Lõuna-Ming: Mingi dünastia jätk 1644–1683 — Yongli ja Zheng Chenggong

Lõuna-Ming (南明,1644-1683) oli üldnimetus mitmele Mingi dünastia (明朝,1368-1644) keiserlikku perekonda kuulunud võimuorganile ja pretendentide rühmitustele, mis pärast Pekingi langemist püüdsid Lõuna-Hiinas hoida või taastada Mingi valitsemist. Lõuna-Mingi ei olnud koondunud ühe valitsuse alla, vaid koosnes mitmest omavahel seotud või eraldiseisvast režiimist, millel oli erinev edu ja kestvus; ajalooallikutes loetakse selle perioodi lõpuks tavaliselt 1683. aastat, mil ära langes ka viimne Mingi-järgne varu Taiwani saarel.

Taust ja varased katsetused

Chongzheni seitsmeteistkümnendal aastal (崇祯,1644) vallutas 李自成 mässuline vägi Pekingi; viimane Mingi keiser (朱由检), keiser Chongzhen, sooritas enesetapu Meishanis. Kui Qing (manžude dünastia) väed tungisid Kesk-Hiina aladele (中原地区), põgenes suur osa Mingi kõrgematest peredest ja riigiametnikest lõunasse ning püüdis uuesti organiseeruda. Lõuna-Hiinas tekkis mitu võimupretendentuuri ja ajutist valitsust, näiteks Hongguangi (弘光) režiim Nanjingis, Lu-riik (鲁王), Longwu (隆武), Shaowu (绍武), Yongli (永历) ja mereline Ming‑Zheng ehk (明郑) võimuvorm, mida juhtisid Zheng-pere liidrid.

Hongguang ja Longwu — lühikesed üritused

Pärast Chongzheni surma kuulutati 1644. aastal Nanjingis keisriks Zhu Yousong (朱由崧), tuntud kui Fu-krahv (福王), kes võttis aunime Hongguangiks. Tema valitsus oli aga nõrk ja Qingi väed edenesid kiiresti lõunasse. 1645. aastal vallutati ja rüüstati (扬州) Yangzhou linn eriti jõhkralt („扬州十日”, „Yangzhou kümme päeva”) ning peagi langes ka Nanjing; keiser Hongguang võeti vangi ja tema võim lõppes.

Samal ajal tõusis 1645. aastal Fu- ja Fujiani aladel esile Zhu Yujian (朱聿键), Tang-i krahv (唐王), kelle poolt loodi Longwu režiim Fuzhous. Keiser Longwu püüdis korraldada vastupealetungi põhja poole, saatis etteotsa oma ministreid ja väejuhtide rühmi, sealhulgas tuntud ametniku (黄道周) juhtimisel. Kuid papist liituvate jõudude ja kohalike väejuhtide poliitilised kõikumised ning peamiselt meresõjaliste võimude (nt Zheng Zhilongi) käitumine halvendasid Longwu positsiooni. Pärast Zheng Zhilongi (郑芝龙) alistumist Qing-ile ja sisevõimuvõitlusi kukkus Longwu varsti; tema võim lõppes ja paljud Fujiani alad langesid Qingi kontrolli alla.

Yongli ja Li Dingguo — lõuna vaidleb edasi

Põhjaosa langemise järel tõusid esile uued toetuspõõnad: mitmed Mingi loyalistide sõjaväejuhid ja ametnikud kogunesid, et toetada Zhu Youlangi (朱由榔), Gui-krahvi (桂王), proclamatsiooni kui keiser Yongli. Võitluses Qingiga mängisid määravat rolli ka Daxi väeüksused ((大西军) — liikmete seas eriti Li Dingguo), kes kontsentreerisid kaitset edela‑Hiinas ja Yunnanis. Samal ajal tõusis mereranniku vastupanuliidriks Zheng Chenggong (郑成功) (laialdasemalt tuntud kui Koxinga), kes blokeeris Qing-i mereühendusi, hoidis kontrolli Fujiani rannikualadel ja lõi aluse Meremingi‑Zheng liikumisele pattidesse ja saartele.

Kuigi Yongli valitsuskoalitsioon ja mereline vastupanu tekitasid Qing-ile suuri raskusi, ei suutnud lõunapoolsed jõud alati omavahel koordineeritult tegutseda. Poliitilised erimeelsused, ressursipuudus ja Qingi üha tugevam sõjaline survet tähendasid, et 1650. aastate lõpul ja 1660. alguses murdus Mingi‑vastane koordineeritus ning Qing-ile avanes tee lõplikuks parasvalliks Mandri‑Hiinas.

Zheng Chenggong (Koxinga) ja Taiwan

Zheng Chenggong kasutas merelist tugevust ning pärast Hollandi Ida‑India Kompanii kontrolli nõrkust ründas ja vallutas ta 1661–1662 Hollandi positsiooni Taiwanil ning asutas seal oma võimu, mida nimetatakse sageli Ming‑Zheng (明郑) režiimiks või Tungninguks. Taiwanist sai 1650.–1670. aastatel kõige olulisem toetuspunkt Mingi loyalistidele — seal hoiti kuninglikke pretendentide nimekujusid (nt Yongli aasta loendit) ja seal organiseeriti edaspidist vastupanu Qingi vastu. Peale Zheng Chenggongi surma 1662 jätkasid tema järglased (Zheng Jing, hiljem Zheng Keshuang) saare kontrolli kuni 1683. aastani, kui Qingi meresõjavägi alistas viimased vastupunnid.

Lõppfaas ja pärand

1661–1662. aastatel suutsid Qing-väed Lõuna‑Mandri osal olulisi võite — Yongli (朱由榔) pidas viimaseid positsioone Yunnanis ja otsis varjupaika ka naaberriikidest. Lõpuks langes ta kätte Qing-ile 1662. aastal pärast pagendust ja kinniandmist, ning temaga seotud Mandri‑Hiina Lõuna‑Mingi võitlused Mandri‑Hiinas lõppesid. Samal ajal säilis võitlus merel ja Taiwani saarel läbi Zheng‑dünastia; see viimane võitlusrühm püsis kuni 1683. aastani.

1683. aastal alistas Qingi mereväejuht Shi Lang (史璘) või Qing‑väed lahingus Penghu juures Taiwanile lähedal Zhengide laevastiku; Yanpingi krahv (郑克塽) (Zheng Keshuang) kapituleerus Qingi võimule. Samal ajal sooritas Ningjingi krahv (朱术桂) (Zhu Shugui) enesetapu, kui Türgi‑laadne vastupanu lõppes, ja sellega kadusid ka viimased organiseeritud Mingi‑põhised armeeüksused. Pärast 1683. aastat ühendas Qing Taiwan oma riigi alluvusse ning paljud Zheng‑pere liikmed ja nende järgijad integreeriti Qing‑hierarhiasse või saadeti mandrile.

Oluline tähendus

Lõuna‑Mingi periood oli Hiina ajaloos aeg keerukate sõjaliste katsete, laialdase poliitilise fragmentatsiooni ja nii mandri‑ kui ka merelistest vastasseisudest. Kuigi Mingi dünastia kui Mandri‑Hiina keskne valitsus lõppes 1644. aastal, jätkus selle poliitiline ja kultuuriline legitiimsus mitme aastakümne vältel läbi pretendentide, mereliste vastupanuliidrite ja lõpuks läbi viimaste tugikeskuste nagu Taiwan. Lõuna‑Mingi sündmused mõjutasid tugevalt selle järgmist perioodi — Qingi konsolideerimist kogu Hiinas, meresõjalise poliitika arengut ning Taiwanile järgnenud administratiivset ja kultuurilist lõimumist Mandri‑Hiinaga.

Küsimused ja vastused

K: Mis on Lõuna-Ming?

K: Kui palju keisreid ja ülemusi oli Lõuna-Mingi ajal?

K: Kas Lõuna-Mingi peetakse Mingi dünastia jätkuks?

K: Mis keeles on "Southern Ming" kirjutatud?

K: Kus need režiimid toimusid?

K: Millal see periood algas?

Otsing