Rooma impeeriumi sees eksisteeris mitmeid erineva tasemega kodakondsusi ja staatusi. Rooma kliendiriikide kodanikud ja liitlased (socii) võisid saada Rooma kodakondsuse piiratud vorme, näiteks ladina õiguse (ius Latii). Sellised isikud ei saanud üldjuhul hääletada ega kandideerida Rooma valimistel. Orjad (servi) loeti õiguslikult omandiks ja neil puudus iseseisev juriidiline isikupära; aja jooksul hakkasid nad siiski Rooma õiguse alusel saama mõningast kaitset ja piiratud õigusi.

Rooma kodanike ja teiste isikute õigused varieerusid sõltuvalt päritolust, teenistusest riigi heaks ning ühiskondlikust staatusest. Rooma õigus eristas erinevaid õigusklasse, millele kuulusid erinevad õigused ja kohustused. Alljärgnevalt on toodud peamised õigused ja mõningad selgitused nende tähenduse kohta.

Peamised õigused ja staatused

  • Ius suffragiorum: õigus hääletada Rooma rahvakogudel (comitia). See õigus kuulus tavaliselt täielikele Rooma kodanikele.
  • Ius gentium: mitteametlikult 3.–2. sajandil e.m.a. kujunenud õiguslik tunnustus, mis käsitles suhteid Rooma kodanike ja välismaalaste vahel ning reguleeris rahvusvahelisi ja kaubanduslikke suhteid. Ius gentium toimis Rooma õiguse osana kui laiemalt tunnustatud rahvusvaheline praktika, millel olid mõjutused Kreeka linnriikide ja mereriikide kaubandusõigusest. Selle alusel käsitleti teatud õigusi kui üldisemaid inimestele kuuluvaid õigusi, mitte pelgalt kodakondsusega seotud privileege[4].
  • Ius conubii: õigus sõlmida seaduslik abielu (conubium) vastavalt Rooma põhimõtetele. Selle olemasolul võis perekonna pea (paterfamilias) omada juriidilisi õigusi perekonna üle ja sellisest abielust sündinud lapsed loeti Rooma kodanikeks, kui vähemalt üks vanematest oli Rooma kodanik. Ius conubii tähtsus oli eriti suur pärimise ja sünniõiguste kontekstis[5].
  • Ius migrationis: õigus säilitada oma kodakondsuse tase, kui inimene rändas ümber võrreldava staatusega linna- ehk polisesse. Näiteks täisõiguslikud cives Romani säilitasid oma civitas'e, kui nad asusid ümber Rooma kolooniasse, millel oli täielik seaduslik staatus (colonia civium Romanorum). Samamoodi säilis ius Latii ladinlastel, kes kolisid teise ladina riiki või ladina kolooniasse (latina colonia). See õigus ei kehtinud, kui inimene asus ümber madalama õigusliku staatusega kolooniasse — näiteks täieõiguslik Rooma kodanik võis vabatahtliku ümberasumisega kaotada osa oma privileegidest ja langeda ius Latii tasemele.
  • Immuniteedid: teatud gruppidel võis olla vabadus mõnede maksude, kohalike eeskirjade või muude juriidiliste kohustuste suhtes; sellised immuniteedid võisid olla antud kas Rooma riigi või kohalike otsuste alusel[6].
  • Õigus kohtumenetlusele: õigus ilmuda nõuetekohase kohtu ette, esitada kaitse ja nõuda seaduslikku protsessi. Rooma õiguse arenedes kujunesid välja mitmed protseduurilised kaitsed, mis andsid isikutele võimaluse oma õigusi kaitsta.
  • Kaitse ning kodakondsus teenistuse kaudu: sõjaväes teenimine (näiteks auxilia teenistus) või mõnikord muu avalik teenistus võis anda kodakondsuse või tõsta staatuslikku taset; auxilia-veteranidele anti sageli vabanemise järel Rooma kodakondsus.

Kultuuriline ja sotsiaalne tähendus

Rooma meessoost kodanike tüüpiline rõivastus oli toga — selle kujutamine kujudel (nt keiser Antoninus Pius) rõhutas kodaniku staatust ja avalikku rolli (togatus). Õiguste ja staatusete süsteem mõjutas tugevalt isiku igapäevaelu, pärimist, perekonnaseisu ja osalust poliitilises elus. Staatuse alusel määratleti ka kohustused sõjaväes, maksustamises ja teiste ühiskondlike kohustuste kandmises.

Üldiselt oli Rooma õigussüsteem kihiline ja paindlik: see suutis kohaneda laieneva impeeriumiga, samal ajal säilitades kodanikuõiguste eri tasemed ja eristused. Iga staatus kandis endas nii privileege kui ka piiranguid ning nende piiride ületamine või muutmine tuli sageli koos seaduslike reformide või erandlike otsustega.