USA presidendivalimised 1992: kandidaadid, tulemused ja Bill Clintoni võit

Ameerika Ühendriikide 1992. aasta presidendivalimised toimusid 3. novembril 1992. aastal Ameerika Ühendriikides. Peamised kandidaadid olid: George H. W. Bush, vabariiklane Texasest ja ametisolev president; Bill Clinton, kes oli demokraat ja Arkansase kuberner; ning Ross Perot, sõltumatu kandidaat.

Bill Clinton oli valimiste võitja. Valimiskogus (538 valijameest) sai Clinton 370 häält, Bush 168 ja Perot 0. Võiduks on vaja vähemalt 270 valijamehe häält. Rahvahääletusel kogus Clinton ligikaudu 43%, Bush umbes 37,5% ja Perot umbes 19% häältest.

Taust ja majanduslik olukord

Valimiste keskne teema oli Ameerika majandus pärast 1990–1991. aasta majanduslangust. Tööhõive kasvas aeglaselt ja paljudele valijatele tundus, et taastumine ei jõua nende igapäevaeluni. See andis opositsioonile võimaluse kritiseerida ametisoleva presidendi majanduspoliitikat. Clintonile lähedane kampaaniasõnum “It’s the economy, stupid” tabas valijate meeleolu hästi ja aitas fokusseerida debati sisepoliitikale.

George H. W. Bush kaotas toetust muuhulgas seetõttu, et ta oli rikkunud varasema lubaduse “Loe mu huultelt: ei mingeid uusi makse”, olles siiski makse tõstnud. Kuigi tema administratsiooni suured saavutused olid välispoliitikas — külm sõda ja Pärsia lahe sõda olid lõppenud — nihkus avalikkuse tähelepanu 1992. aastal välispoliitikalt järsult majandusele.

Eelvalimised ja nominatsioonid

Demokraadid: Clinton võitis tiheda eelvalimiste heitluse, kus osalesid ka Jerry Brown, Paul Tsongas, Tom Harkin ja teised. Pärast New Hampshire’i eelvalimisi hakkas Clintonit saatma hüüdnimi “Comeback Kid”, kuna ta taastus edukalt varasematest tagasilöökidest ning kindlustas hiljem nominatsiooni. Ta valis oma jooksupaariliseks senaator Al Gore’i, rõhutades põlvkondlikku vahet ja keskendumist uuele majandusele.

Vabariiklased: Ametisoleval presidendil George H. W. Bushil tuli taluda konservatiivse väljakutsuja Pat Buchanani rünnakuid, kes saavutas New Hampshire’is märkimisväärse tulemuse. Ehkki Bush pälvis nominatsiooni, paljastasid eelvalimised parteisisese rahulolematuse, eriti kultuuriliste ja majanduspoliitiliste teemade osas. Tema asepresident jäi endiselt Dan Quayle’iks.

Sõltumatu kandidaat: Ross Perot kandideeris väljaspool kaht suurt parteid. Ta oli kõigis osariikides sedelil, tegi laialt tuntud tele-“infosaateid” (graafikute ja kulude-kasude rõhutamisega) ning valis kõrvalkandidaadiks admiral James Stockdale’i. Perot katkestas suvel lühiajaliselt kampaania, kuid naasis sügisel ja kogus märkimisväärse toetuse valijate seas, kes olid rahulolematud kaheparteisüsteemiga.

Kampaania, sõnumid ja võtmetegevused

• Majandus ja maksud: Demokraadid sidusid Bushi usaldusväärsuse küsimuse maksulubaduse murdmisega; Clinton lubas keskklassi kergendusi ja investeeringuid haridusse ning taristusse.
• “Uus demokraatia”: Clinton positsioneeris end mõõduka reformijana, toetades turumajandusega ühilduvaid sotsiaalseid eesmärke; ta pidas tähtsaks ka eelarvedistsipliini ja töökohtade loomist.
• Kolmanda osapoole mõju: Ross Perot keskendus eelarvedefitsiidile, riigivõlale ja kaubandusbilansile. Tema ligi 19% häältest oli tugevaim kolmanda kandidaadi tulemus alates 1912. aastast, kuigi ta ei võitnud ühtegi osariiki ega valijamehe häält.

Debatid

1992. aasta sügisel peeti kolm presidendidebatti ja üks asepresidendidebatt. Esimest korda toimus üks suurem teledebatt linnakoosoleku vormis, kus valijad esitasid küsimusi otse kandidaatidele. Clinton pälvis kiitust publikuga suhestumise eest; Bush sai kriitikat hetke eest, mil ta debati ajal kella vaatas, mis andis mulje, et ta on sündmusest eemaldunud. Asepresidentide debatis pälvis tähelepanu Stockdale’i eneseirooniline avalausung “Who am I? Why am I here?”.

Valimistulemused ja geograafia

Clinton võitis veenvalt nii valijameeste kogus kui ka rahvahääletusel. Tema koalitsiooni tuum paiknes rannikualadel ja Ülem-Lääne tööstusvööndis; ta pööras mitmeid riike demokraatlikuks, sealhulgas suure California, ning võitis mitu Lõuna osariiki (nt oma koduosariigi Arkansase, Tennessee ja Georgia). George H. W. Bush säilitas toetuse Texases ja paljudes Mäestikuriigi ja Suure tasandiku osariikides. Ross Perot kogus tugevaid tulemeid Uus-Inglismaal ja lääne/intermountain-piirkonnas, kuid jäi kõikjal kolmandaks.

Valimisaktiivsus oli oluliselt kõrgem kui 1988. aastal, mida on seostatud kõrge huvi ja Ross Perot’ suure nähtavusega kampaania vastu.

Põhjused, miks ametisolev president kaotas

• Majanduslik rahulolematus: aeglane taastumine langusest ja mure töökohtade pärast.
• Maksulubaduse murdmine: “Loe mu huultelt: ei mingeid uusi makse” muutus poliitiliseks koormaks, kui tulusid siiski tõsteti.
• Fookuse nihe: välispoliitilised saavutused (nt külm sõdae lõpp ja Pärsia lahe sõda) kaotasid päevapoliitikas kaalu, kui siseprobleemid tõusid esiplaanile.
• Sisemised lõhed parteis: primaarides avaldunud konservatiivne rahulolematus ja Pat Buchanani “kultuurisõja” rõhutamine republikaanide konvendil.

Mõju ja järelm

Clintoni võit tõi Valgesse Majja uue põlvkonna poliitikud ning rõhuasetuse sisemajanduse elavdamisele ja eelarvedistsipliinile. 1993. aasta eelarvereformid, tervishoiudebatt ja hilisem NAFTA ratifitseerimine kujundasid tema esimest ametiaega. Ross Perot’ kampaania pani avalikkuse ja Kongressi teravamalt rääkima eelarvedefitsiidist ja föderaalse võla kasvust.

Pärast 1992. aastat võitsid kõik presidendiks saanud kandidaadid ka Floridat kuni 2020. aastani, mil demokraat võitis Valge Maja ilma Floridat võitmata.

Küsimused ja vastused

K: Kes võitis 1992. aasta Ameerika Ühendriikide presidendivalimised?

K: Kes olid teised kandidaadid nendel valimistel?

K: Mitu valijahäält sai Bill Clinton?

K: Mitu valijahäält sai George H. W. Bush?

K: Mitu valijahäält sai Ross Perot?

K: Mis oli George H. W. Bushi valimiskaotuse põhjus?

K: Mis oli 1992. aasta valimistel Florida suhtes oluline?

Otsing