Trickle-down-ökonoomika (tilkumise efekt): määratlus, põhimõtted ja kriitika

Trickle-down-ökonoomika: määratlus, põhimõtted ja kriitika — kas maksusoodustused rikastele loovad tõesti kasu kõigile? Sügav analüüs, argumendid ja järeldused.

Trickle-down-ökonoomika on majandusteooria: kui te maksustate vähem ettevõtteid ja jõukaid, siis peaks neil olema lihtsam investeerida ja luua ettevõtteid. See aitab neid, kuid aitab ka vaesemaid või vähem rikkamaid. Siit tuleneb ka trickle-down-efekt rikastelt vaestele.

See ei toimi alati. Mõned inimesed on süüdistanud pakkumispoolset majandusteadust, näiteks "Reaganoomikat", et nad on naiivselt uskunud, et "trickle down economics" aitab kõiki.

Üldine pakkumispoolne teooria tahab alandada makse kõigi jaoks. Trickle-down-teooria tahab aga konkreetsemalt vähendada maksusid rikastele (majandusspektri ülemine ots).

Mida see täpsemalt tähendab

Trickle-down- või tilkumise-efekti idee põhineb eeldusel, et rikkamate inimeste ja ettevõtete suurem sissetulek või madalam maksukoormus viib suuremate investeeringute, töökohtade loomise ja majanduskasvuni. Teoreetiliselt liigub sellest saadud kasu lõpuks ka madalama sissetulekuga inimesteni — nagu tilgub vesi kõrgemalt madalamale astmele.

Põhimõtted ja võimalikud mehhanismid

• Maksukärped: madalamad tulumaksud või ettevõttemaksud suurendavad suuremate sissetulekutega isikute ja firmade võimet investeerida.
• Investeering ja kapitali suurenemine: rohkem kapitali investeeritakse tootmisse, tehnoloogiasse või laienemisse, mis võib tõsta tootlikkust ja töökohtade arvu.
• Pakkumine ja töötasud: pooldajad väidavad, et suurem investeerimine suurendab tööjõu nõudlust ja lõpuks tõstab palku.
• Deregulatsioon ja ärisoodustused: lisaks maksudele on meetmete hulka storud regulatiivsete takistuste vähendamine, mis peaks kärpima ärikulusid ja stimuleerima tegevust.

Ajalooline taust

Trickle-down-ideed tõusid populaarsuse tippu 1980. aastatel koos selliste poliitikatega nagu Reaganomics Ameerikas ja Margaret Thatcheri reformid Suurbritannias, kus rõhutati maksude langetamist, dereguleerimist ja riigieelarve kärpeid. Samad argumentatsioonijooned on regulaarselt taas ilmunud ka teiste riikide valitsemise ja maksupoliitika aruteludes.

Empiirilised tõendid

Tõendid trickle-down-efekti olemasolu kohta on mitmekesised ja sageli vastuolulised:

• Mõned uuringud näitavad, et madalamad ettevõtte- või kõrge tulumaksu määrad võivad soodustada teatud tüüpi investeeringuid ja mõnel juhul majanduskasvu.
• Samal ajal on palju uuringuid, mis ei leia tugevat seost maksukärpete ja laiapõhjalise palgatõusu või standardite paranemise vahel. Üheselt suurenev ebavõrdsus on sageli korduv leid.
• Konkreetsed poliitikakatsed (nt osades USA osariikides tehtud agressiivsed maksulõigud) on näidanud nii lühiajalisi ebaõnnestumisi kui ka pikaajalisi riskantseid eelarveefekte, ilma lubatud majandusliku «tilkumiseta» laiemale elanikkonnale.

Kriitika

• Ebavõrdsuse kasv: kritiseerijad toovad välja, et kasu koondub sageli üsna väikesele ringile ning rikaste suuremad sissetulekud ei pruugi tähendada laiaulatuslikku arengut madalamal tasandil.
• Tarbimise asemel säästmine: jõukamad isikud võivad maksu-vabastusest saadud lisa pigem säästa või investeerida varaklassidesse (nt kinnisvara, finantsturgudesse) ega pruugi luua otsest tööhõivet.
• Ajastus ja regionaliseerumine: isegi kui investeeringud toimuvad, võivad need jääda geograafiliselt või sektoriliselt spetsiifilisteks ja mitte jõuda haavatavamate rühmadeni.
• Poliitilised kõrvalmõjud: maksukärped võivad vähendada riigi tulusid, piirates avalike teenuste rahastamist (haridus, tervishoid, sotsiaaltoetused), mis omakorda võib pidurdada pikaajalist majanduslikku arengut.

Poliitikavõimalused ja alternatiivid

Arutelu trickle-downi ümber on sageli ka arutelu alternatiivide üle. Mõned lähenemised, mida majandusteadlased ja poliitikakujundajad kaaluvad, on:

• piiratumad ja eesmärgipärasemad maksusoodustused, mis toetavad investeeringuid reaalmajandusse (nt tootmisõigused, teadusuuringud);
• otsesed transferid ja sotsiaaltoetused madalama sissetulekuga majapidamistele, et suurendada tarbimist ja vähendada ebavõrdsust;
• avalikud investeeringud haridusse, tervishoidu ja infrastruktuuri, mis suurendavad tööjõu tootlikkust pikaajaliselt;
• progressiivne maksupoliitika kombineerituna säästu- ja investeerimissoodustustega, et hoida sotsiaalset sidusust ja julgustada produktiivseid investeeringuid.

Kokkuvõte

Trickle-down-õpetus pakub lihtsat ja intuitiivset seletust, kuidas rikkamate majanduslik kasu võib viia laiemale heaolule. Praktikas on selle mõju aga sõltuv paljudest teguritest: poliitilistest otsustest, institutsioonidest, turustruktuuridest ja inimeste käitumisest. Empiirilised tulemused on segased ning poliitiline debatt keskendub sageli küsimusele, kuidas maksupoliitika ja avalikud kulutused parimalt ühendada, et saavutada nii majanduskasv kui ka sotsiaalne õiglus.

Otsing