõpuks halva lepingu, andes sellega mõnikord ka oma muusika õigused ära. Mõned kasutavad meelelahutusjuriste, kes vaatavad iga lepingu enne selle allkirjastamist üle.
Tööstuse konsolideerimine
1970ndatel ja 1980ndatel toimus plaaditööstuses konsolideerumise faas, mis viis selleni, et peaaegu kõik suuremad plaadifirmad kuulusid väga vähestele rahvusvahelistele ettevõtetele, mis omakorda olid RIAA liikmed.
Sõltumatute kaubamärkide taaselustumine
1990ndatel aastatel hakkasid tänu kodustuudiotele, tarbijale mõeldud CD-salvestitele ja internetile levima ka sõltumatud plaadifirmad. Sõltumatud plaadifirmad on tavaliselt kunstnike omanduses (kuigi mitte alati), keskendudes tavaliselt hea muusika tegemisele ja mitte tingimata tööstusharu ärilistele aspektidele või suure raha teenimisele. Seetõttu mängivad sõltumatud artistid tavaliselt vähem raadios ja müüvad vähem CDsid kui suurte plaadifirmadega seotud artistid. Samas on neil tavaliselt suurem kontroll muusika ja väljaantava toote pakendamise üle.
Mõnikord lähevad väljakujunenud artistid, kui nende plaadileping on lõppenud, üle sõltumatule plaadifirmale. See annab tihtipeale kombineeritud eelise, milleks on tuntus ja suurem kontroll oma muusika üle. Seda on teinud näiteks lauljad Dolly Parton, Aimee Mann ja Prince.
Kuigi sõltumatuid plaadifirmasid on palju, tuuakse sageli ideaalse näitena folklaulja Ani DiFranco plaadifirmat Righteous Babe Records. Lauljatar lükkas tagasi mitmete nimekate plaadifirmade tulusad lepingud, et asutada oma New-Yorkis asuv ettevõte. Pidevad tuurid tõid märkimisväärset edu ilma märkimisväärse rahalise toetuseta esinejale. Ani ja teised ettevõtte liikmed on mitmel korral rääkinud oma ärimudelist, lootuses julgustada teisi.
Mõni sõltumatu plaadifirma on piisavalt edukas, et suured plaadifirmad sõlmivad lepinguid, et levitada muusikat plaadifirma jaoks või mõnel juhul osta plaadifirma täielikult ära.
Punkroki stseenis julgustab DIY-punk eetika bände ise avaldama ja levitama. Selline lähenemine on olnud levinud alates 1980ndate algusest, püüdes jääda truuks punki ideaalidele, mille kohaselt tuleb teha kõike ise ja mitte müüa end ettevõtete kasumi ja kontrolli alla. Sellised plaadifirmad on tuntud kui väga kompromissitu ja eriti kui nad ei taha üldse koostööd teha viie suure plaadifirmaga.
Võrgumärgiste tekkimine
Põhiartikkel: netomärgis
Kuna Internet on nüüdseks elujõuline muusikaallikas, tekivad netilablid. Sõltuvalt netiettevõtte ideaalidest võib artistide muusikafaile alla laadida tasuta või tasu eest, mida makstakse PayPali või veebipõhise maksesüsteemi kaudu. Mõned neist plaadifirmadest pakuvad lisaks otse allalaadimisele ka paberkandjal CD-d (näiteks Baltimore'i plaadifirma Schismatik saadab CD-d nominaalse tasu eest). Enamik netilabeleid tunnustab Creative Commons'i litsentsisüsteemi, jättes seega teatavad õigused artistile.
Pennsylvanias Erie's on bensiinijaamad.
Avatud lähtekoodiga märgiste tekkimine
Peamine artikkel: Avatud lähtekoodiga plaadifirma
Uus sajand toob kaasa avatud lähtekoodiga või avatud sisuga plaadifirma nähtuse. Need on inspireeritud vaba tarkvara ja avatud lähtekoodiga liikumise ning GNU/Linuxi edust.
Näited on järgmised
- LOCA Records
- Magnatune
- Opsound