Aitade ehitamine (barn raising) Põhja-Ameerikas — kogukondlik talgupõhimõte

Aitade ehitamine (inglise keeles barn raising) on kogukondlik talgupõhine traditsioon, kus küla- või naabruskonna elanikud kogunevad, et koos ühe pere või liikme jaoks suur ait või lauda ehitada. See oli eriti levinud 18. ja 19. sajandi Põhja-Ameerika maapiirkondades, kus iga talu vajas ruumikat ja vastupidavat hoonet saagi, loomade ja tööriistade hoiustamiseks. Aidad olid mahukad ja kallid — ühe pere üksi ülesehitamiseks ei jätkunud tihti ei tööjõudu ega teadmist — seetõttu sai ühine ehitamine praktiliseks ja sotsiaalseks lahenduseks.

Ajalooline taust

Aitade ehitamine oli osa laiemast omavahelise abi kultuurist, mida harrastati paljudes Euroopast Põhja-Ameerikasse saabunud põllumajanduskogukondades. Erilist tuntust leidis see praktika Anabaptistide rühmade seas, näiteks amishite ja mennonaitide hulgas, kuid seda toimus ka teiste taluelanikest koosnevate kogukondade poolt. Traditsioon aitas kiirelt ja tõhusalt valmis saada suuremahulistele ehitusprojekte—raamistikud tõsteti ja kinnitati ühise jõuga paika.

Korraldus ja tööjaotus

Barn raising’i või aitade ehitamise tavapärane korraelement on järgmine:

• omanik valmistab ette pinnase, materjalid ja peamise tehnilise joonise;
• kogukond panustab tööjõu — kõigil on kindel roll: aluste paigaldamine, kandvate talade paigutus, karkassi tõstmine, katusekatte paigaldus jm;
• kogenud puusepad ja juhid määratakse tööde koordineerijateks, kes näitavad nuppude/ühenduste õiget teostust ja juhendavad nooremaid abilisi;
• suur osa talgupäevast kulub ka söögile ja sotsiaalsele poolele: omanik pakub tavaliselt toitu ja jooki — pidulik söömaaeg tugevdab koostunde ja tänulikkuse tunnet.

Võtmeelementiks oli rivaalitsemise asemel vastastikune kohustus: kes kord abi sai, peab tulevikus abi vastu andma. Töövahenditeks kasutati käsitööriistu, köis-süsteeme ja ajutisi toestusi — enne mehhaniseerimist toimusid tõstmised peamiselt inimjõul.

Sotsiaalne ja kultuuriline tähendus

Aitade ehitamine ei olnud ainult praktiline lahendus, vaid ka oluline sotsiaalne institutsioon. Sellised talgud:

• toetasid kogukonna vastastikust sõltuvust ja turvatunnet;
• tagasid teadmiste ja puidutöötlemise oskuste edasiandmise põlvest põlve;
• loovad avaliku näituse ühisest koostööst — töötulemuse lõpptulemus on kõigi panuse vili.

Kaasaegsed näited ja pärand

Tänapäeval on mehhaniseerimine ja ehitusettevõtted suurendanud üksikinimestel ehitamise võimekust, mistõttu traditsiooniline barn raising on muutunud harvemaks. Samas on seda tüüpi talgud säilinud kultuuripärandina:

• mõnes kogukonnas korraldatakse konservatiivseid barn-raising’e jätkuvalt (näiteks amishite keskkonnas);
• ajalugu ja oskusi tuuakse esile muinsuskaitseprojektides, ühistalgutel ja taastamisprojektides;
• tänapäevased heategevusliku suunitlusega barn raising’ud kokku toovad vabatahtlikke, kes aitavad taastada kahjustatud või ajaloolisi hooneid ning annavad edasi traditsioonilisi ehitustehnikaid.

Kokkuvõttes on aitade ehitamine tugev näide sellest, kuidas praktiline vajadus võib kujuneda püsivaks sotsiaalseks praktikaks — see toimib nii abimehhanismina kui ka kogukonna sidemete ja identiteedi kasvatajana.

Küsimused ja vastused

K: Mis on tallinna tõstmine?

K: Milleks kasutati 18. ja 19. sajandi Põhja-Ameerika maapiirkondades talli?

K: Miks muutus aitade kasvatamine Põhja-Ameerikas populaarseks?

K: Kuidas talgud toimisid?

K: Mis kasu oli aitade tõstmises osalemisest?

K: Kes tavaliselt valiti välja aitade tõstmise projekti juhtima?

K: Mida võisid noored, kes aitasid aitade ehitamisel, oodata?

Otsing