Pakkumispoolne ökonoomika: definitsioon, põhimõtted ja kriitika

Pakkumispoolne ökonoomika (sageli nimetatakse seda ka "trickle-down economics") on maksu- ja majanduspoliitika suundumus, mille järgi peaks riigi majanduse ja ühiskonna heaolu suurendama eelkõige tootmise, investeerimise ja pakkumise ergutamine. Selle lähenemise keskne väide on, et, kui ühiskonna rikkaimate inimeste ja ettevõtete maksukoormust vähendada, kasutavad nad saadud lisavahendeid investeerimiseks, tootmise laiendamiseks ja töökohtade loomiseks — ning sellest kasustavad lõpuks ka teised ühiskonnarühmad. Vastupidiselt arvatakse, et kõrged maksud vähendavad tööstuse ja kapitali motiveeritust, piiramaks tootlikkust ja majanduskasvu.

Peamised põhimõtted ja tööriistad

Maksude alandamine: tulu- ja kapitalikasumi maksude vähendamine, et suurendada investeerimis- ja säästueelistusi.
Deregulatsioon: ettevõtluse ja tööjõu reguleerimise vähendamine, et langetada ettevõtluskulusid ja soodustada ettevõtete laienemist.
Valitsuse kulutuste piiramine: eeldus, et väiksem riigi osalus majanduses jätab rohkem ressursse erasektorisse kasutamiseks.
Madalam inflatsioon: hinnastabiilsuse säilitamine kui eeldus pikaajalise investeerimise ja majanduskasvu soodustamiseks — vt ka inflatsioon.
Incentiivid töö ja kapitali pakkumisele: maksusoodustused, amortisatsioonijärgne kiirem kulumi arvestus ja muud mehhanismid, mis peaksid ergutama tootmist ja investeeringuid.

Lafferi kõver ja teoreetiline selgitus

Majandusteadlane Arthur Laffer populariseeris pakkumispoolset mõtlemist mõistega Lafferi kõver. Tema lihtsustatud joonistus näitab seost maksutulu ning maksumäära vahel ja väidab, et maksutulu pole lineaarselt kasvav maksumääraga. Lafferi mudel näitab kahte äärmust: 0% maksuga ei ole riigil maksurahasid ning 100% maksuga ei oleks samuti motivatsiooni tööd teha või tulu deklareerida — seega maksutulu oleks ka madal. Sellest järeldatakse, et on olemas optimaalse maksumäära tipp, mille juures valitsuse maksutulu maksimeerub.

Kriitiliselt tuleb märkida, et täpset "tipumäära" on raske praktiliselt määrata ja sõltub paljudest teguritest (majanduse struktuur, maksude vältimise võimalused, institutsioonid jms). Samuti ei tähenda see automaatselt, et maksude alandamine alati suurendab valitsuse tulusid — see sõltub lähteolukorrast ja muudest majandustingimustest.

Ajaloolised näited

Pakkumispoolset ökonoomikat rakendati laialdaselt 1980. aastatel, kui Ameerika Ühendriikide presidendiks oli Ronald Reagan. Tema poliitika — sageli nimetatud „Reaganomics“ — hõlmas kõrgete tulumaksumäärade ja kapitalikasumi maksude alandamist, samuti dereguleerimist ja tööjõukulude leevendamist. Reagan vähendas kõrgeimaid tulumakse 70%-lt esmalt 50%-le ja hiljem veelgi alla — lõppmõjude ja ajaga seotud täpsete nr-de osas on eri hinnangud — ning tehti mitmeid samme kapitaliaktsiate maksustamise ümberkujundamiseks.

Sarnaseid ideid kasutasid mitmed teised valitsused (nt Margaret Thatcher Suurbritannias, samuti 2000. aastate alguse maksukärped Ameerikas). Neid poliitikaid tuuakse sageli näidetena, mille abil hinnatakse pakkumispoolse lähenemise mõju majanduskasvule, tööhõivele ja eelarvepositsioonile.

Empiirilised tulemused ja akadeemiline vaidlus

Majandusteadlaste seas on kokkulepe, et maksud ja regulatsioonid mõjutavad inimeste ja ettevõtete käitumist — st on olemas pakkumispoolsed efektid. Kuid suur vaidlus käib selle ümber, kui suured need efektid on ja kas maksude alandamine üldjuhul suurendab nii majanduskasvu kui ka valitsuse maksutulusid.

Mõned uuringud leiavad, et teatud tüüpi maksusoodustused (nt investeerimist soodustavad reeglid) võivad tõsta investeeringuid ja tootlikkust.
Paljud makro- ja ajaloolised analüüsid näitavad, et suured maksukärped ei pruugi kompenseerida kaotatud tulusid ning võivad suurendada eelarve puudujääki ja valitsuse võlakoormust.
Efektiivsus sõltub kontekstist: majanduse struktuur, rahvusvaheline kapitaliliikumine, tööjõu reageerimisvõime ja institutsioonide tugevus mõjutavad tulemusi.

Kriitika

Pakkumispoolse majanduspoliitika vastu on mitmeid kriitilisi tähelepanekuid:

Ebavõrdsuse suurenemine: kriitikud märgivad, et maksukärbed rikkamatele suurendavad sissetulekute ja varade koondumist ning võivad kasvatada lõhet rikaste ja vaeste vahel.
Piiratud trickle-down-efekt: skeptikud väidavad, et osa või enamik lisavahenditest ei „tila“ allapoole — rikaste säästud ja investeeringud ei jõua automaatselt madalamate sissetulekuga majapidamisteni.
Avalike teenuste kärped: maksutulude vähenemisel oodatakse sageli kulutuste kärpeid sotsiaalprogrammidele, mis võib kahjustada just madalama sissetulekuga gruppe.
Võlakoormuse suurenemine: kui maksukärped ei too kaasa arvestatavat kasvutõusu, suurendab see defitsiite ja riigivõlga, eriti kui samaaegselt tõusevad kaitse- või muud kulutused.
Voodoo-ökonoomika: kriitikute seas kasutatakse ka terminit voodoo-ökonoomika, et iseloomustada väidet, et maksukärbed automaatselt ja piisavalt suurendavad majanduskasvu, et kompenseerida tulude kadumist.

Milles on tänapäeva lähenemine?

Kaasaegne majanduspoliitika ei jagu puhtalt „pakkumispoolseks“ või „nõudmepoolseks“ — paljudes riikides kombineeritakse elementi mõlemast lähenemisest. Näiteks võib pakkumispoolseid reforme (maksu- või regulatsioonimuudatusi) siduda nõudluse toetavate meetmetega majanduskasvu lühiajalise stimuleerimise tarbeks. Samuti on oluline hinnata mõju jaotusele, avalikele teenustele ja pikaajalisele finantsilisele jätkusuutlikkusele.

Kokkuvõte

Pakkumispoolne ökonoomika rõhutab maksude alandamise, dereguleerimise ja erasektori ergutamise tähtsust majanduskasvu saavutamisel. Teoorial on nii pooldajaid, kes toovad esile kasvu- ja investeerimisefekte, kui ka tugevad kriitikud, kes hoiavad, et poliitika suurendab ebavõrdsust ja võib halvendada avalike finantse. Praktikas sõltub mõju konkreetsest disainist, majanduse olukorrast ja täiendusmeetmetest ning seetõttu tuleb iga poliitiline samm hinnata nii majandusliku kasu kui ka sotsiaalsete ja eelarveliste tagajärgede põhjal.

Küsimused ja vastused

K: Mis on pakkumismajandus?

V: Pakkumispoolne ökonoomika, mida tuntakse ka kui "trickle-down economics", on teooria, mis väidab, et kui ühiskonna jõukamate inimeste makse vähendatakse, kasutavad nad oma lisaraha majandusse investeerimiseks.

K: Mida usuvad pakkumise-poolse majandusteooria pooldajad?

V: Pakkumispoolse majandusteooria pooldajad usuvad, et maksud karistavad tootlikkust ja kui neid langetada, hakkaksid inimesed rohkem kaupu ja teenuseid tootma. Samuti toetavad nad valitsuse piiratud kulutusi, madalat inflatsiooni ja majanduse väiksemat reguleerimist.

K: Kes toetas pakkumispoolset majandust teooriaga, mida nimetatakse Lafferi kõveraks?

V: Majandusteadlane Arthur Laffer toetas pakkumispoolset majandust teooriaga, mida nimetatakse Lafferi kõveraks.

K: Kuidas kasutati pakkumispoolset majandusteadust Ronald Reagani eesistumise ajal?

V: Ronald Reagani eesistumise ajal 1980. aastatel vähendati kõige jõukamate ameeriklaste tulumaksu 70%-lt 50%-le ja 28%-le ning vähendati kapitalikasumi makse.

K: Mida väidavad pakkumise-poolse majanduspoliitika toetajad?

V: Pakkumispoolse majanduspoliitika toetajad mainivad, et need maksukärped tõid kaasa majanduse taastumise 1980. aastatel ning tugeva majandusbuumi 1990. aastatel ja 21. sajandi esimesel kümnendil.

K: Milliseid kriitilisi märkusi on nende poliitikate kohta?

V: Pakkumispoolse majanduspoliitika kriitikud ütlevad, et selle tulemuseks on suurem lõhe rikaste ja vaeste vahel, kuna jõukatele inimestele antakse rohkem raha, ilma et see jõuaks vaesematele üksikisikutele või peredele. Samuti kritiseerivad nad, et maksude vähendamine toob kaasa programmide kärpimise nende jaoks, kes seda kõige rohkem vajavad. Lisaks märgivad kriitikud, et suured maksukärped koos sõjaliste kulutuste suurendamisega on viinud valitsemissektori võla suurenemiseni.

K: Mis on voodoo-ökonoomika?

V: Voodoo-ökonoomika on teine termin pakkumisökonoomika kohta, mis väidab, et jõukate üksikisikute või ettevõtete maksude vähendamine toob kaasa raha voolamise vaesematele üksikisikutele või peredele, kuigi see juhtub harva.