Ronald Wilson Reagan (/ˈrɒnəld ˈwɪlsən ˈreɪɡən/; 6. veebruar 1911 – 5. juuni 2004) oli Ameerika Ühendriikide näitleja ja poliitik. Ta oli Ameerika Ühendriikide 40. president aastatel 1981–1989 ning varem California 33. kuberner aastatel 1967–1975. Enne poliitikasse siirdumist tegutses Reagan pikaajaliselt meelelahutusmaailmas: ta oli filmi-, televisiooni- ja raadionäitleja, samuti aktiivne näitlejate kutseühingus.

Varane elu ja haridus

Reagan sündis Tampicos, Illinoisi osariigis ja kasvas peamiselt üles Dixonis. Ta õppis Eureka College'is, kus sai kõrghariduse ja osales aktiivselt spordis ja üliõpilaste organisatsioonides. Pärast ülikooli töötas ta ajakirjanduse ja raadioside alal, sealhulgas spordikommentaatorina, mis aitas kujundada tema avaliku esinemise oskusi.

Näitlejakarjäär ja ametiühingu juhtimine

Reaganil oli edukas karjäär Hollywoodis, ta mängis enam kui neljakümnes filmis ja tegutses ka tele- ja raadiosaadetes. Ta oli aastatel 1947–1952 ja 1959–1960 Ekraninäitlejate Gildi (Screen Actors Guild) president (9. ja 13. president). Tema meeleolukas esinemisstiil ja selge diktsioon tõid talle rahva seas tuntuse, mis hiljem aitas poliitilisel karjääril.

Isiklik elu

Reagan abiellus 1940. aastal näitlejanna Jane Wymaniga. Paar lahutas 1949. aastal; neil oli peres lapsi. 1952. aastal abiellus Reagan uuesti näitleja Nancy Davisega (Nancy Reagan). Neil oli kaks last ning abielu kestsid kuni Reagani surmani 2004. aastal. Reagan oli ka perekonnas tuntud kui usaldusväärne ja sooja huumorimeelega inimene, keda hinnati nii avalikus kui ka eraelus.

Üleminek poliitikasse ja esimesed kandidatuurid

Kuigi Reagan oli noorena poliitiliselt seotud demokraatide ideedega, läks ta 1962. aastal üle vabariiklaste parteisse. Enne 1980. aasta võitu kandideeris ta kahel korral presidendiks (1968. ja 1976.), mille käigus kujunes välja tema rahvuslikku poliitikat ja konservatiivseid vaateid rõhutav retoorika.

Presidendina (1981–1989)

Ta astus ametisse 1981. aasta jaanuaris. Reagani presidendiaeg mõjutas oluliselt USA sise- ja välispoliitikat. Peamised tegevused ja sündmused olid:

  • Majanduspoliitika: Reagan kehtestas niinimetatud pakkumispoolse majanduspoliitika ehk „Reaganomics” (maksude alandamine, regulatsioonide vähendamine, valitsuse kulutuste ümbermõtestamine). Eesmärk oli soodustada majanduskasvu ja investeeringuid; tulemused olid mitmetahulised – majandus kasvas ja inflatsioon langes, kuid defitsiit ja riigivõlg suurenesid ning tekkisid arutelud sotsiaalse ebavõrdsuse kasvust.
  • Assassinaadikatsest taastumine: 30. märtsil 1981 jäi Reagan ellu mõrvakatse – ta sai kuulitõkke ja pidi haiglast taastuma; sündmus tekitas laialdast kaastunnet tema vastu.
  • Välispoliitika ja külm sõda: Reagani teine ametiaeg keskendus osaliselt külma sõja pingete vähendamisele, kuid samal ajal tugevdas ta USA kaitsekulutusi. Ta juhtis rida läbirääkimisi Nõukogude Liidu liidriga Mihhail Gorbatšoviga, mille tulemuseks oli 1987. aastal sõlmitud INF-leping, mis vähendas oluliselt keskmaaulatuslikke tuumarelvu Euroopa piirkonnas.
  • Välioperatsioonid ja kuritegevuse vastane tegevus: Reagan kuulutas välja ka narkosõja, tugevnendas seadusandlust narkootikumidega võitlemiseks ning andis 1983. aastal korralduse sissetungi Grenadasse (operatsioon „Urgent Fury”), et kukutada kommunistlik valitsus ja kaitsta seal õppivaid ameerika üliõpilasi.
  • Liibüa ja muu jõutoiming: 1986. aastal andis ta korralduse Liibüa pommitamiseks (operatsioonala vastuseks Liibüa toetusele terrorismile).
  • Iraan–Contra afäär: 1987. aastal sattus Reagani administratsioon tõsiseks poliitilisse skandaali (Iraan-Contra afäär) – relvade salmine müük Iraanile ja osa saadud vahenditest edastati Nicaraguas tegutsenud kontrarevolutsionääridele (Contras). Skandaal kahjustas administratsiooni mainet ja tõi kaasa uurimisi ning mõned ametnikud süüdistati ebaõigetes tegudes.

Valimine ja populaarsus

Reagan valiti 1980. aastal presidendiks ja 1984. aastal võitis ta uuesti väga suure ülekaaluga (ta võitis 49 osariiki). Ta oli oma ajal tuntud kui suur suhtleja (The Great Communicator) tänu oma oskuslikule kõnelemisele ja rahvalikule stiilile. Samuti tunti teda hüüdnimega „Teflonpresident”, sest temale suunatud kriitika ja skandaalid paljuski ei kleepunud tema populaarsusele.

Poliitiline pärand ja kriitika

Reagani valitsemine jättis tugeva jälje USA poliitikasse. Tema pärandiks peetakse konservatiivse liikumise tugevnemist, maksureformide ja regulatsioonide vähendamise rõhutamist ning suurenenud sõjalist surve Nõukogude Liidule, mis aitas kaasa külma sõja lõpu protsessile. Samas kritiseeritakse tema poliitikaid ka seetõttu, et need suurendasid riigivõlga, mõnede hinnangute järgi lõhestasid sotsiaalset võrdsust ning mõnikord lahendati välispoliitilisi probleeme sõjalise jõuga.

Pärast presidendiametit ja tervis

Pärast lahkumist ametist 1989 jäi Reagan aktiivseks konservatiivse mõtte mõjukandjana, pidas kõnesid ja kirjutas mälestusi. 1994. aastal teatas ta avalikult, et tal on diagnoositud Alzheimeri tõbi, mille mõju avaldudes ta avalikust elust enam ei osalenud. Reagan suri 5. juunil 2004 oma Bel Airi kodus Los Angeleses kopsupõletikku komplikatsioonina pärast pikka haigust ja oli 93-aastane. Tema matus peeti riikliku auavaldusega ning ta maeti hiljem oma presidendiraamatukogu juurde.

Muud faktid

  • Reagan oli esimesi Ameerika Ühendriikide presidente, kes oli olnud lahutatud.
  • Enne presidendiks saamist oli ta kahtlemata üks tuntumaid filmistaaridest, kelle nime tunti nii meedias kui poliitikas.
  • Ta jääb Ameerika ajaloos üheks enim tsiteeritavaks ja vastuolulisemaks juhtfiguuriks: ühed hindavad tema panust külma sõja lõpetamisse ja majanduse stimuleerimisse, teised rõhutavad sotsiaalseid ja eelarvelisi tagajärgi.