Śruti: hinduismi vedad ja pühakirjad — tähendus ja ajalugu
Śruti: sügav sissevaade vedadesse ja hinduismi pühakirjadesse — tähendus, ajalugu ja suuline traditsioon, mis säilitab iidse tarkuse ja mantrate võlu.
Śruti (sanskriti: śruti, देवनागरी: श्रुति, "see, mida kuuldakse") on hinduismi pühakirjade kõige kõrgema autoriteediga kanon, mis viitab peamiselt vedilistele tekstidele ja nende otsestele lisadele. Termini tähendus rõhutab tekste kui ilmutust — need ei ole tavalised inimautoriteosed, vaid peetakse apauruṣeyaks („mitte-inimliku” päritoluga), sest rishi'd ehk nägijad „kuulsid” neid jumalikus seisundis ja edastasid edasi.
Peamised osad ja struktuur
Śruti ei koosne ühestainsast raamatust, vaid on laiem kogu, mille keskmes on neli Veda-kogumikku:
- Rigveda – vanimate palve- ja mantrasamhitade kogumik;
- Yajurveda – ohvirituaalide ja nende juhendite tekstid;
- Samaveda – peamiselt laulmiseks või lauldud mantradekogumik;
- Atharvaveda – hõlmab nii rituaalseid, koduseid kui ka praktilisemaid tekste ja mantrasid.
Iga Veda on omakorda jagatud eri osadeks: samhita (mantrad), brahmana (rituaalide seletused), aranyaka („metsatekstid”, vahepealsed osatekstid) ja upanišad (filosoofilised lõpuosad). Just Upanišadest pärinevad hinduismi peamised metafüüsilised ja õndsuseõpetused.
Suuline traditsioon ja täpsus
Śruti säilitati algselt puhtalt suuliselt ja selles traditsioonis rõhutati äärmist täpsust. Tekstide õige hääldus, intonatsioon, rõhk ja rütm olid ning on olulised — loeti, lauldi ja õpiti meetoditega, mis minimeerisid moonutusi. Traditsioonilised õppemeetodid hõlmasid mitmeid spetsiaalseid retsitatsioonivorme, näiteks padapatha, kramapatha, jatapatha ja ghanapatha, mis sidusid sõnu ja silpe erineval viisil kokku, mõnikord ka järjekorra muutmise abil, et teksti mälus kinnistada. See on põhjuseks, miks paljud Veda-tekstid on säilinud väga lähedaselt oma varasele vormile ka sajandeid hiljem.
Tähendus ja kasutus
Śruti sisaldab nii rituaalseid mantrasid kui ka sügavat filosoofilist õpetust. Mantrad ja hümnid on tänaseni osa templirituaalidest, kodustest palvetest ja isiklikust japa-praktikast (mantrate kordamine). Upanišad annavad aluse vedanta-filosoofiale ja mõjutasid hilisemaid kommentaare ja süsteeme (nt adwaita vedanta, koja toodud kommentaare kirjutas Adi Śankarācārya). Traditsioonilistes hindu koolkondades omistatakse śruti'le üleüldine autoriteet — eriti küsimustes rituaali ja metafüüsika kohta.
Suhe smṛti’ga ja teised tekstiliigid
Hinduismis eristatakse kahte peamist tekstikategooriat: śruti (see, mis on kuuldud / ilmutatud) ja smṛti (see, mis on meelde jäetud — teisene, inimeste kirjutatud pärand, näiteks Itihasad, Purānad, Dharmashastrad). Smṛti tugineb sageli śruti autoriteedile, kuid hõlmab laiemalt ühiskondlikke, ajaloolisi ja eetikapõhiseid juhendeid. Agama-tekstid ja sektaarsed traditsioonid võivad mõnel juhul omada erilist autoriteeti, kuid neid ei käsitleta universaalselt śruti osana.
Ajalooline ajaskaala ja tänapäeva uurimus
Vedad on saanud alguse väga varajastest perioodidest; Rigveda on üks vanimaid säilinud tekstikogumikke Indias ja selle varasemad osad võivad olla pärit II aastatuhandest eKr või varem (dateerimised on akadeemilises diskussioonis). Upanišad, mis tõstatavad peamised metafüüsilised küsimused, kujunesid peamiselt eKr esimese aastatuhande viimastel sajanditel. Moderne teadus uurib tekste filoloogiliselt, arheoloogiliselt ja võrdleva religiooni vaatenurgast — samas jääb traditsiooniline hinduline käsitlus tekstide ilmutuslikuks olemuseks ja religioosseks autoriteediks.
Miks śruti on oluline tänapäeval?
Śruti on hindu kultuuripärandi alus: see määratleb rituaale, annab filosoofilisi aluseid ja on rikkalikuks allikaks keelest, kõnekunstist, muusikast ja poeetilisest väljendusest. Paljude jaoks on need tekstid jätkuvalt elus praktikas — neid lausuvad preestrid, õpetavad gurud ja uurivad teadlased. Lisaks on vedade täpne keele- ja helitöö andnud tugeva aluse sanskriti grammatika ja häälduse arengule (näiteks Pāṇini ja shikṣā traditsioonid).
Śruti roll on nii ajalooline kui vaimne: see on olnud inspireerivaks allikaks filosoofilistele süsteemidele, rituaalsetele praktikatele ja isiklikule otsingule, ning selle suuline pärand on näide haruldasest kultuurilisest säilitustööst.
- Ayush Hacky
Küsimused ja vastused
K: Mis on Śruti?
V: Śruti (devanagari श्रुति, "mis on kuuldud") on hinduismi vedilise kirjanduse kogumik. See on hinduistlike pühade tekstide kaanon, mis hõlmab kogu hinduismi ajalugu ja sisaldab mõningaid varaseimaid teadaolevaid hinduistlikke tekste.
K: Kuidas Śruti säilitati?
V: Śruti säilitati suulise pärimuse kaudu ja lõpuks kirjutati see sanskriti keeles üles. Traditsiooniliselt ei loetud, vaid lauldi seda äärmiselt täpsete grammatika-, häälekõla-, intonatsiooni- ja rütmireeglite kohaselt. See võimaldas selle säilimist tuhandete aastate jooksul ilma muutusteta suulise õpetuse kaudu guruilt shishyale, põlvkondade kaupa.
K: Kes kirjutas Śruti?
V: Śrutil ei ole autorit; pigem on see rishi poolt kuuldud "kosmiliste tõehäälte" jumalik salvestus. Öeldakse, et see on apaurusheya ehk "üliinimene".
K: Millest tulenevad mantrad?
V: Enamik mantraid on pärit Śruti'st ja neid kasutatakse nii avalikes kui ka kodustes jumalateenistustes, samuti isiklikes palvetes ja japa's.
K: Mida hõlmab Sruti õppimine?
V: Sruti õppimine hõlmab filosoofilist arutelu, uurimist ja kommenteerimist, mis on tekitanud lugematuid koolkondi. Samuti hõlmab see sügavat uurimist ja meditatsiooni, et realiseerida endas sisalduvat tarkust.
K: Kuidas õppisid õpilased iga salmi?
V: Õpilased pidid iga salmi õppima üheteistkümnel erineval viisil, sealhulgas tagurpidi, et see säiliks aja jooksul ilma muutuste ja moonutusteta.
K: Millist mõju avaldab nende pühade pühakirjade õigesti lauldud kuulamine kuulajale?
V: Nende pühakirjade õigesti lauldud kuulamisel on kuulaja hingele maagiline mõju, sest sõna ja tähendus on selles pühas keeles nii tihedalt kooskõlas.
Otsige