Ronald Reagan

Varajane elu

Reagan sündis 6. veebruaril 1911. aastal Jack ja Nelle Reaganile väikeses kortermajas Tampicos, Illinoisi osariigis. Tal oli vanem vend nimega Neil. Tema isa oli iiri päritolu roomakatoliiklane. Tema ema oli inglise ja šoti päritolu protestant.

Reagani lapsepõlves kolis perekond Illinoisi eri kohtadesse. Nad kolisid Monmouthi, Galesburgi ja Chicagosse. Lõpuks asus tema pere elama Dixonisse, Illinois'sse. Nad elasid Dixonis väikeses majas. Tema pere oli väga vaene. Reaganil ei olnud lapsena palju. Keskkoolis meeldis Reaganile näitlemine. Reagan oli sportlik. Temast sai vetelpäästja ja ta päästis 77 elu.

Reagan lõpetas Eureka kolledži 1932. aastal. Temast sai spordiettekandja raadiojaamas WHO. Reagan oli ka Chicago Cubs'i saatejuht. Ta oli hea pesapallimängude reprodutseerija. Ta tegi need huvitavaks. Sel ajal sai raadiojaamast ainult mängutulemusi. Ta vallandati, sest ta ei maininud saate sponsoreid. Reagan võeti peagi uuesti tööle. Jaama juhid ei suutnud leida kedagi, kes oleks sama võimekas kui Reagan, et taasluua pesapallimänge.

Reagan väikelapsena, 1914

Näitlejakarjäär

Tema esimene filmiosa oli 1937. aasta filmi "Armastus on õhus" peaosa. Seejärel mängis ta paljudes filmides, näiteks filmis "Dark Victory" koos Bette Davise ja Humphrey Bogartiga. Enne filmi Santa Fe Trail koos Errol Flynniga 1940. aastal mängis ta George "The Gipper" Gippi rolli filmis Knute Rockne, All American. Filmirollist sai ta eluaegse hüüdnime "Gipper". 1941. aastal valisid eksperdid ta Hollywoodi noorema põlvkonna viiendaks populaarseimaks staariks.

Reagani lemmiknäitlejaroll oli 1942. aasta filmis "Kings Row" topeltamputatsiooniga mees. Filmis ütleb ta repliigi: "Kus on minu ülejäänud osa?" Seda kasutati hiljem tema 1965. aasta autobiograafia pealkirjana. Paljud filmikriitikud pidasid Kings Row'd tema parimaks filmiks. Kuigi film oli populaarne, sai see New York Timesi kriitiku Bosley Crowtheri poolt halva hinnangu.

Kuigi Reagan nimetas Kings Row'd filmiks, mis "tegi minust staariks", ei suutnud ta oma edu jätkata. Selle põhjuseks oli see, et kaks kuud pärast filmi ilmumist määrati ta San Franciscosse USA armeesse aktiivsesse teenistusse.

Teise maailmasõja ajal oli Reagan neli aastat oma filmikarjäärist lahus. Ta teenis esimeses filmiüksuses. Pärast sõda mängis Reagan kaasa sellistes filmides nagu in, The Voice of the Turtle, John Loves Mary, The Hasty Heart, Bedtime for Bonzo, Cattle Queen of Montana, Juke Girl, This Is the Army, The Winning Team, Tennessee's Partner ja Hellcats of the Navy, kus ta töötas koos oma naise Nancyga. Reagani viimane film oli 1964. aasta film The Killers. Kogu tema filmikarjääri jooksul vastas tema ema Nelle sageli paljudele tema fännipostidele.

Reagan oli ka pressiesindaja. Ta juhtis General Electrici teatrit alates selle esmakordsest näitamisest 1953. aastal. Ta vallandati 1962. aastal.

Ekraaninäitlejate liidu president

Reagan valiti esimest korda ekraaninäitlejate gümnaasiumi juhatusse 1941. aastal. Pärast Teist maailmasõda pöördus ta kiiresti tagasi Screen Actors Guildi liikmeks. Reaganist sai 1946. aastal Screen Actors Guildi 3. asepresident.

Reagan kandideeris erivalimistel ekraaninäitlejate liidu presidendiks. Reagan valiti 1947. Reagan valiti 1959. aastal uuesti presidendiks. Ta oli ametis vaid aasta, enne kui ta 1960. aastal tagasi astus.

Reagan juhtis Screen Actors Guildi läbi töövaidluste, Taft-Hartley seaduse ja House Un-American Activities Committee (HUAC) kuulamiste ning Hollywoodi musta nimekirja ajastu.

FBI informaator

1940. aastate lõpus andsid Reagan ja tema toonane abikaasa Jane Wyman FBI-le nimed näitlejatest, keda nad pidasid kommunistideks. Reagan rääkis isegi kongressi erikohtumisel kommunismist Hollywoodis.

Hoolimata sellest, et ei toeta kommunistikahtlusega näitlejate nimede avaldamist. Reagan ütles:

"Kas nad ootavad, et me moodustaksime iseenda väikese FBI ja määraksime kindlaks, kes on komsomoli ja kes mitte?"

Reagan General Electric teatri jaoks tehtud fotol


Reagan "Cowboy from Brooklyn" treileris, 1938

Sissepääs poliitikasse

Reagan oli oma näitlejakarjääri lõpu poole väga aktiivne poliitikas. Reagan oli varem demokraat. Ta toetas tugevalt New Deali. Ta imetles Franklin D. Roosevelti. Aja jooksul muutus Reagan konservatiivseks vabariiklaseks. Seda seetõttu, et ta leidis, et föderaalvalitsusel on liiga palju võimu ja volitusi. Ta pidas kuulsa kõne, milles ta võttis sõna sotsialiseeritud meditsiini (valitsuse juhitud tervishoiu) vastu.

Reagan toetas Dwight D. Eisenhowerit ja Richard Nixonit Ameerika Ühendriikide presidendiks. Viimati toetas Reagan demokraati, kui Helen Gahagan Douglas kandideeris Ameerika Ühendriikide senatisse.

Valimise aeg

1964. aasta presidendivalimistel toetas Reagan vabariiklaste kandidaati Barry Goldwaterit. Ta pidas Goldwateri toetuseks kuulsa kõne pealkirjaga "A Time for Choosing". Kõnes rääkis ta valitsuse programmide ja kõrgete maksude vastu. Kuigi Goldwater ei võitnud valimisi, sai Reagan sellest populaarsust. Oma kõnes ütles Reagan järgmist,

Meil on kohtumine saatusega. Me säilitame oma lastele selle, inimese viimase parima lootuse maa peal, või me mõistame nad esimesele sammule tuhande aasta pikkuses pimeduses.

Pärast Reagani kõne pidamist arvasid paljud ärimehed, et Reagan võiks kandideerida California kuberneriks.

Reagan kõneleb Goldwateri kampaaniaüritusel, 1964

California kuberner, 1967-75

Pärast Barry Goldwateri 1964. aasta presidendikampaania kõnesid, veenis ta end kandideerima kuberneriks. Reagan kandideeris 1966. aasta kubernerivalimistel vabariiklasena tollase kuberneri Pat Browni vastu. Reagan võitis valimised 3 742 913 häälega (57,55%), Brown aga 2 749 174 häälega (42,27%). Reagan astus ametisse 2. jaanuaril 1967. aastal.

Reagan lõpetas oma kuberneriaastate jooksul valitsuse töötajate töölevõtmise. Ta tegi seda selleks, et aeglustada California tööjõu kasvu. Reagan kiitis heaks ka maksutõusud, et tasakaalustada riigieelarvet. Reagan tegi koostööd demokraatliku partei enamusega osariigi seadusandlikus kogus, et aidata 1971. aastal luua sotsiaalhoolekandesüsteemi ulatuslik reform. Reform aitas anda raha vaestele ja suurendada rikaste palka. Oma kuberneri ametiajal oli Reagan 1968-1969 Vabariiklike Kubernerite Assotsiatsiooni president. 1967. aastal kirjutas Reagan alla seadusele, mis ei lubanud avalikkusel laetud relvi kaasas kanda. 1968. aastal ebaõnnestus petitsioon, mille eesmärk oli sundida Reaganit tagasikutsumisvalimistele.

Reagan kandideeris 1968. aastal lühikest aega presidendiks. Vabariiklik partei ei kandideerinud 1968. aasta vabariiklaste rahvuskongressil, kuna Richard Nixon kandideeris.

15. mail 1969 saatis Reagan California Ülikooli Berkeley ülikooli juures toimunud Rahvapargi protestide ajal California maanteepatrulli ja teisi ametnikke protestide mahasurumiseks, mis sai tuntuks kui "verine neljapäev". Seejärel kutsus Reagan välja 2200 riigi rahvuskaardi sõdurit, kes hõivasid Berkeley linna kaheks nädalaks, et protestijate vastu läbi suruda.

Reagan kandideeris 1970. aasta kubernerivalimistel kogunisti Jesse M. Unruhi vastu. Reagan sai 3 439 174 (52,83%) häält, Unruh aga 2 938 607 (45,14%) häält.

Oma viimasel ametiajal kubernerina mängis ta olulist rolli California haridussüsteemis. Ta tõstis õppelaenu. See põhjustas Reagani ja kolledži üliõpilaste vahel massilise protesti. Reagani kritiseeriti peagi tema seisukohtade pärast haridussüsteemi suhtes. 2019. aastal avaldati 1971. aasta helisalvestus Reagani ja president Nixoni vahelisest vestlusest, milles Reagan nimetas Aafrika diplomaate ÜROs "ahvideks".

Reagan lahkus ametist 6. jaanuaril 1975, kui Jerry Brown, Pat Browni poeg, järgnes Reaganile kubernerina.

Valitud kuberner Reagan koos abikaasa Nancyga tähistamas oma valimist kuberneriks Los Angeleses 1968. aastal

1976. aasta presidendikampaania

1976. aastal ütles Reagan, et kandideerib president Gerald Fordi vastu, et saada Vabariikliku Partei presidendikandidaadiks. Reaganist sai peagi konservatiivne kandidaat, keda toetasid sellised organisatsioonid nagu Ameerika Konservatiivide Liit, millest said tema poliitilise kandideerimise peamised toetajad, samas kui Fordi peeti mõõdukamaks vabariiklaseks.

Oma 1976. aasta kampaania ajal kasutas Reagan vastuoluliselt halvustavat väljendit "hoolekandekuninganna", et kirjeldada Linda Taylorit, kes kasutas 1974. aastal ebaseaduslikult ära oma sotsiaaltoetusi. Ta kasutas Taylori ja tema kuritegelikku tegevust, et kaitsta oma kriitikat Ameerika Ühendriikide sotsiaalprogrammide kohta.

Reagan valis presidendikandidaadiks USA senaatori Richard Schweikeri Pennsylvaniast.

Reagan võitis varakult mõned eelvalimised, näiteks Põhja-Carolinas, Texases ja Californias, kuid peagi ei õnnestunud tal võita olulisi eelvalimisi, näiteks New Hampshire'is, Floridas ja oma kodumaal Illinoisis.

1976. aasta GOP-i kongressil võitis Ford kandidaadiks kandideerimise 1187 delegaadiga Reagani 1070 delegaadi vastu. Ford kaotas 1976. aasta presidendivalimised demokraatlikule kandidaadile Jimmy Carterile.

Kuigi Reagan kaotas kandidatuuri, sai ta New Hampshire'is 307 häält, 388 häält Wyomingi valimisnimekirjas sõltumatuna ja ühe valijahääle üldvalimistel Washingtoni osariigis.

Reagan ja president Ford 1976. aasta vabariiklaste rahvuskongressi viimasel päeval

1980. aasta presidendikampaania

1979. aasta novembris teatas Reagan oma plaanist kandideerida 1980. aasta presidendivalimistel taas ametisoleva presidendi Jimmy Carteri vastu. Tema kampaanialoosungit "Make America Great Again" kasutati laialdaselt 1980. aasta valimistel ja Reagani 1984. aasta taasvalimiskampaanias. Seda loosungit kasutasid presidendid Bill Clinton ja Donald Trump oma presidendikampaaniates. Reagan seisis silmitsi endise direktori George H. W. Bushi, Ameerika Ühendriikide esindajate John B. Andersoni ja Phil Crane'i, Ameerika Ühendriikide senaatorite Bob Dole, Howard Baker, Larry Pressler ja Lowell P. Weicker, Jr. eelhääletamise väljakutsetega. , kuberner Harold Stassen, endine rahandusminister John Connally ja vabariiklasest juht Ben Fernandez. 1980. aasta mais võitis Reagan piisavalt delegaate, et võita Vabariikliku Partei kandidaadiks. 1980. aasta vabariiklaste rahvuskongressil nimetas Reagan Bushi oma kandidaadikandidaadiks.

Reagani presidendikampaania keskendus maksude alandamisele, et kasvatada majandust, vähem valitsust inimeste elus, osariikide õigused ja tugev riigikaitse.

Tema lõdvestunud ja enesekindel esinemine Reagani ja Carteri teledebatil 28. oktoobril suurendas tema populaarsust ja aitas kaasa tema edumaa suurendamisele küsitlustes.

4. novembril võitis Reagan valimised, saades 44 osariiki ja 489 valijate häält, Carter sai 49 valijate häält kuuest osariigist ja Columbia ringkonnast. Ta võitis rahva häälte arvult suurema vahega, saades 50,7% Carteri 41,0% vastu, kusjuures sõltumatu John B. Anderson võitis 6,6%.

Mängi meediat Reagani vastuvõtukõne 1980. aasta vabariiklaste rahvuskongressi viimasel päeval

Eesistujariik, 1981-89

Esimene ametiaeg, 1981-85

Reagan vannutati esimest korda presidendiks 20. jaanuaril 1981. aastal. Oma inauguratsioonikõnes (mille Reagan ise kirjutas) rääkis ta riigi majandusprobleemidest, väites:

Praeguses kriisis ei ole valitsus meie probleemide lahendus, vaid valitsus on probleem.

Kooli palve ja hetke vaikus

1981. aastal sai Reaganist esimene president, kes tegi ettepaneku koolide palveid käsitleva põhiseaduse muutmise kohta. 1985. aastal väljendas Reagan oma pettumust, et ülemkohtu otsus keelab endiselt vaikusehetke avalikes koolides, ja ütles, et tal on "raske võitlus". 1987. aastal kordas Reagan oma üleskutset, et Kongress toetaks vabatahtlikku palvetamist koolides ja lõpetaks "Jumala väljaajamise Ameerika klassiruumidest". Inimesed, kes seda ei toetanud, ütlesid, et ei ole õige, et koolidesse kaasatakse mingit valitsusväge.

Mõrvakatse

Reagan oleks peaaegu tapetud mõrvakatse käigus, mis toimus esmaspäeval, 30. märtsil 1981. aastal. 69 päeva pärast presidendiks saamist oli ta Washington Hilton Hotel'is Washingtonis peetud kõne järel lahkumas. Teda tulistas John Hinckley. Hinckley tulistas kuus kuuli.

Valge Maja pressiesindajat James Bradyt tulistati pähe. Brady paranes hiljem, kuid oli halvatud. Kaks teist kuuli tabasid ohvitseri Thomas Delahantyt selga, mis samuti halvab teda, ja salateenistuse agenti Timothy McCarthyt rindu. McCarthy võttis Reagani eest kuuli vastu. Keegi ei saanud sündmuse käigus surma.

Reagan viidi George Washingtoni Ülikooli haiglasse, mis oli hotellist ja Valgest Majast lähim haigla. Ta sai läbilöödud kopsu ja murdunud ribiluu. Ta kaotas umbes 3/4 oma verest. Reagan paranes kiiresti pärast seda, kui arstid tegid operatsiooni. Hiljem öeldi, et kuul oli tema südamest ühe tolli kaugusel.

See tegi Reaganist ainsa Ameerika Ühendriikide presidendi, keda on maha lastud ja kes on pärast seda ellu jäänud.

Reaganomics

Reagan uskus, et valitsus peaks olema väike, mitte suur. See tähendab, et valitsus ei tohiks väga palju sekkuda inimeste ellu ega sekkuda ettevõtete tegevusse. Ta uskus pakkumispoolse majanduse põhimõtet, mida tema ametiajal nimetati ka Reaganomics'iks ja Voodoo-ökonoomikaks (inimeste poolt, kellele see ei meeldinud). Ta alandas kõigi tulumaksu 25% võrra ja vähendas paljude valitsusasutuste kulutusi.

Ta alandas ka inflatsiooni 14%-lt 4%-le ja pani veto alla 78 seaduseelnõu. Reagani majandusplaani tulemusena oli majandus 1982. aastal halb, kuid 1983. aastal pöördus majandus ümber. Majandus taastus peagi. Reagan nimetas seda "hommikuks Ameerikas". Tema eesistumise ajal kuulutasid Ameerika Ühendriigid välja "sõja uimastitega".

Lennujuhtide streik

1981. aasta suvel alustas föderaalsete lennujuhtide ametiühing streiki. Nad rikkusid föderaalset seadust, mis ei luba valitsuse ametiühingutel streikida. Reagan ütles, et kui lennujuhid "ei ilmu 48 tunni jooksul tööle, on nad kaotanud oma töökoha ja nende töö lõpetatakse". Nad ei tulnud tagasi ja 5. augustil vallandas Reagan 11 359 streikivat lennujuhti, kes olid tema korraldust eiranud, ning kasutas riigi ärilise lennuliikluse korraldamiseks juhte ja sõjaväelennujuhte, kuni uusi lennujuhte saab palgata ja välja õpetada.

Vastus AIDSi epideemiale

Reagani valitsus ignoreeris 1981. aastal AIDSi kriisi Ameerika Ühendriikides suuresti. Reagani administratsiooni ajal rahastati AIDSi uuringuid vähe. Haiguste kontrolli keskuse (CDC) arstid taotlesid rohkem rahalisi vahendeid, kuid neid keelduti regulaarselt. Epideemia esimese 12 kuu lõpuks oli Ameerika Ühendriikides AIDSi surnud üle 1000 inimese.

Selleks ajaks, kui president Reagan pidas 1987. aastal oma esimese kõne epideemia kohta, oli AIDSi diagnoositud 36 058 ameeriklasel ja 20 849 oli sellesse surnud. 1989. aasta lõpuks, mil Reagan lahkus ametist, oli AIDSi diagnoositud 115 786 inimesel Ameerika Ühendriikides ja rohkem kui 70 000 neist oli sellesse surnud.

USS Constellation (CV-64) külastamine

20. augustil 1981 oli Reagan kapten Dennis Brooksi, USSConstellationi(CV-64) komandöri auväärne külaline. President Reagan saabus USS Constellationile (CV-64) helikopteriga. Ta rääkis laeva meeskonnaga, sõi koos nendega lõunat ja vaatas merel Ameerika Ühendriikide mereväe taktikalist näitust.

Seejärel võttis president Reagan uuesti tööle mõned USA mereväelased. Seejärel tutvustati teda mereväe uurimisosakonna (NIS) eriagent Craig Goodwinile. Ta oli eriagent, kes oli määratud USS Constellation (CV-64) pardale. Eriagent Goodwinile anti hiljem tema luuretöö eest üks kõrgeimaid tsiviilmedaleid, teeneka tsiviilteenistuse medal.

Kurja impeerium

Reagani "Kurja impeeriumi" kõne peeti 8. märtsil 1983. aastal Floridas Orlandos Evangeelsete Rahvusliku Assotsiatsiooni ees (National Association of Evangelicals). See on tema esimene salvestatud lause kasutamine. Rääkides tuumarelvastusest, ütles ta, et Nõukogude Liit kui kuri.

Oma aruteludes tuumarelvade külmutamise ettepanekute üle kutsun teid tungivalt üles hoiduma uhkuse kiusatusest, kiusatusest kuulutada end kergemeelselt kõigest üleolevaks ja nimetada mõlemad pooled võrdselt süüdi, ignoreerida ajaloo fakte ja kurja impeeriumi agressiivseid impulsse, nimetada võidurelvastumist lihtsalt hiiglaslikuks arusaamatuseks ja seeläbi eemalduda võitlusest õige ja vale ning hea ja kurja vahel.

Selle kõne heli ja tekst on saadaval siin [1].

Liibanoni kodusõda (1983)

1983. aastal saatis Reagan väed Liibanoni, et peatada Liibanoni kodusõja oht. 23. oktoobril 1983 rünnati Beirutis asuvaid Ameerika vägesid. Beiruti kasarmu pommiplahvatuses hukkus 241 Ameerika sõjaväelast ja üle 60 haavatas enesetaputerrorist. Reagan tõmbas kõik merejalaväelased Liibanonist välja.

Korean Air Lines lend 007

1983. aasta septembris tulistas Nõukogude Liit alla Korean Air Lines'i lennu 007. See tappis ühe poliitiku ja veel palju ameeriklasi. Reagan oli nõukogude peale vihane. Reagan pöördus rahva poole. Selle tulemusena tegi Reagan ettepaneku, et Ameerika sõjaväe GPS lubataks tsiviilkasutusse. Oma pöördumises ütles Reagan,

Ma räägin teile täna õhtul Korea lennufirma veresaunast, Nõukogude Liidu rünnakust 269 süütu mehe, naise ja lapse vastu relvastamata Korea reisilennuki pardal. Seda inimsusevastast kuritegu ei tohi kunagi unustada, ei siin ega kogu maailmas.

Operatsioon Urgent Fury (Grenada, 1983)

25. oktoobril 1983 andis Reagan käsu USA vägedele tungida Grenadasse, mis kandis koodnimetust operatsioon "Kiireloomuline raev". Reagan ütles, et Grenada kujutab endast "piirkondlikku ohtu, mida kujutab endast Nõukogude-Kuuba sõjaline koondumine Kariibi mere piirkonnas".

Operatsioon "Urgent Fury" oli esimene suurem sõjaline operatsioon, mida USA väed teostasid pärast Vietnami sõda. Algas mõned päevad kestnud lahingutegevus, kuid selle tulemuseks oli USA võit. Detsembri keskel tõmbusid USA väed Grenadast välja pärast seda, kui seal loodi uus valitsusvorm.

MLK päev (1983)

Reagan ei toetanud algselt Martin Luther King Jr. sünnipäeva muutmist riiklikuks pühaks, kuna see oli kuluprobleemidega seotud. Kuid 2. novembril 1983 allkirjastas Reagan seaduseelnõu, millega loodi föderaalne püha Kingi auks. Seaduseelnõu oli vastu võetud senatis 78 poolt ja 22 vastu ning esindajatekojas 338 poolt ja 90 vastu. Esimest korda tähistati püha 20. jaanuaril 1986. aastal. Seda tähistatakse jaanuari kolmandal esmaspäeval.

1984. aasta tagasivalimiskampaania

Reagan kandideeris 1984. aasta vabariiklaste rahvuslikul kongressil taas presidendiks. Tema demokraatlik vastaskandidaat oli endine asepresident Walter Mondale Minnesotast.

Esimese presidendivalimisteemalise debati ajal ütlesid paljud, et Reagan kaotas debati, ja Reagani tervise kohta käisid kuulujutud, viidates tema segadusseisundile laval. Paljud arvasid, et Reaganil ilmnesid Alzheimeri tõve varajased staadiumid. Teisel debatil parandas Reagan oma esinemist ja kui temalt küsiti tema vanuse kohta, ütles ta:

Ma ei tee sellest kampaaniast vanuse teemat. Ma ei kavatse poliitilistel eesmärkidel ära kasutada oma vastase noorust ja kogenematust.

Reagani avaldus ajas kogu publiku, sealhulgas moderaatorid ja Mondale ise, naerma. Reagan kordas ka oma 1980. aasta väitlusfraasi: "Jällegi."

Reagan valiti 1984. aastal ülekaalukalt tagasi. Reagan võitis 49 osariiki 50-st. Ta sai rohkem valijate hääli kui ükski teine president Ameerika ajaloos.

Teine ametiaeg, 1985-89

Reagan vannutati presidendiks taas 20. jaanuaril 1985. aastal Valges Majas, seekord külma ilma tõttu. Järgnevatel nädalatel muutis ta oma personali, viies Valge Maja staabiülema James Bakeri rahandusministriks ja nimetades rahandusministri Donald Regani staabiülemaks.

Külm sõda ja nõukogude suhted

Reagan sõbrunes Ühendkuningriigi peaministri Margaret Thatcheriga. Mõlemad pidasid kohtumisi Nõukogude Liidu ohust ja sellest, kuidas lõpetada külm sõda. Reaganist sai esimene Ameerika president, kes kõneles Briti parlamendis.

Välispoliitikas lõpetas Reagan lepituse (Nõukogude Liiduga sõbraliku suhtumise poliitika), andes korralduse Ameerika ajaloo suurimaks rahuaegseks sõjaliseks suurendamiseks. USA valitsus pidi selle maksmiseks palju raha laenama. Ta lasi ehitada palju uusi relvi. Varsti hakkas USA uurima raketitõrjesüsteemi, mis hävitaks rakette. See pidi ära hoidma tuumasõja. Programmi nimetati strateegiliseks kaitsealgatuseks. See sai nimeks "Tähesõda".

Ta suunas raha antikommunistlikele liikumistele üle kogu maailma, kes soovisid oma kommunistlikku valitsust kukutada. Ta korraldas mitmeid sõjalisi operatsioone, sealhulgas Grenada vallutamist ja Liibüa pommitamist.

1985. aastal sai Mihhail Gorbatšovist Nõukogude Liidu (mis oli halvas seisus ja varsti lagunemas) uus juht. Reagan pidas temaga palju kõnelusi. Nende esimene ühine kohtumine oli Reykjaviki tippkohtumisel Islandil. Neist said head sõbrad.

Bitburgi poleemika

1985. aasta mais pidid Reagan ja kantsler Helmut Kohl külastama Saksamaal Bitburgis asuvat sõjaväekalmistut, et tähistada Teise maailmasõja lõpu 40. aastapäeva. Visiit tekitas vastuolusid, sest kalmistule olid maetud Waffen-SS-i liikmed ja Reagan ei kavandanud visiiti koonduslaagrisse. Selle tulemusena lisati Reagani kavasse sõit Bergen-Belseni koonduslaagrisse, kus ta tegi mõned märkused holokausti ja sõja lõpu kohta. Reagan reageeris vastuolude kohta,

See visiit on äratanud palju emotsioone ka Ameerika ja Saksamaa inimestes. Mõned vanad haavad on taasavatud ja ma kahetsen seda väga, sest see peaks olema paranemise aeg.

Narkootikumide vastane sõda

Reagan kuulutas 1982. aastal välja narkosõja, sest ta oli mures crack'i tarvitavate inimeste arvu suurenemise pärast. Kuigi Richard Nixon kuulutas 1970. aastatel narkosõja välja, kasutas Reagan jõulisemat poliitikat.

1986. aastal allkirjastas Reagan narkootikumide jõustamise seaduseelnõu, mille eelarves oli uimastisõja rahastamiseks ette nähtud 1,7 miljardit dollarit. Sellega kehtestati narkokuritegude eest kohustuslik miinimumkaristus. Seaduseelnõu kritiseeriti rassilise ebavõrdsuse ja afroameeriklaste massilise vangistamise eest. Selle tulemusena lõi First Lady Nancy Reagan oma kampaania "Lihtsalt ütle ei", et propageerida lastele narkootikumide kasutamist.

Liibüa pommitamine

Reagani eesistumise ajal olid Liibüa ja Ameerika Ühendriikide vahelised suhted segased. Aprilli alguses 1986 eskaleerusid suhted, kui Berliini diskoteegis plahvatas pomm. Selle tagajärjel sai vigastada 63 Ameerika sõjaväelast ja üks sõjaväelane hukkus. 15. aprilli 1986. aasta hilisõhtul korraldasid Ameerika Ühendriigid Liibüas mitmeid rünnakuid.

Ühendkuningriigi peaminister Margaret Thatcher lubas USA õhujõududel kasutada Suurbritannia lennubaase rünnaku alustamiseks ainult juhul, kui Ühendkuningriik toetas Ameerika õigust enesekaitsele, mida toetas ÜRO. Rünnak tehti selleks, et peatada Gaddafi "võime eksportida terrorismi", pakkudes talle "stiimuleid ja põhjusi oma kuritegeliku käitumise muutmiseks". President pöördus pärast rünnakute algust ovaalsest kabinetist rahva poole, ta ütles, et

Kui meie kodanikke rünnatakse või kuritarvitatakse kuskil maailmas vaenulike režiimide otsesel korraldusel, siis me reageerime nii kaua, kui ma olen selles ametis.

Paljudele riikidele ja ÜRO-le ei meeldinud Reagani otsus Liibüat pommitada. ÜRO ütles, et Reagan rikkus "ÜRO põhikirja ja rahvusvahelist õigust".

Iraani-Contra afäär

Reagani mainet kahjustas rängalt poliitiline skandaal Iraani-Contra afäär. Valitsus müüs ebaseaduslikult relvi Iraanile. Hiljem kasutas see kasumit Nicaragua terrorirühmituse Contras toetamiseks. Reagan ütles Ameerika rahvale, et ta ei teadnud skandaalist midagi. Reagan rahastas Contrasid, et võidelda Daniel Ortega kommunistliku režiimi vastu Nicaraguas, kuid kui see muutus liiga kulukaks, muutis kongress Contrasidele maksmise ebaseaduslikuks. Selle tulemusel oli keskne skandaal ja selle varjamine, et ebaseaduslikku kasumit kasutati terroristide toetamise kaudu teist korda seaduse rikkumiseks.

Tema Ameerika Ühendriikide riikliku julgeoleku nõunikku John Poindexterit süüdistati mitmes kuriteos ja ta astus hiljem tagasi. Hiljem nimetas Reagan Poindexteri asemele endise suursaadiku Frank Carlucci. Tema kaitseministrit Caspar Weinbergerit peeti süüdi, kuid ta astus tagasi enne kohtuprotsessi algust. Hiljem nimetas Reagan Carlucci oma ülejäänud ametiajaks kaitseministriks. Ameerika Ühendriikide Riikliku Julgeolekunõukogu liige Oliver North astus tagasi ja talle esitati süüdistus tema osalemise eest selles afääris. Veebruaris 1987 astus tagasi ka Valge Maja staabiülem Donald Regan, sest Regani ja First Lady Reagani vahel oli jätkuv tüli seoses tema käitumisega afääris.

Varsti ütles ta Ameerika rahvale, et see oli tema süü. Pärast seda, kui Reagan rääkis tõtt, muutus ta populaarsemaks. Oma vabanduses ütles Reagan,

Alustame sellest osast, mis on kõige vastuolulisem. Mõned kuud tagasi ütlesin ma Ameerika rahvale, et ma ei vaheta relvi pantvangide vastu. Minu süda ja parimad kavatsused ütlevad mulle ikka veel, et see on tõsi, kuid faktid ja tõendid ütlevad mulle, et see ei ole nii.

Lõpuks esitati süüdistus neljateistkümnele administratsiooni ametnikule ja üksteist süüdimõistvat kohtuotsust, millest mõned tühistati apellatsioonimenetluses. Ülejäänud süüdistatavad või süüdimõistetud isikud armuandis president George H. W. Bush, kes oli juhtumi toimumise ajal asepresident.

Üldine apartheidivastane seadus

1980ndatel aastatel muutus apartheid Lõuna-Aafrikas üha vägivaldsemaks ja ülemaailmseks probleemiks. Demokraadid senatis püüdsid 1985. aasta septembris vastu võtta apartheidivastast seadust, kuid ei suutnud ületada vabariiklaste filibustrit. Reagan pidas seda seadust oma välispoliitika kavandamise volituste vähendamiseks. Ta lõi oma sanktsioonide kogumi, kuid demokraatide arvates olid need "lahjendatud ja ebatõhusad".

Seaduseelnõu esitati uuesti 1986. aastal ja viidi hääletusele vaatamata vabariiklaste püüdlustele seda blokeerida, et anda Reagani sanktsioonidele aega toimida. See võeti vastu, kuigi Reagan oli avalikult selle vastu. Hiljem kiitis senat seaduseelnõu heaks 84:14 häälteenamusega.

26. septembril 1986 vetostas Reagan seaduseelnõu, öeldes, et see põhjustab "majandussõda". Vabariiklasest senaator Richard Lugar juhtis Reagani veto tühistamist senatis. Kongress tühistas veto (senat 78:21, alamkoda 313:83) 2. oktoobril. Veto tühistamine oli esimene presidendi välispoliitiline veto 20. sajandil.

Reagan ütles vastuseks veto tühistamisele:

Ma usun, et need ei ole parimad meetmed; need teevad haiget just neile, keda nad peaksid aitama. Ma loodan, et need karistussanktsioonid ei too kaasa rohkem vägivalda ja rohkem repressioone. Meie administratsioon rakendab sellegipoolest seadust.

Space Shuttle Challenger

1986. aastal plahvatas kosmosesüstik Challenger, mille käigus hukkusid kõik pardal viibinud inimesed. Kogu riik oli šokeeritud. Reagan lükkas selle tragöödia tõttu edasi oma 1986. aastakõnetliidu olukorra kohta. See oli esimene kord, kui Ameerika Ühendriikide president lükkas riigikõne edasi. Seejärel pöördus Reagan rahva poole. Reagan ütles kuulsalt,

Me ei unusta neid kunagi, samuti ei unusta me viimast korda, kui me neid täna hommikul nägime, kui nad valmistusid oma teekonnaks ja lehvitasid hüvasti ning "libisesid maapealsetest sidemetest", et "puudutada Jumala nägu".

Immigratsioonireform

1986. aasta novembris allkirjastas Reagan immigratsioonireformi ja -kontrolli seaduse. See aitas mõnedel sisserändajatel saada tööd ja saada seaduslikeks kodanikeks. Samal aastal avati pärast renoveerimist taas Vabadussammas. Reagan oli avamistseremoonial, kui ta ütles,

Selle seaduse legaliseerimissätted parandavad oluliselt selle inimklassi elu, kes praegu peab varjuma varju, ilma juurdepääsuta paljudele vaba ja avatud ühiskonna hüvedele. Väga varsti saavad paljud neist meestest ja naistest astuda päikesevalguse kätte ja lõpuks, kui nad seda soovivad, võivad nad saada ameeriklasteks.

Ülemkohtu kandidaadid

1980. aasta kampaania ajal lubas Reagan, et kui ta valitakse, nimetab ta ametisse esimese naissoost ülemkohtuniku. 7. juulil 1981 nimetas ta Sandra Day O'Connori pensionile jääva kohtuniku Potter Stewarti asemele. Reagan ütles O'Connori kohta:

[O'Connor] on tõeliselt kõigi omadustega inimene, kellel on need ainulaadsed omadused nagu kannatlikkus, õiglus, intelligentsus ja pühendumine avalikule hüvangule. Ma soovitan teile teda ja kutsun teid üles kinnitama teda kiiresti senati kaheparteiliselt, et ta saaks võimalikult kiiresti oma koha Euroopa Kohtus ja oma koha ajaloos sisse võtta.

Ameerika Ühendriikide senat kinnitas O'Connori ametisse 99:0 häälteenamusega.

Oma teisel ametiajal 1986. aastal nimetas Reagan William Rehnquisti Warren E. Burgeri asemele ülemkohtunikuks. Rehnquisti tühjaks jäänud kohale nimetas ta Antonin Scalia.

Pärast seda, kui kohtunik Lewis F. Powell Jr. teatas 1987. aasta juunis oma pensionile jäämisest, nimetas Reagan 1987. aastal tema asemele konservatiivse juristi Robert Borki. Senaator Ted Kennedy oli kindlalt Borki vastu. Kennedy süüdistas Borki selles, et ta ei ole tugev riikide, kodaniku- või naisteõiguste suhtes. Kennedy ütles, et kui Bork kinnitatakse:

Robert Borki Ameerika on maa, kus naisi sunnitaks tegema aborti tagatoas, mustanahalised istuksid segregeeritud söögikohtades, politsei võiks murda kodanike uksed sisse kesköistel haarangutel, koolilastele ei saaks õpetada evolutsiooni, kirjanikke ja kunstnikke võiks tsenseerida valitsuse kapriiside järgi ning föderaalsete kohtute uksed oleksid suletud miljonite kodanike sõrmede ees, kelle jaoks kohtusüsteem on meie demokraatia südameks olevate individuaalsete õiguste kaitsja - ja sageli on see ainus kaitsja.

Ameerika Ühendriikide senat lükkas Borki kandidatuuri tagasi häältega 58-42. Reagan nimetas seejärel Douglas H. Ginsburgi, kuid Ginsburg võttis oma nime tagasi pärast seda, kui selgus, et ta tarvitab kanepit. Hiljem nimetas Reagan Powell Jr. asemele Anthony Kennedy, kes kinnitati 97:0 häälteenamusega.

Berliini müür

1987. aastal sõitis Reagan Berliini, et pidada kõnet Berliini müüri juures. Seal pidas ta ühe oma presidendiaja suurimatest kõnedest. Viidates Brandenburgi väravale ja Berliini müürile, ütles ta,

Me tervitame muutusi ja avatust, sest me usume, et vabadus ja turvalisus käivad käsikäes, et inimeste vabaduse edendamine võib ainult tugevdada maailma rahu. On üks märk, mida Nõukogude Liit saab teha, mis oleks eksimatu, mis edendaks dramaatiliselt vabaduse ja rahu asja. Peasekretär Gorbatšov, kui te otsite rahu, kui te otsite Nõukogude Liidu ja Ida-Euroopa õitsengut, kui te otsite liberaliseerimist, siis tulge siia selle värava juurde. Härra Gorbatšov, avage see värav. Härra Gorbatšov... Härra Gorbatšov, lammutage see müür!

1988. aasta kodanikuvabaduste seadus

1987. aasta jaanuaris esitas USA esindaja Tom Foley 1988. aasta kodanikuvabaduste seaduse kongressile, et anda hüvitist Ameerika Ühendriikide poolt Teise maailmasõja ajal interneeritud jaapani-ameeriklastele. See võeti septembris 1987 vastu ja saadeti senatisse, kus see 1988. aasta aprillis vastu võeti.

Reagan allkirjastas 10. augustil 1988. aastal kodanikuvabaduste seaduse, millega anti 20 000 USA dollarit, mille väljamaksed algasid 1990. aastal. Kokku sai tšekke 82 219 jaapani-ameeriklast.

Külma sõja lõpp

Reagan nägi oma presidendiaja jooksul, kuidas Mihhail Gorbatšoviga muutus Nõukogude juhtkonna suund. Kuu aega pärast tema Berliini müüri kõnet teatas Gorbatšov oma plaanist teha Reaganiga koostööd suurte relvastuskokkulepete sõlmimiseks. Reagan ja Gorbatšov allkirjastasid vahepealsete tuumarelvade lepingu, mis keelas tuumarelvade laskmise Ameerika Ühendriikide ja Nõukogude Liidu vahel.

Kui Reagan külastas 1988. aastal Moskvat neljandat tippkohtumist, pidasid nõukogude esindajad teda kuulsuseks. Üks ajakirjanik küsis presidendilt, kas ta peab Nõukogude Liitu ikka veel kurja impeeriumiks. "Ei," vastas ta, "ma rääkisin teisest ajast, teisest ajastust". 1989. aasta novembris, kümme kuud pärast Reagani ametist lahkumist, lõhuti Berliini müür, Malta tippkohtumisel 3. detsembril 1989 kuulutati külm sõda ametlikult lõppenuks ja kaks aastat hiljem varises Nõukogude Liit kokku.

Reagani eesistumise lõpp

Reagan lahkus ametist kõrge auastmega 20. jaanuaril 1989, kui tema asepresidendiks sai George H. W. Bush. Reagan ja tema abikaasa Nancy naasid peagi koju Bel Airi, Los Angelesesse, Californiasse. Aastatel pärast ametist lahkumist peeti Reagani ametiaega üheks parimaks ja seda võrreldakse Franklin D. Roosevelti ja John F. Kennedy omaga.

Reagan jätab hüvasti Marine One'is vahetult pärast George H. W. Bushi presidendiks saamist, jaanuar 1989


Mängi meediat Reagan kõneleb Berliini müüri juures Brandenburgi värava juures, kutsudes Gorbatšovi üles "seda müüri maha kiskuma".


Mängi meediat President Reagan pöördub rahva poole seoses Robert Borki nimetamisega ülemkohtusse, oktoober 1987


Mängi meediat Reagani märkused immigratsioonireformi ja -kontrolli seaduse kohta, november 1986


Reaganid Challengeri meeskonna mälestusteenistusel, 1986


Mängi meediat Reagani vastus apartheidivastase seaduse esimesele versioonile, oktoober 1985


Mängi meediat Reagan pöördus rahva poole seoses selle afääriga ja võttis täieliku vastutuse, märts 1987


Reagan kuulab Valges Majas koos John Toweri ja Edmund Muskie'ga Toweri aruannet, veebruar 1987


Reagani kohtumine Ameerika Ühendriikide Kongressi liikmetega seoses Liibüa ründamise plaanidega pärast pommirünnakuid, aprill 1986


Reagan koos Mihhail Gorbatšoviga Reykjaviki tippkohtumisel, oktoober 1986


Mängi meediat Reagan koos First Lady Nancy Reaganiga, kes räägib kampaaniast "Lihtsalt ütle ei".


Reagani presidendiks inaugureerimine Valges Majas, jaanuar 1985


Reagan kampaanias oma tagasivalimiskampaania ajal Endicottis, New Yorkis


Reagan ja George Shultz kohtuvad Dominica peaministri Eugenia Charlesiga Ovaalkabinetis Grenada sündmuste teemal, november 1983


Reagan kõnes Evangeelsete Rahvuslikule Evangeelsete Ühingule, 1983


Mängi meediat President Reagan vastates AIDSi epideemiale AIDSi-vastasele uurimisrühmale


Reagan esineb televisioonis Ovaalkabinetist oma majanduskava "Reaganomics" teemal, juuli 1981.


Reagan kõnnib oma limusiini juurde hetk enne John Hinckley poolt tulistamist


Reaganid lehvitavad limusiinist inauguratsiooniparaadi ajal 1981. aastal.

Pärast eesistumise lõppu, 1989-2004

Avalik esinemine

Pärast ametist lahkumist elasid Reagan ja tema abikaasa Nancy Bel Airis, Los Angeleses. Nad külastasid ka oma ranchot Rancho del Cielo. Reagan pidas 1992. aasta vabariiklaste rahvuslikul kongressil kõne, milles ta toetas Bushi taasvalimiskampaaniat 1992. aasta presidendivalimistel.

1991. aasta novembris pühitseti ja avati avalikkusele Ronald Reagani presidendi raamatukogu Simi Valley's, Californias.

1989. aasta juunis sai Reagan austusrüütliks ja sai kuninganna Elizabeth II poolt antud Vanniordeni. 1993. aastal sai ta president George H. W. Bushi poolt presidendi vabaduse medali. Ta oli esimene endine elusolev president, kes selle autasu sai. Varsti pärast seda lõi Ronald Reagani presidendi fond Ronald Reagani vabaduse auhinna inimeste eest, kes on teinud suuri muudatusi vabaduse heaks.

1990. aastal kirjutas Reagan autobiograafia pealkirjaga "Ameerika elu".

Isegi pärast ametist lahkumist oli Reaganil tihe sõprus nii Thatcheri kui ka Gorbatšoviga. Nad külastasid teda sageli tema kodus.

1994. aasta mais kirjutas Reagan koos endiste presidentide Gerald Fordi ja Jimmy Carteriga USA esindajatekojale, et toetada "poolautomaatsete ründerelvade" keelustamist.

Rünnak

13. aprillil 1992 ründas Reaganit tuumavastane protestija kõne ajal, kui ta võttis Las Vegases vastu Rahvusliku Ringhäälingute Assotsiatsiooni auhinna. Protestija oli Richard Paul Springer. Ta purustas 60 cm kõrguse 30 naela (13,5 kg) kaaluva kristallist kotkastaatri, mille ringhäälinguorganisatsioonid olid Reaganile üle andnud. Klaasitükid tabasid Reagani, kuid ta ei saanud vigastada.

Springer oli tuumavastase rühmituse "100. ahv" asutaja. Pärast tema vahistamist rünnaku eest ei öelnud salateenistuse pressiesindaja, kuidas Springer agentidest mööda pääses. Hiljem tunnistas Springer end süüdi föderaalses süüdistuses salateenistusele sekkumise eest, kuid muud kuriteosüüdistused rünnaku ja ametnike vastu võitlemise eest loobuti.

Terviseprobleemid

Reagan hakkas oma eesistumise alguses kandma kuuldeaparaati, esmalt paremas kõrvas ja hiljem ka vasakus. 1985. aastal eemaldati tal Marylandis Bethesdas asuvas Walter Reedi riiklikus sõjaväe meditsiinikeskuses jämesoole- ja nahavähk. 1987. aastal tehti Reaganile operatsioon nina polüübi eemaldamiseks. Samuti läks Reagan samal aastal operatsioonile eesnäärme suurenemise tõttu.

1994. aastal diagnoositi Reaganil Alzheimeri tõbi.

5. novembril 1994 kirjutas Reagan avaliku kirja Alzheimeri tõve olemasolu kohta, kirjutades:

Mulle öeldi hiljuti, et olen üks neist miljonitest ameeriklastest, keda Alzheimeri tõbi tabab... Hetkel tunnen end hästi. Ma kavatsen elada ülejäänud aastad, mis Jumal mulle siin maa peal annab, tehes seda, mida olen alati teinud... Ma alustan nüüd teekonda, mis viib mind oma elu päikeseloojangusse. Ma tean, et Ameerika jaoks on alati ees helge koid päevi. Tänan teid, mu sõbrad. Jumal õnnistagu teid alati.

Pärast tema haiguse väljakuulutamist saatsid paljud inimesed tema California koju toetavaid kirju. Oli ka lõpetamata tõenditele tuginev arvamus, et Reaganil oli veel ametis olles ilmnenud vaimse allakäigu sümptomeid.

1995. aastal avati Illinoisi osariigis Chicagos Ronald ja Nancy Reagani uurimisinstituut. See on institutsioon, mis aitab Alzheimeri ja Parkinsoni tõve all kannatavaid inimesi.

Reagan kukkus oma Bel Airi kodus 13. jaanuaril 2001. Ta murdis puusa. Murru parandati järgmisel päeval. Reagan, kes oli 89-aastane, naasis veel samal nädalal koju, kuid pidi seejärel kodus rasket füsioteraapiat tegema.

Valge Maja korrespondendi memuaarid

Endine CBS-i Valge Maja korrespondent Lesley Stahl meenutab oma mälestustes oma viimast kohtumist presidendiga 1986. aastal,

Reagan ei tundus teadvat, kes ma olen. ... Oi, ta on gonzo, mõtlesin ma. Ma pean täna õhtul minema murule ja ütlema oma kaasmaalastele, et Ameerika Ühendriikide president on tühermaa kosmosekadett.

Kuid siis, lõpus, sai ta taas valvsaks. Nagu ta seda kirjeldas,

Ma olin nii lähedal sellele, et teatada, et Reagan on seniilne.

Viimased aastad

Aastate möödudes hävitas Alzheimeri tõbi aeglaselt Reagani vaimset võimekust. Ta suutis ära tunda vaid mõned inimesed, sealhulgas oma naise Nancy. Ta jäi oma viimastel aastatel aktiivseks. Ta käis jalutamas oma kodu lähedal asuvates parkides ja randades, mängis regulaarselt golfi ja kuni 1999. aastani käis ta sageli oma kontoris lähedalasuvas Century Citys.

6. veebruaril 2001 sai Reagan 90-aastaseks, olles kolmas endine president, kes seda tegi (teised kaks olid John Adams ja Herbert Hoover, Gerald Ford, George H. W. Bush ja Jimmy Carter jõudsid hiljem 90-aastaseks).

Reagani avalikud esinemised muutusid haiguse edenedes palju harvemaks. Tema perekond otsustas, et ta elab koos oma abikaasa Nancyga vaikses poolisolatsioonis. Nancy Reagan ütles 2001. aastal CNN-i Larry Kingile, et tema abikaasa juurde lubati väga vähe külalisi, sest ta tundis, et "Ronnie tahaks, et inimesed mäletaksid teda sellisena, nagu ta oli". Samal aastal suri Reagani tütar MaureenReagan 60-aastaselt melanoomi.

USSRonald Reagan(CVN-76) valmis 2001. aastal. Tseremoonia toimus 2001. aasta märtsis. Tseremooniat juhtis Reagani abikaasa Nancy. Ta ristis laeva. Reagan ei saanud minna, sest ta oli väga haige.

Pärast abikaasa diagnoosi ja surma sai Nancyst tüvirakkude uurimise eestkõneleja. Ta kutsus kongressi ja president George W. Bushi üles toetama embrüonaalsete tüvirakkude uurimise föderaalset rahastamist. President Bush oli selle idee vastu. 2009. aastal kiitis ta president Barack Obamat, et ta tühistas piirangud sellistele teadusuuringutele. Proua Reagan uskus, et see võib viia Alzheimeri tõve ravimiseni. Nancy suri 6. märtsil 2016 94-aastaselt.

Reaganid koos USS Ronald Reagani mudeli ja tegevjuhi William Frickiga, mai 1996


Reaganid (keskel) Richard Nixoni riiklikel matustel, 1994


Reagan koos Gorbatšoviga Reagani ranchil Rancho del Cielos, 1992


Endine president Ronald Reagan naaseb Valgesse Majja, et saada 1993. aastal president George H. W. Bushilt presidendi vabadusmedal.


Ronald ja Nancy Reagan 1992. aastal Los Angeleses pärast presidendiametist lahkumist.

Surm ja matused

5. juunil 2004 suri Reagan 93-aastaselt Alzheimeri tõve põhjustatud kopsupõletikku oma kodus Bel Airis, Los Angeleses, Californias. Veidi aega pärast tema surma avaldas Nancy Reagan avalduse, milles ütles: "Minu pere ja mina tahame, et maailm teaks, et president Ronald Reagan on pärast 10 aastat kestnud Alzheimeri tõbe surnud 93-aastaselt. Me hindame kõigi palveid."

Reaganile anti riiklikud matused. Reagani riiklikud matused olid esimesed Ameerika Ühendriikides pärast Lyndon B. Johnsoni 1973. aasta matuseid. Need toimusid 11. juunil Washingtoni riiklikus katedraalis ja neid juhatas endine Missouri osariigi Ühendriikide senaator John Danforth. Matustel käisid president George W. Bush ja endised presidendid Gerald Ford, Jimmy Carter, George H. W. Bush ja Bill Clinton. Esimene leedi Laura Bush ja endised esimesed daamid Betty Ford, Rosalynn Carter ja Barbara Bush käisid samuti.

Endine First Lady Bird Johnson ei läinud matustele halva tervise tõttu. Reverend Billy Graham, kes oli Reagani esimene valik matuste juhatajaks, ei saanud minna, sest ta oli operatsioonist taastumas. Ülemkohtu kohtunik Sandra Day O'Connor käis samuti matustel ja pidas piiblilugemise. Matuseid juhtis Reagani lähedane sõber ja pastor Michael Wenning.

Reagani matustel käisid ka välisriikide juhid, Mihhail Gorbatšov, Ühendkuningriigi peaminister Tony Blair, Saksamaa kantsler Gerhard Schröder, Itaalia peaminister Silvio Berlusconi ning Afganistani ajutised presidendid Hamid Karzai ja Ghazi al-Yawer Iraagist. Pidulikud kõnesid pidasid endine Ühendkuningriigi peaminister Margaret Thatcher, Kanada endine peaminister Brian Mulroney ja nii endine president George H. W. Bush kui ka president George W. Bush.

Reagan maeti hiljem samal päeval Ronald Reagani presidendi raamatukogus asuvasse maa-alusesse võlvkambrisse. Tema hauakambris on kirjas,

Ma tean oma südames, et inimene on hea. Et see, mis on õige, võidab lõpuks alati. Ja et igal elul on eesmärk ja väärtus.

Reaganid on maetud Ronald Reagani presidendi raamatukogus asuvasse hauakambrisse


Reagani kirst, mis lebab 9. juunil 2004 Ameerika Ühendriikide Kapitooliumi Rotundas.

Abielud

Reagan kohtus Jane Wymaniga 1938. aastal Vend-Rottide filmimise ajal. Ta palus Wymanil Chicago teatris abielluda. Nad abiellusid 20. jaanuaril 1940 Glendale'is, Californias. Neil oli kaks last: Michael (lapsendatud) ja Maureen Reagan. Neil oli kolmas laps, Christine Reagan, kuid ta sündis surnult. Seoses Reagani kasvava poliitilise karjääri ja nende lapse surmaga esitas Wyman 1948. aastal abielulahutuse. Abielulahutus oli lõplik 1949. aastal.

1949. aastal, mõned kuud pärast Wymaniga lahutamist, kohtus Reagan Nancy Davisega. Davis oli näitlejanna, kes oli kogemata kommunistina kirja pandud ja palus Reaganilt abi. Pärast seda, kui Reagan oli Davise aidanud, hakkasid nad kahekesi kohtuma. Kolm aastat hiljem palus Reagan Davise abielluda temaga Californias Beverly Hillsis. Nad abiellusid 4. märtsil 1952 Hollywoodis, Californias. Neil oli koos kaks last: Ron ja Patti Reagan.

Wyman suri 10. septembril 2010 loomulikel põhjustel. Ta oli 90-aastane. Nancy elas oma abikaasast üksteist aastat kauem. Ta suri 6. märtsil 2016 südamepuudulikkuse tagajärjel. Ta oli 94-aastane.

Ronald ja Nancy Reagan Californias 1964. aastal

Au

2000. aastal said Ronald ja Nancy Reagan "tunnustuseks oma rahvale osutatud teenete eest" Kongressi kuldmedali.

2004. aasta augustis näidati 2004. aasta vabariiklaste rahvuslikul kongressil Reagani austusavaldust, mille esitas tema poeg Michael Reagan.

Juunis 2007 sai Reagan Poola presidendilt Lech Kaczyńskilt Valge Kotka ordeni Reagani töö eest kommunismi lõpetamisel Poolas. Nancy Reagan sõitis Varssavisse, et oma abikaasa eest auhinda vastu võtta.

3. juunil 2009 lisati Reagani kuju Ameerika Ühendriikide Kapitooliumi rotundi. See kuju esindab California osariiki National Stature Hall kollektsioonis. Pärast Reagani surma leppisid mõlemad suured Ameerika poliitilised parteid kokku, et Thomas Starr Kingi kuju asemel püstitatakse Reagani kuju.

Samuti allkirjastas president Obama 2009. aasta juunis Ronald Reagani sajandivahetuse komisjoni seaduse. Sellega loodi komisjon, mille ülesanne on kavandada tegevusi Reagani 100. sünnipäeva tähistamiseks.

4. juulil 2011 esitleti Londonis Reagani kuju. See asub Ameerika saatkonna ees Grosvenori väljakul. Tseremoonial pidi osalema Reagani abikaasa Nancy, kuid ta ei osalenud. Tema asemele tuli endine välisminister Condoleezza Rice, kes luges ette oma avalduse. Briti peaminister Reagani eesistumise ajal, paruness Thatcher, ei saanud samuti halva tervise tõttu osaleda.

Reagani kuju esitleti 2011. aasta novembris Poolas Varssavis. Kohal oli ka Poola president Lech Wałęsa.

2011. aastal lisati Reagan National Radio Hall of Fame'i.

Alates 2011. aastast on 6. veebruar Ameerika Ühendriikide 21 osariigis tema sünnipäeva auks tuntud kui Ronald Reagani päev.

2016. aastal austati Ronald ja Nancy Reaganit 2016. aasta augustis presidendi 1-dollarilise mündiprogrammis. Ta oli viimane programmis autasustatud president.

2017. aasta augustis austas tööminister Alexander Acosta Reaganit Labor Hall of Honor'i 2017. aasta monumendi väljaandena.

Reagan 2016. aasta presidendi 1-dollarilise mündi programmis


Reagani kuju riiklikus statsionaarses kollektsioonis

Kultuuri kujutamine

1991. aasta krimi- ja trillerifilmis "Point Break" kannab Reagani näomaski "Endiste presidentide" juht (Patrick Swayze), röövlite jõuk, kes kannab pangaröövide ajal endiste presidentide näomaske.

2000. aasta psühholoogilises õudusfilmis "American Psycho" arutati filmi lõpus, kas Reagan on psühhopaat või süütu vanamees seoses Iraan-Contra afääriga.

2001. aastal mängis Richard Crenna Reaganit Oliver Stone'i televisioonifilmis "Päev, mil Reagan tulistati". 2007. aastal avaldati tema päeviku redigeeritud versioon pealkirjaga "The Reagan Diaries" (Reagani päevikud). Sellest sai New York Timesi bestseller.

Hank Azaria andis Reaganile kolmel korral (1993, 1994 ja 2012) Simpsonites oma hääle. Harry Shearer ütles, et Simpsonite tegelaskuju Mr. Burns on inspireeritud Reaganist. Seth MacFarlane andis Reaganile hääle filmis "American Dad!" ja eri episoodides filmis "Family Guy".

Saturday Night Live'i ajaloos on Reagani mänginud Phil Hartman, Randy Quaid ja Robin Williams. 2010. aasta lühikeses komöödiafilmis "Presidential Reunion" mängis näitleja Jim Carrey Reagani vaimu, kes üritab Barack Obamaga rääkida pangafirmadest ja meediast.

2014. aastal mängis Reagani briti näitleja Alan Rickman Lee Danielsi filmis "The Butler".

2015. aastal avaldas Bill O'Reilly oma "Killing Reagan" sarja viienda raamatu "Killing Reagan". See hõlmab Reagani mõrvakatse 1981. aasta märtsis. Aasta hiljem teatas National Geographic Society, et nad teevad raamatu põhjal telefilmi. Killing Reagan esilinastus National Geographicus 16. oktoobril 2016, Reaganit mängib näitleja Tim Matheson. 2015. aasta lõpus mängis näitleja Bruce Campbell Reaganit Foxi kriminaalse põnevussarja Fargo teises hooajas.

2018. aasta märtsis kinnitati, et näitleja Dennis Quaid mängib Reaganit tulevases filmis, mis kannab pealkirja Reagan, ja mis põhineb Reagani elul. David Henrie mängib filmis nooremat Reagani.

2018. aasta oktoobris avaldas Reagani raamatukogu avalikult kolm Reagani holograafiat: üks, kus Reagan on ovaalkabinetis, üks, kus ta on rongis oma 1984. aasta kampaania ajal, ja üks tema Rancho del Cielos.

Reagani vanu ülesvõtteid ja tema kujutist kasutati 2020. aasta esimese isiku tulistamise videomängus Call of Duty: Black Ops Cold War.

Hiljutine Briti näitleja Alan Rickman mängis Reagani filmis "The Butler" (2014).

Legacy

Reagan on avaliku arvamuse kohaselt üks populaarsemaid Ameerika presidente. Tema pärand on paljude konservatiivide ja vabariiklaste seas tugevalt imetletud. Neid, kes Reaganit imetlevad, nimetatakse mõnikord Reagani koalitsionistideks.

USA Today andmetel "muutis Reagan Ameerika presidentuuri viisil, mida vaid vähesed on suutnud". Tema roll külma sõja ajal muutis tema kuvandi populaarsemaks kui teistsuguse juhi, sest nii Reagan kui ka Gorbatšov tahtsid lõpetada tuumapingeid ja sõda.

Reagan oli 2007. aasta Rasmussen Reports'i küsitluses II maailmasõja järgsete presidentide seas kolmas, ABC 2000. aasta küsitluses viies, teises 2007. aasta Rasmusseni küsitluses üheksas ja 2008. aasta lõpus Briti ajalehe The Times poolt korraldatud küsitluses kaheksas. 2011. aastal avaldasid Briti ajaloolased küsitluse Ameerika presidentide hindamiseks. See Briti Ameerika ajaloo- ja poliitikaekspertide küsitlus ütles, et Reagan on kaheksandaks suurimaks Ameerika presidendiks.

Reagan oli selle aja vanim president ja teda toetasid noored valijad, kes selle tulemusena hakkasid toetama vabariiklaste erakonda.

Reaganit imetlevad isegi vastaspoole, Demokraatliku partei inimesed. Reagani toetavaid demokraate nimetatakse Reagani demokraadideks. Tema presidendiaega nimetatakse mõnikord Reagani ajastuks, sest Reagani presidendiaeg tõi kaasa muutusi. Tema koduriigis Californias peetakse Reaganit kangelaseks. Reagan on tuntud oma vaimuka sarmi ja sooja optimismi poolest.

Tema majanduspoliitika pärand jaguneb ikka veel inimeste vahel, kes usuvad, et valitsus peaks olema väiksem, ja nende vahel, kes usuvad, et valitsus peaks võtma majanduse reguleerimisel aktiivsema rolli. Kuigi mõned tema välispoliitilised meetmed olid vastuolulised, tänavad paljud Reaganit külma sõja rahumeelse lõpetamise eest.

Reagan Minneapolises, Minnesota, 1982

Seotud leheküljed

• Ronald Reagani nime kandvate asjade loetelu
• Tee Ameerika taas suureks
• Reagani ajastu
• Reaganomics
• Üheteistkümnes käsk
• USS Ronald Reagan (CVN-76)
• Mida teeks Reagan?

Reagani vapp