Pakkumispoolne ökonoomika
Pakkumispoolne ökonoomika (sageli nimetatakse seda ka "trickle-down economics") on teooria, mille kohaselt kui ühiskonna rikkaimate inimeste makse vähendataks, kasutaksid rikkad inimesed oma lisaraha majandusse investeerimiseks, kuid kui makse tõstetaks, lahkuksid rikkad inimesed riigist ja investeeriksid mujale, kus maksumäärad on madalamad. Pakkumispoolset majandust toetavad inimesed usuvad, et maksud karistavad tootlikkust ja kui neid alandada, toodaksid inimesed rohkem kaupu ja teenuseid. Paljud pakkumise-poolse majandusteaduse toetajad toetavad ka selliseid asju nagu valitsuse piiratud kulutused, madal inflatsioon ja majanduse vähem reguleerimine.
Majandusteadlane Arthur Laffer toetas pakkumispoolset majandust teooriaga, mida nimetatakse Lafferi kõveraks. See teooria väitis, et valitsus ei saa raha, kui maksud on liiga kõrged - keegi ei maksa neid - ja et valitsus ei saa piisavalt raha, kui maksud on liiga madalad. Teooria väitis ka, et kui maksud oleksid liiga kõrged, oleks majandus vähem tootlik ja valitsus saaks vähem raha, ning et kui maksud oleksid madalad, oleks majandus tootlik ja valitsus saaks rohkem raha.
Pakkumispoolset majandust kasutati 1980. aastatel, kui Ronald Reagan oli president. Tema kahe ametiaja jooksul vähendati kõige jõukamate ameeriklaste tulumaksu 70%-lt 50%-le ja 28%-le. Samuti vähendati kapitalikasumi makse. Pakkumispoolse ökonoomika toetajad mainivad, et need maksukärped tõid kaasa majanduse taastumise 1980. aastatel ja tugeva majandusbuumi 1990. aastatel ja 21. sajandi esimesel kümnendil.
Pakkumispoolse majanduse kriitikud ütlevad, et rikkad saavad palju raha lootuses, et väga väike osa sellest voolab vaestele, ja nad nimetavad seda voodoo-ökonoomikaks. Paljud kriitikud ütlevad, et pakkumispoolne majanduspoliitika on halb, sest selle tulemuseks on suurem lõhe rikaste ja vaeste vahel. Nad kritiseerivad ka seda, et maksude vähendamine toob kaasa programmide kärpimise vaeste jaoks, kes seda vajavad. Teised kriitikud juhivad tähelepanu sellele, et suured pakkumispõhised maksukärped koos sõjaliste kulutuste suurendamisega on viinud valitsuse suure võlakoormuse tekkimiseni.
Küsimused ja vastused
K: Mis on pakkumismajandus?
V: Pakkumispoolne ökonoomika, mida tuntakse ka kui "trickle-down economics", on teooria, mis väidab, et kui ühiskonna jõukamate inimeste makse vähendatakse, kasutavad nad oma lisaraha majandusse investeerimiseks.
K: Mida usuvad pakkumise-poolse majandusteooria pooldajad?
V: Pakkumispoolse majandusteooria pooldajad usuvad, et maksud karistavad tootlikkust ja kui neid langetada, hakkaksid inimesed rohkem kaupu ja teenuseid tootma. Samuti toetavad nad valitsuse piiratud kulutusi, madalat inflatsiooni ja majanduse väiksemat reguleerimist.
K: Kes toetas pakkumispoolset majandust teooriaga, mida nimetatakse Lafferi kõveraks?
V: Majandusteadlane Arthur Laffer toetas pakkumispoolset majandust teooriaga, mida nimetatakse Lafferi kõveraks.
K: Kuidas kasutati pakkumispoolset majandusteadust Ronald Reagani eesistumise ajal?
V: Ronald Reagani eesistumise ajal 1980. aastatel vähendati kõige jõukamate ameeriklaste tulumaksu 70%-lt 50%-le ja 28%-le ning vähendati kapitalikasumi makse.
K: Mida väidavad pakkumise-poolse majanduspoliitika toetajad?
V: Pakkumispoolse majanduspoliitika toetajad mainivad, et need maksukärped tõid kaasa majanduse taastumise 1980. aastatel ning tugeva majandusbuumi 1990. aastatel ja 21. sajandi esimesel kümnendil.
K: Milliseid kriitilisi märkusi on nende poliitikate kohta?
V: Pakkumispoolse majanduspoliitika kriitikud ütlevad, et selle tulemuseks on suurem lõhe rikaste ja vaeste vahel, kuna jõukatele inimestele antakse rohkem raha, ilma et see jõuaks vaesematele üksikisikutele või peredele. Samuti kritiseerivad nad, et maksude vähendamine toob kaasa programmide kärpimise nende jaoks, kes seda kõige rohkem vajavad. Lisaks märgivad kriitikud, et suured maksukärped koos sõjaliste kulutuste suurendamisega on viinud valitsemissektori võla suurenemiseni.
K: Mis on voodoo-ökonoomika?
V: Voodoo-ökonoomika on teine termin pakkumisökonoomika kohta, mis väidab, et jõukate üksikisikute või ettevõtete maksude vähendamine toob kaasa raha voolamise vaesematele üksikisikutele või peredele, kuigi see juhtub harva.
