Telluriit: TeO3^2− ioon ja mineraal — omadused, teke ja esinemine

Telluriit (TeO3^2−): omadused, keemiline käitumine, tekkemehhanismid ja esinemispaigad. Lugege mineraali värvist, oksüdeerumisest ning leidudest ja formationist.

Telluriit on keemias ioon TeO₃^2- — telluriumi(IV) oksi-anioon. See on stabiilne vorm paljude telluuriühendite hulgas ja esineb erinevates soolades (telluriitides). Telluriidi anioon on redoksaktiivne: sõltuvalt tingimustest võib see osaleda nii oksüdeerimis- kui ka redutseerimisreaktsioonides — näiteks võib telluriit oksüdeeruda telluraadiks (Te(VI)) või reduktsiooni teel viia elementaarse telluurini.

Keemilised omadused ja happelus

Telluriidi lahused on tavaliselt leeliselised kuni nõrgalt happelised. Happe lisamisel protonuubuvad aniooni järk-järgult konjugeeritud happedeks:

• TeO₃^2- + H⁺ ⇌ HTeO₃^- (vesinikutelluriit, hüdrogeen-telluriit)
• HTeO₃^- + H⁺ ⇌ H₂TeO₃ (telluurhape, tellurous acid)

Süntees ja tavalised reaktsioonid

Telluriitsoolade valmistamiseks kasutatakse sageli telluurdioksiidi (TeO₂) ja leeliseid või metalloksiide. Lihtsustatud näide on:

• TeO₂ + 2 NaOH → Na₂TeO₃ + H₂O

Füüsikalised ja toksikoloogilised omadused

Telluriidi anioon ise on värvitu lahuses; telluriitsoolad võivad esineda valgete või kergelt värviliste kristallidena. Paljud telluuriühendid on mürgised — telluuri ja selle ühendite kokkupuude võib põhjustada iseloomulikku „küüslauguõhu” lõhna ning terviseprobleeme. Tööohutus tingib ettevaatuse ja sobivate kaitsevahendite kasutamise telluuriühenditega töötamisel.

Rakendused

Mõned telluriidid, näiteks kaalium- või naatriumtelluriit, leiavad kasutust mikrobioloogias selektiivsete ja indikaatorsetena (nt telluriidi sisaldavad söötmed, kus teatud bakterid reduseerivad telluriidi ja annavad tumeda saastepunkti). Tellurühendeid kasutatakse ka metallurgia- ja klaasitööstuses ning uuritakse nende optilisi ja pooljuhtomadusi teadusuuringutes.

Telluriit kui mineraal

Telluriit on ka haruldane mineraal, mille peamine koostisaine on telluurdioksiid (TeO₂). Mineraalina on see tavaliselt kollaka kuni valge värvusega ning esineb mõnikord klaasjate või kristalliliste agregaatidena. Telluriit tekib peamiselt oksüdatsioonivööndites, kus primaarsetest telluriidsetest minerallidest (nt telluriidid ja natiivne telluur) on toimunud oksüdatsiooniprotsess. Sellistes oludes moodustuvad oksüdeerunud telluuri ühendid — telluriit ja telluraat — ning neid leidub koos muude oksüdeeritud juurdetoodetega.

Mineraalsete leiukohtade juures võib telluriit esineda koos natiivse telluuri, telluriidimineraalide, teiste oksiidide ja mõnikord sulfaatidega. Kuna tegemist on haruldase mineraaliga, on leiukohad piiratud ja huvipakkuvad mineraloogidele.

Kokkuvõte

Telluriit (TeO₃^2-) on telluriumi(IV) oksi-anioon, millel on mitmekesine keemiline käitumine: see moodustab hüdrogeen- ja vaba happe vorme happelises keskkonnas, osaleb redoksreaktsioonides ning esineb ka harvaesineva mineraalina telluurdioksiidi kujul. Telluriidid on keemiliselt huvitavad ja tehniliselt kasulikud, kuid nõuavad ettevaatust terviseriskide tõttu.

Otsing