Kolmas seisus (Prantsusmaa) — seisused, maksud ja revolutsioon
Kolm seisust
Enne 1789. aastat oli Prantsusmaal selgelt eristatud seisuslik ühiskord. Olid kolm põhilist seisust:
- Esimene seisus – vaimulikud (kõrgepiiskopid, preestrid). Paljud olid maksuvabad või maksis väga vähe.
- Teine seisus – aadlikud. Neil olid mitmed privileegid, sh maksuvabadused ja poliitiline ettepoole seadmine.
- Kolmas seisus – kõik ülejäänud: talupojad, käsitöölised, linna tööinimesed ja kasvav bourgeoisie ehk jõukam linnakodanlus. See oli suurim ja mitmekesisem rühm.
Maksud ja igapäevane koorem
Seisused ei olnud võrdsed: esimene ja teine seisus nautisid paljusid soodustusi, samal ajal kui kolmas seisus kandis suurema osa riiklikest maksudest ja feodaalsetest kohustustest. Olulised maksuliigid ja koormised olid:
- direct maksud (nt taille) – suuresti kolmanda seisuse õlgadel;
- gabelle – soolamaks, mis oli eriti koormav;
- feodaalsed nõuded ja corvée ehk sundtöö, mida talupojad pidid maakondade ja maavaldajate heaks tegema;
- kõrged toidu- ja leiva hinnad ning aeg-ajalt ebasoodsad saagikorid, mis vähendasid tulu ja suurendasid kannatusi.
Need koormised tähendasid, et kolmas seisus kandis nii riigimaksude kui ka igapäevase ellujäämise koormat – seega tekitas süsteem laia rahulolematuse.
Majanduslik ja poliitiline kriis
Prantsusmaa riigikassa sattus raskesse seisu pärast pikki ja kulukaid sõdu (sh seitseteistkümnenda sajandi ja 18. sajandi sõjad ning abi Ameerika iseseisvussõjas), kõrgeid kuninglikke kulutusi ning ebaefektiivset maksukorraldust. 1789. aasta kevadel kutsus kuningas Ludvig XVI kokku seisuste üldkogunemise (États Généraux), et leida lahendus rahalistest probleemidest.
Seisuste üldkogunemine ja tenniseväljakul antud vande
Kogunemisel tekkis vaidlus hääletamissüsteemi üle: esimene ja teine seisus soovisid säilitada hääletamist seisuste kaupa (kus iga seisus sai ühe hääle), mis tähendaks privileegide mõjus säilimist, samal ajal kui kolmas seisus nõudis hääletamist isikute ehk pea kaupa (et tema suuremat esindatust arvesse võtta).
Kui kolmanda seisuse saadikud tundsid, et neid ei võeta arvesse, kuulutasid nad ennast 17. juunil 1789 rahvaesinduseks (Assemblée Nationale) ehk Rahvuskoguks. Kui neid peapiiskopi hoonesse kokkukutsumise eest eemal hoiti, kogunesid nad 20. juunil tennisepalli mängimiseks kohandatud siseväljakul ja andsid seal ühise vande mitte lahkuda enne, kui Prantsusmaal ei oleks põhiseaduslikku lahendust – see sündmus on tuntud kui tenniseväljakul antud vande (Tennis Court Oath).
Kriisi eskaleerumine ja revolutsioon
Kogu see poliitiline vastasseis ja lembeline olukord tekitas laiemat rahulolematust. 14. juulil 1789 vallutasid Pariisi elanikud Bastille'i vangla — sündmus, mis on saanud Prantsuse revolutsiooni sümboliks. Seejärel toimusid kiiresti poliitilised muudatused: augustis 1789 vastu võeti Inimese ja kodaniku õiguste deklaratsioon ja kuulutati välja feodaalsete privileegide hüljatamine. 1792. aastal kukutati monarhia ja 21. jaanuaril 1793 mõisteti kuningas Ludvig XVI surmaotsusele ja hukkati.
Tagajärjed
- Revolutsioon lõhkus traditsioonilise seisusliku korra ja aeglustas aadli ning vaimulike privileege.
- Tekkinud muutused ja ideed — kodanikuõigused, õigus võrdsusele ja rahvuslikud institutsioonid — mõjutasid tugevalt kaasaegset Euroopa ajalugu.
- Prantsuse revolutsioon ei lõpetanud kohe kaost: järgnesid sise- ja väliskonfliktid, hukkamised (n.n. Terror) ning lõpuks Napoleoni võimu tõus ja hilisem Bourbone taastumine — aga vana absoluutne monarhia kui varasem süsteem oli püsivalt murdunud.
Seega ei olnud kolmanda seisuse liikumine lihtsalt üksik protest – see oli osa laiemast kriisist ja uuenduslikust mõtteviisi levikust, mis viis Prantsusmaad ja kogu Euroopat oluliste poliitiliste ja sotsiaalsete muutusteni.
