Tautoloogia: loogika, retoorika ja keelekasutuse tähendused
Tautoloogia selgitatud: loogika, retoorika ja keelekasutuse erinevad tähendused, praktilised näited ja tõlgendused arusaadavaks.
Tautoloogia võib tähendada:
Tautoloogia on mitmeotstarbeline mõiste, mida kasutatakse loogikas, retoorikas ja igapäevases keelekasutuses. Alljärgnevalt on seletatud peamised tähendused, toodud näited ja selgitatud, kuidas need üksteisest erinevad.
Loogika
Sõnaga tautoloogia mõeldakse formaalset väidet (loogilist valemit), mis on tõene kõigi võimalike tõeväärtuste korral. Teisisõnu, see on loogiliselt alati tõene väide.
- Lihtne näide: A ∨ ¬A (kas A või mitte-A) — see väljendab väljajäetuse seadust ja on tõene igas olukorras.
- Tautoloogia vastand on kontradiktsioon (väide, mis on alati väär) ja mõiste „kontingentsus” tähistab väidet, mis mõnel juhul tõene, mõnel juhul väär.
- Formaalsetes tõestustes olevad loogilised identiteedid (nt De Morgani seadused) võivad sageli olla esitatud kui tautoloogiad.
- Kontrollimiseks kasutatakse tõeväärtustabelit või formaalseid tuletusmeetodeid.
Matemaatika ja arvutus
Loogilise tautoloogia kontrollimine on arvutuslik probleem. Propositsioonilise loogika tasandil on „kas valem on tautoloogia?” otsusprobleem ko-NP-raskusastmes (nimetatakse ka tautoloogia probleemiks); see on kognitiivselt seotud satisfitseeritavuse (SAT) probleemiga.
Tautoloogiaid kasutatakse ka boole'i algebra lihtsustamisel ja loogikaringide kavandamisel, kuna need aitavad tuvastada väljendeid, mis annavad alati sama tulemuse.
Retoornika ja stilistika
Retoorses või igapäevases keelekasutuses tähistab „tautoloogia” sageli väljendit, kus sama mõtet korratakse erinevate sõnadega ilma tegeliku uue sisuta. Sageli kasutatakse seda rõhutamiseks, vahel on tegemist keelelise liigusega.
- Näited: „ta tuli tagasi uuesti”, „vaba kingitus” (kingitus on tavaliselt tasuta) või „see on see”. Sellised kordused on tihti üleliigsed ja neid nimetatakse ka pleonasmiks.
- Rhetorically võib tautoloogia olla sihilik stilistiline võte, mis rõhutab väidet või loob rütmi (nt vaimulikus kõnes või luules).
Keeleuuringud ja semantika
Semantikast lähtuvalt on tautoloogiline lause selline avaldus, mis on semantiliselt tõene sõltumata maailmast — näiteks mõne defineeriva väite või identiteedi korral: „Nimelt X on X”. Keeleline tautoloogia võib olla ka mõttekas ainult formaalses tähenduses, kuid igapäevases suhtluses peetakse seda sageli ebaefektiivseks või ebatäpseks väljendusviisiks.
Kuidas eristada ja hinnata?
- Loogikas: kontrolli kõigi võimalikud tõeväärtusi (tõeväärtustabel) või kasuta formaalset tuletusüsteemi.
- Keeleliselt: küsi, kas lisatud sõnad annavad uue informatsiooni. Kui ei, siis on tõenäoliselt tegemist pleonasmi või retoorilise kordusega.
- Stilistiliselt: kaaluda on, kas rõhutust vajatakse; mõnikord on kordus teadlik vahend, mitte viga.
Kas tautoloogia on viga?
Sõltub kontekstist. Loogikas on tautoloogiad väärtuslikud ja näitavad universaalset tõde. Igapäevases keeles on liigsed kordused sageli stiilivead, kuid retoorikas võivad nad olla mõeldud emotsiooni või rõhu lisamiseks. Keelekasutaja jaoks on kasulik eristada informatiivset keelt ja rõhuasetusi sisaldavaid kordusi.
Päritolu
Sõna tuleneb kreeka keelest: tauto (sama) + logos (sõna, mõte). See kajastab mõistet kui „sama väidet” või „kordamist”.
Otsige