Ameerika Ühendriigid

Geograafia ja keskkond

Ameerika Ühendriikide külgneva ala pindala on 2 959 064 ruutmiili (7 663 941 km2). Alaska, mida Kanada lahutab Ameerika Ühendriikidest, on suurim osariik 663 268 ruutmiili (1 717 856 km2 ) pindalaga. Hawaii, mis asub Vaikse ookeani keskosas, Põhja-Ameerikast edelas, on 10 931 ruutmiili (28 311 km2) suurune.

Ameerika Ühendriigid on kogupindala (maa- ja veeala) järgi maailma suuruselt kolmas või neljas riik, jäädes Venemaa ja Kanada järel ning veidi üle või alla Hiina. Järjekord varieerub sõltuvalt sellest, kuidas arvestatakse kahte Hiina ja India poolt vaidlustatud territooriumi ja kuidas mõõdetakse Ameerika Ühendriikide kogupindala: arvutused ulatuvad 3 676 486 ruutmiilist (9 522 055 km2) 3 717 813 ruutmiilini (9 629 091 km2) kuni 3 794 101 ruutmiilini (9 826 676 km2). Ainult maismaa pindala järgi mõõdetuna on Ameerika Ühendriigid Venemaa ja Hiina järel kolmandal kohal, napilt Kanada ees.

Atlandi ookeani rannikuäärne tasandik annab teed sisemaal lehtmetsadele ja Piemonte'i künklikele mägedele. Appalache'i mäed eraldavad idaranniku Suurtest järvedest ja Kesk-Lääne rohumaadest. Mississippi-Missouri jõgi, maailma neljas pikim jõesüsteem, voolab peamiselt põhja-lõunasuunas läbi riigi südames. Lääne pool laiub Suure tasandiku tasane ja viljakas preeria, mida katkestab kagus asuv kõrgmäestik.

Suurte tasandike lääneservas asuvad Kallimäed ulatuvad kogu riigis põhja-lõuna suunas, ulatudes Colorados kõrgemale kui 4 300 m (14 000 jalga). Kaugemal läänes asuvad kivine Great Basin ja sellised kõrbed nagu Chihuahua ja Mojave. Sierra Nevada ja Cascade'i mäeahelikud ulatuvad Vaikse ookeani ranniku lähedale, mõlemad mäeahelikud ulatuvad kõrgemale kui 14 000 jalga.

Ameerika Ühendriigid oma suure suuruse ja geograafilise mitmekesisuse tõttu hõlmavad enamikku kliimatüüpe. 100. meridiaanist ida pool ulatub kliima niiskest kontinentaalsest põhjas kuni niiske subtroopilise kliimani lõunas. Florida lõunatipus on troopiline, nagu ka Hawaii. Suurtel tasandikel lääne pool 100. meridiaanist on poolkuiv. Suur osa läänepoolsetest mägedest on alpiine. Suures basseinis on kliima kuiv, edelaosas on see kõrblik, California rannikualadel on kliima vahemereline ning Oregoni ja Washingtoni rannikualadel ja Alaska lõunaosas ookeaniline. Suurem osa Alaskast on subarktiline või polaarkliima. Äärmuslikud ilmastikuolud ei ole ebatavalised - Mehhiko lahte piiravad osariigid on orkaanidele altid ja enamik maailma tornaadodest toimub riigi sees, peamiselt Kesk-Lääne tornaadoallee piirkonnas.

USA ökoloogiat peetakse "megadiverseks": Ameerika Ühendriikides ja Alaskal esineb umbes 17 000 liiki veresoonte taimi ning Hawaiil üle 1800 õistaimeliigi, millest vaid vähesed esinevad mandril. Ameerika Ühendriikides elab üle 400 imetajate, 750 linnuliigi ning 500 roomajate ja kahepaiksete liigi. Kirjeldatud on umbes 91 000 putukaliiki.

1973. aasta ohustatud liikide seadus kaitseb ohustatud ja ohustatud liike ning nende elupaiku, mille üle teostab järelevalvet Ameerika Ühendriikide Fish and Wildlife Service. On viiskümmend kaheksa rahvusparki ja sadu teisi föderaalselt hallatavaid parke, metsi ja loodusalasid. Kokku kuulub valitsusele 28,8% riigi maa-alast. Suurem osa sellest on kaitstud, kuigi osa on renditud nafta- ja gaasipuurimiseks, kaevandamiseks, metsaraieks või karjakasvatuseks; 2,4% kasutatakse sõjalistel eesmärkidel.

Kaljukotkas, Ameerika Ühendriikide rahvuslind alates 1782. aastast.

Ajalugu

Põlisameeriklased ja Euroopa asunikud

Arvatakse, et Ameerika Ühendriikide mandriosa põlisrahvad, sealhulgas Alaska põliselanikud, kolisid siia Aasiast. Nad hakkasid saabuma kaksteist või nelikümmend tuhat aastat tagasi, kui mitte varem. Mõned, nagu näiteks kolumbuse-eelne Mississippi kultuur kagus, arendasid arenenud põllumajandust, suurt ehitust ja riigitasandi kogukondi. Pärast eurooplaste saabumist vähenes Ameerika põliselanike arvukus ja seda erinevatel põhjustel, peamiselt haiguste, näiteks rõugete ja leetrite tõttu.

1492. aastal jõudis genoalane maadeuurija Christoph Kolumbus Hispaania krooniga sõlmitud lepingu alusel mõnele Kariibi mere saarele, kus ta võttis esimest korda ühendust põliselanikega. 2. aprillil 1513 maabus hispaania konquistadori Juan Ponce de Leóni saarel, mida ta nimetas "La Floridaks" - esimene registreeritud eurooplane, kes saabus sellele, millest hiljem sai USA mandriosa. Hispaanlaste asundustele selles piirkonnas järgnesid asundused tänapäeva Ameerika Ühendriikide edelaosas, mis tõmbasid läbi Mehhiko tuhandeid inimesi. Prantsuse karusnahakaubitsejad rajasid Uue-Prantsusmaa eelpostid Suurte järvede ümbruses; Prantsusmaa nõudis lõpuks suurt osa Põhja-Ameerika sisemaast kuni Mehhiko laheni. Esimesed edukad inglise asundused olid Virginia koloonia Jamestownis 1607. aastal ja palverändurite Plymouthi koloonia 1620. aastal. Massachusettsi lahe koloonia asutamine 1628. aastal tõi kaasa ümberasumise laine; 1634. aastaks oli Uus-Inglismaa asustatud umbes 10 000 puritaaniga. Alates 1610. aastate lõpust kuni Ameerika revolutsioonini saadeti Briti Ameerika kolooniasse umbes 50 000 vangi. Alates 1614. aastast asustasid hollandlased Hudsoni jõe alamjooksu ääres, sealhulgas New Amsterdam Manhattan Islandil.

Sõltumatus ja laienemine

Ameerika koloniaalide ja brittide vahelised pinged 1760ndate ja 1770ndate alguses toimunud mässu ajal viisid Ameerika revolutsioonilise sõjani, mis kestis 1775-1781. 14. juunil 1775 moodustas Philadelphias kogunenud kontinentaalne kongress kontinentaalarmee George Washingtoni juhtimisel. Kuulutades, et "kõik inimesed on loodud võrdseks" ja sündinud "teatud loomulike õigustega", võttis kongress 4. juulil 1776 vastu iseseisvusdeklaratsiooni, mille koostas peamiselt Thomas Jefferson. Seda kuupäeva tähistatakse nüüd igal aastal Ameerika iseseisvuspäevana. 1777. aastal loodi konföderatsiooni artiklitega nõrk föderaalvalitsus, mis tegutses kuni 1789. aastani.

Pärast Briti lüüasaamist Ameerika vägedelt, mida aitasid Prantsuse väed, tunnustas Suurbritannia Ameerika Ühendriikide iseseisvust ja osariikide suveräänsust Ameerika Ühendriikide maa üle lääne pool Mississippi jõge. 1787. aastal korraldasid põhiseaduse kongressi need, kes soovisid luua tugeva riikliku valitsuse, millel oleks maksustamisvolitused. Ameerika Ühendriikide põhiseadus kiideti heaks 1788. aastal ning uue vabariigi esimene senat, esindajatekoda ja president George Washington astusid ametisse 1789. aastal. Õiguste deklaratsioon, mis keelas föderaalselt piirata isikuvabadusi ja kinnitas mitmesuguseid õiguslikke kaitsemeetmeid, võeti vastu 1791. aastal.

Suhtumine orjandusse oli muutumas; põhiseaduse klausel kaitses Aafrika orjakaubandust ainult kuni 1808. aastani. Põhjapoolsed riigid lõpetasid orjapidamise lõplikult aastatel 1780-1804, jättes lõunapoolsed orjariigid "eripärase institutsiooni" kaitsjateks. Umbes 1800. aasta paiku alanud teine suur ärkamisaeg muutis evangelikalismi erinevate sotsiaalsete reformiliikumiste, sealhulgas abolitsionismi taga olevaks jõuks.

Ameeriklaste innukus laieneda läände põhjustas pika rea indiaanisõdasid ja indiaanlaste väljaviimise poliitika, mis võttis põlisrahvastelt nende maa. Prantsusmaa poolt 1803. aastal president Thomas Jeffersoni juhtimisel tehtud Louisiana-ostuga kahekordistus riigi pindala peaaegu täielikult. Erinevate kaebuste tõttu Suurbritannia vastu välja kuulutatud ja tasavägiselt peetud 1812. aasta sõda tugevdas USA natsionalismi. Ameerika Ühendriikide sõjaliste sissetungide seeria Floridasse sundis Hispaaniat 1819. aastal loobuma sellest ja teistest Pärsia lahe rannikualadest. Ameerika Ühendriigid võtsid 1845. aastal Texase Vabariigi üle. Sel ajal sai populaarseks Manifest destiny idee. 1846. aasta Oregoni leping Suurbritanniaga tõi kaasa USA kontrolli praeguse Ameerika Loode-Ameerika üle. USA võit Mehhiko-Ameerika sõjas tõi kaasa 1848. aasta California ja suure osa tänapäeva Ameerika edelaosa loovutamise. California kullajaht 1848-49 soodustas veelgi lääne ümberasustamist. Uued raudteed lihtsustasid asunike ümberasumist ja suurendasid konflikte põlisameeriklastega. Poole sajandi jooksul tapeti naha ja liha saamiseks ning raudteede leviku hõlbustamiseks kuni 40 miljonit Ameerika piisonit ehk pühvlit. Tasandike indiaanlaste jaoks väärtuslike pühvlite kadumine põhjustas paljude põlisrahvaste kultuuride lõpliku kadumise.

Kodusõda ja industrialiseerimine

Pinged orjastatud ja vabade osariikide vahel kasvasid, sest osariikide ja föderaalvalitsuse vaheliste suhete üle tekkis vaidlusi, samuti vägivaldseid konflikte orjuse leviku üle uutesse osariikidesse. Abraham Lincoln, enamasti orjavaenulikku erakonda kuuluv kandidaat, valiti 1860. aastal presidendiks. Enne tema ametisse astumist kuulutasid seitse orjariiki välja oma lahkulöömise - mida föderaalvalitsus pidas ebaseaduslikuks - ja moodustasid Ameerika Konföderatsiooni Ühendriigid. Konföderatsiooni rünnakuga Fort Sumterile algas Ameerika kodusõda ja veel neli orjariiki liitus Konföderatsiooniga. Lincolni emantsipatsiooniproklamatsioon kohustas liitu lõpetama orjuse. Pärast liidu võitu 1865. aastal tagasid kolm muudatust USA põhiseaduses ligi neljale miljonile orjastatud afroameeriklasele vabaduse, muutsid nad kodanikeks ja andsid neile hääleõiguse. Sõda ja selle lahendamine tõi kaasa föderaalse võimu suure kasvu.

Pärast sõda põhjustas Abraham Lincolni mõrvamine rekonstrueerimise, mille käigus koostati poliitika, mis oli suunatud lõunapoolsete riikide tagasisaamisele ja ülesehitamisele, tagades samal ajal äsja vabastatud orjade õigused. Vaidlusaluste 1876. aasta presidendivalimiste lahendamine 1877. aasta kompromissiga lõpetas selle ajastu ning Jim Crow seadused võtsid peagi paljudelt afroameeriklastelt õigused ära. Põhjas panid linnastumine ja enneolematu sisserändajate sissevool Lõuna- ja Ida-Euroopast riigi industrialiseerimise kiiresti kasvama. Kuni 1929. aastani kestnud sisserändelaine andis tööjõudu ja muutis Ameerika kultuuri. Kõrge maksukaitse, riikliku infrastruktuuri rajamine ja uued pangandusseadused soodustasid samuti kasvu. 1867. aasta Alaska ost Venemaalt lõpetas riigi mandriosa laienemise. Wounded Knee veresaun 1890. aastal oli indiaanisõdade viimane suurem relvastatud konflikt. 1893. aastal lõpetati Ameerika elanike juhitud salajase ja eduka plaaniga Vaikse ookeani kuningriigi Hawaii põliselanike monarhia; 1898. aastal võtsid Ameerika Ühendriigid saarestiku üle. Võit Hispaania-Ameerika sõjas samal aastal tõestas, et Ameerika Ühendriigid on maailma suurriik, ja viis Puerto Rico, Guami ja Filipiinide lisandumiseni. Filipiinid said iseseisvaks viiskümmend aastat hiljem; Puerto Rico ja Guam on endiselt USA territooriumid.

Esimene maailmasõda, Suur Depressioon ja Teine maailmasõda

Kui 1914. aastal puhkes Euroopas Esimene maailmasõda, kuulutas Ameerika Ühendriigid end neutraalseks. Pärast seda sümpatiseerisid ameeriklased brittidele ja prantslastele, kuigi paljud kodanikud, eriti Iirimaa ja Saksamaa kodanikud, olid sekkumise vastu. 1917. aastal liitusid nad liitlastega, aidates kaasa keskvõimude lüüasaamisele. Kuna senat ei soovinud osaleda Euroopa asjades, ei kiitnud ta heaks Versailles' lepingut (1919), millega loodi Rahvasteliit, rakendades ühepoolse poliitika, mis piirnes isolatsionismiga. 1920. aastal saavutas naiste õiguste liikumine põhiseaduse muudatuse heakskiitmise, et anda naistele hääleõigus.

Suurema osa 1920ndatest aastatest oli riik edukas, vähendades maksebilansi ebavõrdsust ja saades samal ajal kasu tööstusettevõtetest. See periood, mida tuntakse kui Roaring Twenties, lõppes 1929. aasta Wall Street'i krahhiga, mis vallandas suure majanduslanguse. Pärast oma valimist presidendiks 1932. aastal reageeris Franklin D. Roosevelt New Dealiga, mis oli rida poliitilisi meetmeid, mis suurendasid valitsuse sekkumist majandusse. Aastatel 1920-1933 kehtis alkoholi keelustamine. 1930. aastate tolmuleht jättis paljud vaesed põllumeeste kogukonnad maha ja soodustas uut väljarändamise lainet läänerannikule.

Teise maailmasõja algfaasis ametlikult neutraalsed Ameerika Ühendriigid alustasid 1941. aasta märtsis liitlastele varustamist laenutus- ja rendiprogrammi kaudu. Pärast Jaapani rünnakut Pearl Harborile liitus riik 7. detsembril 1941 liitlaste võitlusega teljeriikide vastu. Teine maailmasõda hoogustas majandust, pakkudes investeerimiskapitali ja töökohti, mistõttu paljud naised sisenesid tööturule. Olulistest võitlejatest olid Ameerika Ühendriigid ainus riik, kes rikastus sõjast. Bretton Woodsi ja Jalta arutelud lõid uue rahvusvahelise korralduse süsteemi, mis asetas riigi ja Nõukogude Liidu maailmaasjade keskmesse. 1945. aastal, kui Euroopas lõppes Teine maailmasõda, koostati San Franciscos toimunud rahvusvahelisel kokkutulekul ÜRO põhikiri, mis jõustus pärast sõda. Olles välja töötanud esimese tuumarelva, otsustas valitsus seda sama aasta augustis Jaapani linnades Hiroshimas ja Nagasakis kasutada. Jaapan loobus 2. septembril, millega lõppes sõda.

Külma sõja ja kodanikuõiguste ajastu

Külma sõja ajal võistlesid Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liit pärast Teist maailmasõda, kontrollides Euroopa sõjalisi asju NATO ja Varssavi pakti kaudu. Esimene toetas liberaalset demokraatiat ja kapitalismi, teine aga kommunismi ja valitsuse poolt planeeritud majandust. Mõlemad toetasid mitmeid diktatuure ja osalesid asendussõdades. Aastatel 1950-1953 võitlesid USA väed Korea sõjas Hiina kommunistlike jõududega. Alates NSV Liiduga lõhestumisest ja külma sõja algusest kuni 1957. aastani arenes Ameerika Ühendriikides McCarthyism, mida nimetatakse ka teiseks punaseks hirmuks. Riik vallandas poliitilise väärkohtlemise laine ja kommunistide vastase eelarvamuskampaania, mida mõned autorid nimetavad totalitaarseks riigiks. Sajad inimesed, sealhulgas kuulsused, arreteeriti ja 10 000 kuni 12 000 inimest kaotas oma töö. Väärkohtlemine lõppes, kui kohtud kuulutasid selle põhiseadusega vastuolus olevaks.

1961. aastal tegi president John F. Kennedy Nõukogude Liidu esimese mehitatud kosmoselaeva käivitamise tõttu riigile ettepaneku saata esimesena "inimene Kuule", mis viidi lõpule 1969. aastal. Kennedy seisis silmitsi ka pingelise tuumakonfliktiga Nõukogude vägedega Kuubal, samal ajal kui majandus kasvas ja laienes pidevalt. Kasvav kodanikuõiguste liikumine, mida esindasid ja juhtisid afroameeriklased nagu Rosa Parks, Martin Luther King jr. ja James Bevel, kasutas vägivallatust, et võidelda segregatsiooni ja diskrimineerimise vastu. Pärast Kennedy mõrva 1963. aastal võeti president Lyndon B. Johnsoni ametiajal vastu 1964. aasta kodanikuõiguste seadus ja 1965. aasta valimisõiguse seadus. Johnson ja tema järeltulija Richard Nixon juhtisid Kagu-Aasias kodusõda, mis oli abiks ebaõnnestunud Vietnami sõjale. Kasvas üldine vastukultuuriline liikumine, mida ajendas vastuseis sõjale, mustanahalisus ja seksuaalrevolutsioon. Tekkis ka uus feministlike liikumiste laine, mida juhtisid Betty Friedan, Gloria Steinem ja teised naised, kes taotlesid poliitilist, sotsiaalset ja majanduslikku võrdsust.

1974. aastal sai Nixonist Watergate'i skandaali tagajärjel esimene president, kes astus tagasi, et vältida ametist tagandamist selliste süüdistuste tõttu nagu õigusemõistmise takistamine ja võimu kuritarvitamine, ning teda asendas asepresident Gerald Ford. Jimmy Carteri presidendiaega 1970. aastatel iseloomustasid stagflatsioon ja Iraani pantvangikriis. Ronald Reagani valimine presidendiks 1980. aastal kuulutas välja muutuse USA poliitikas, mis kajastus märkimisväärsetes maksude ja eelarvekulude muudatustes. Tema teine ametiaeg tõi kaasa Iraan-Contra afääri ja märkimisväärse diplomaatilise arengu Nõukogude Liiduga. Hilisem Nõukogude Liidu kokkuvarisemine lõpetas külma sõja.

Kaasaegne ajalugu

President George H. W. Bushi ajal võttis riik ülemaailmse domineeriva rolli kogu maailmas, nagu Pärsia lahe sõjas (1991). Ameerika uusima ajaloo pikim majandusekspansioon, mis kestis 1991. aasta märtsist kuni 2001. aasta märtsini, hõlmas Bill Clintoni eesistumisperioodi ja dot-com-mulli. Tsiviilkohtuprotsess ja seksiskandaal viisid 1998. aastal tema ametist tagandamiseni, kuigi ta suutis oma perioodi lõpule viia. 2000. aasta presidendivalimised, üks Ameerika ajaloo kõige konkurentsitihedamaid, lahendas ülemkohus: George H. W. Bushi poeg George W. Bush sai presidendiks, kuigi sai vähem hääli kui tema vastane Al Gore.

11. septembril 2001 ründasid Al-Qaeda rühmituse terroristid New Yorgis asuva Maailma Kaubanduskeskuse kaksiktorne (mis hävitati) ja Washingtoni lähedal asuvat Pentagoni rünnakute seerias, mille käigus hukkus ligi kolm tuhat inimest. Vastuseks alustas Bushi administratsioon "sõda terrorismi vastu". 2001. aasta lõpus tungisid USA väed Afganistani, kukutasid Talibani valitsuse ja hävitasid Al-Qaida väljaõppelaagrid. Talibani mässulised jätkavad sissisõda. 2002. aastal hakkas Bush nõudma režiimi muutmist Iraagis. NATO toetuse puudumisel ja ilma selge ÜRO korralduseta sõjaliseks sekkumiseks organiseeris Bush valmisoleku koalitsiooni; koalitsiooniväed tungisid 2003. aastal kiiresti Iraaki ja kukutasid diktaator Saddam Husseini kuju. Järgmisel aastal valiti Bush uuesti kõige enam hääli saanud presidendiks.

2005. aastal põhjustas orkaan Katrina, mis kujunes riigi ajaloo kõige ohvriterohkemaks loodusõnnetuseks, tõsiseid hävitusi Pärsia lahe rannikul: New Orleans hävis, 1833 inimest hukkus.

4. novembril 2008, ülemaailmse majanduslanguse ajal, valiti Barack Obama presidendiks, olles esimene afroameeriklane, kes astus ametisse. Mais 2011 õnnestus Ameerika eriüksustel tappa Pakistanis peidus olnud Osama bin Laden. Järgmisel aastal valiti Barack Obama uuesti ametisse. Tema teisel ametiajal juhtis ta sõda Islamiriigi vastu ja taastas diplomaatilised suhted Kuubaga.

8. novembril 2016 võitis ebatavalistel valimistel presidendiks endise First Lady Hillary Clintoni Vabariikliku Partei juht Donald Trump, kelle plaane on poliitilised analüütikud kirjeldanud kui populistlikku, protektsionistlikku ja natsionalistlikku, astudes ametisse 20. jaanuaril 2017. aastal.

12. juunil 2016 Orlandos Pulse'i homodiskos toimunud veresaunad (51 hukkunut) ja 1. oktoobril 2017 Las Vegases (60 hukkunut) on loetletud riigi suurimad veresaunad pärast 9/11. aastat.

Anasazi rahva ehitatud iidne palee Mesa Verde rahvuspargis, mis on UNESCO maailmapärandi nimistusse kuuluv mälestis Colorados.


John Trumbulli koostatud iseseisvusdeklaratsioon, 1817-18


Maapõhised ostud kuupäevade kaupa.


Gettysburgi lahing , Currier ja Ivesi litograafia, u. 1863


Immigrantide maabumine Ellis Islandil, New York, 1902.


Mahajäetud talu Lõuna-Dakotas tolmuleviku ajal, 1936. aastal.


Ameerika Ühendriikide armee sõdurid 6. juunil 1944 Omaha Beachil (Prantsusmaa) Normandia lahingu ajal Teise maailmasõja ajal.


Martin Luther King, Jr. 1963. aastal oma maailmakuulsa kõne "Mul on unistus".


Baker'i plahvatus, mis oli osa operatsioonist "Crossroads" Mikroneesia Bikini atollis 1946. aastal.


Richard Nixon lahkub Valgest Majast pärast Watergate'i skandaali tõttu tagasiastumist, 9. august 1974.


New Yorgi linna ümbritseb suur tolmupott pärast 11. septembri 2001. aasta terrorirünnaku kaksiktornide kokkuvarisemist.


President Donald Trump koos oma eelkäija Barack Obamaga, esimese afroameerika presidendiga.

Valitsus

Ameerika Ühendriigid on föderaalne vabariik. Ameerika Ühendriikide föderaalvalitsus on loodud põhiseadusega. Seal on kolm haru. Need on täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim. Osariikide valitsused ja föderaalvalitsus töötavad väga sarnaselt. Igal osariigil on oma täidesaatev, seadusandlik ja kohtuvõim. Osariigi valitsuse täidesaatvat võimu juhib presidendi asemel kuberner.

Täitevvõim

Täitevvõim on valitsuse osa, mis rakendab seadusi. USA valimiskogu liikmed valivad presidendi, kes on täidesaatva võimu juht, samuti relvajõudude juht. President võib kongressi poolt vastu võetud seaduseelnõu vetostada, nii et sellest ei saa seadust. President võib anda ka "täitevmäärusi", et tagada seaduste järgimine.

President juhib paljusid osakondi, mis kontrollivad suurt osa valitsuse igapäevast tegevust. Näiteks kaubandusministeerium kehtestab eeskirju kaubanduse kohta. President valib nende osakondade juhid ja nimetab ametisse ka föderaalkohtunikke. Seadusandliku haru osa, senat, peab aga nõustuma kõigi presidendi poolt valitud inimestega. President võib olla ametis kaks 4-aastast ametiaega.

Seadusandlik haru

Seadusandlik haru teeb seadusi. Seadusandlikku haru nimetatakse Ameerika Ühendriikide Kongressiks. Kongress on jagatud kaheks "kojaks".

Üks maja on esindajatekoda. Esindajad valitakse igaüks valijate poolt kindlaksmääratud piirkonnast osariigi piires. Osariigi esindajate arv põhineb sellel, kui palju inimesi seal elab. Esindajate ametiaeg on kaks aastat. Praegu on esindajate koguarv 435. Esindajatekoja juht on esindajatekoja spiiker.

Teine maja on senat. Senatis on iga osariik võrdselt esindatud kahe senaatoriga. Kuna osariike on 50, on ka 100 senaatorit. Presidendi poolt sõlmitavad lepingud või ametnike nimetamine vajavad senati heakskiitu. Senaatorite ametiaeg on kuus aastat. Ameerika Ühendriikide asepresident on senati president. Praktikas puudub asepresident tavaliselt senatist ja senaator on senati president pro tempore ehk ajutine president.

Esindajad ja senaatorid esitavad oma kodades seaduseelnõusid, mida nimetatakse "seaduseelnõudeks". Seaduseelnõu võib hääletada kohe kogu kojas või minna kõigepealt väikesele rühmale, mida nimetatakse komisjoniks, mis võib soovitada seaduseelnõu hääletamiseks kogu kojale. Kui üks koja hääletab seaduseelnõu poolt, saadetakse see seejärel teisele kojale; kui mõlemad kojad hääletavad selle poolt, saadetakse see seejärel presidendile, kes võib seaduseelnõu allkirjastada või veto panna. Kui president paneb seaduseelnõu veto, saadetakse see tagasi kongressi. Kui kongress hääletab uuesti ja võtab seaduseelnõu vastu vähemalt kahekolmandikulise häälteenamusega, muutub see seaduseks ja president ei saa seda enam vetostada.

Ameerika föderalismisüsteemi kohaselt ei tohi kongress võtta vastu seadusi, mis otseselt kontrollivad osariike; selle asemel võib kongress kasutada föderaalsete vahendite lubadust või erilisi asjaolusid, näiteks riiklikke hädaolukordi, et julgustada osariike järgima föderaalset õigust. See süsteem on nii keeruline kui ka ainulaadne.

Kohtute haru

Kohtuharu on valitsuse osa, mis tõlgendab seaduse tähendust. Kohtute haru koosneb ülemkohtust ja paljudest madalama astme kohtutest. Kui ülemkohus otsustab, et seadus ei ole põhiseadusega lubatud, siis öeldakse, et seadus on "tühistatud" ja see ei ole enam kehtiv seadus.

Ülemkohus koosneb üheksast kohtunikust, keda nimetatakse kohtunikeks, kelle nimetab ametisse president ja kinnitab senat. Üks neist kohtunikest, keda nimetatakse ülemkohtunikuks, juhib kohut. Ülemkohtu kohtunik on ametis, kuni ta sureb või astub tagasi (lahkub ametiaja keskel). Kui see juhtub, nimetab president lahkuva kohtuniku asemele kellegi uue. Kui senat nõustub selle valikuga, saab sellest isikust kohtunik. Kui senat ei nõustu presidendi valikuga, peab president nimetama kellegi teise.

Kuulsad kohtuasjad, nagu Marbury vs. Madison (mis otsustati 1803. aastal), on kindlalt kinnitanud, et ülemkohus on Ameerika Ühendriikide põhiseaduse ülim tõlgendaja ja tal on õigus tühistada iga sellega vastuolus olev seadus.

Ameerika Ühendriikide Kapitooliumi läänepoolne külg, kus asub Ameerika Ühendriikide kongress

Poliitika

Ameerika Ühendriigid koosnevad 50 osariigist, 5 territooriumist ja 1 ringkonnast (Washington D.C.). Osariigid võivad teha seadusi osariigi siseste asjade kohta, kuid föderaalõigus puudutab asju, mis puudutavad rohkem kui ühte osariiki või on seotud teiste riikidega. Kui mõnes valdkonnas teeb föderaalvalitsus seadusi, mis ütlevad osariigi seadustest erinevaid asju, peavad inimesed järgima föderaalseadust, sest osariigi seadus ei ole enam seadus. Igal osariigil on oma põhiseadus, mis erineb föderaalsest (riiklikust) põhiseadusest. Iga neist on nagu föderaalne põhiseadus, sest neis on öeldud, kuidas iga osariigi valitsus on üles ehitatud, kuid mõned räägivad ka konkreetsetest seadustest.

Föderaalses ja enamikus osariikide valitsustes domineerivad kaks poliitilist parteid: vabariiklased ja demokraadid. On palju väiksemaid parteisid; suurimad neist on Libertaristlik partei ja Roheline partei. Inimesed aitavad poliitilistes kampaaniates, mis neile meeldivad. Nad püüavad veenda poliitikuid, et nad neid aitaksid; seda nimetatakse lobitööks. Kõigil ameeriklastel on lubatud neid asju teha, kuid mõnedel on ja kulutavad rohkem raha kui teised või teevad muul moel poliitikas rohkem. Mõned inimesed arvavad, et see on probleem, ja lobitööga püüavad nad saavutada reeglite muutmist.

Alates 2017. aastast on president vabariiklane ja ka kongress on vabariiklaste kontrolli all, nii et vabariiklastel on föderaalvalitsuses rohkem võimu. On veel palju võimekaid demokraate, kes võivad proovida takistada vabariiklasi tegemast asju, mis nende arvates on riigile halvasti. Samuti ei ole võimul oleva partei liikmed alati üksmeelel selles, mida teha. Kui piisavalt palju inimesi otsustab järgmistel valimistel vabariiklaste vastu hääletada, kaotavad nad võimu. Sellises vabariigis nagu Ameerika Ühendriigid ei saa ükski partei teha, mida iganes nad tahavad. Kõik poliitikud peavad omavahel vaidlema, tegema kompromisse ja kokkuleppeid, et asju korda saata. Nad peavad vastutama rahva ees ja võtma vastutuse oma vigade eest.

USA suur kultuuriline, majanduslik ja sõjaline mõju on muutnud Ameerika Ühendriikide välispoliitika ehk suhted teiste riikidega Ameerika Ühendriikide ja paljude teiste riikide poliitika teemaks.

Ameerika Ühendriikide poliitiline süsteem

Poliitilised jaotused

Ühendriigid

Ameerika Ühendriigid vallutasid ja ostsid aja jooksul uusi maid ning kasvasid 13 algsest kolooniast idas praeguseks 50 osariigiks, millest 48 on ühinenud ja moodustavad Ameerika Ühendriigid. Nendesse osariikidesse, mida nimetatakse "alumised 48", pääseb maanteed mööda, ilma et peaks ületama piiri teise riiki. Need ulatuvad Atlandi ookeanist idas kuni Vaikse ookeani läänes. On veel kaks osariiki, mis ei ole ühendatud 48 alama osariigiga. Alaskale pääseb, läbides Briti Kolumbiat ja Yukoni, mis mõlemad kuuluvad Kanadasse. Hawaii asub Vaikse ookeani keskel.

Washington, D.C. , riigi pealinn, on föderaalne ringkond, mis eraldati 1791. aastal Marylandi ja Virginia osariikidest. See ei olnud ühegi USA osariigi osa, vaid oli varem ruudukujuline, kusjuures Potomac'i jõest lääne poole jääv maa kuulus Virginialt ja jõest ida poole jääv maa Marylandilt. Aastal 1846 võttis Virginia oma osa maast tagasi. Mõned DCs elavad inimesed tahavad, et sellest saaks osariik või et Maryland võtaks oma maa tagasi, et neil oleks õigus hääletada kongressis.

Territooriumid ja valdused

Ameerika Ühendriigid koosnevad kuueteistkümnest riigist, mis ei ole osariigid, millest paljud on koloniaalterritooriumid. Ühelgi neist ei ole maismaapiiri ülejäänud USAga. Inimesed elavad viies neist kohtadest, mis on de facto Ameerika:

• Puerto Rico
• Ameerika Samoa
• Guam
• USA Neitsisaared
• Põhja-Mariaanid

Filipiinid olid Ameerika Ühendriikide valdus. Palau, MikroneesiaLiiduriigid ja teised Vaikse ookeani saareriigid kuulusid Ameerika Ühendriikide valitsemisalasse kui ÜRO "usaldusterritooriumid". Kõik need paigad said iseseisvaks: Filipiinid 1946. aastal, Palau 1947. aastal ja Mikroneesia 1986. aastal.

USA relvajõududel on baasid paljudes riikides ja USA mereväe baas Guantanamo Bay's renditi Kuubalt pärast seda, kui selles riigis toimus kommunistlik revolutsioon.

Maakonnad ja linnad

Kõik riigid on jagatud haldusüksusteks. Enamikku neist nimetatakse krahvkondadeks, kuid Louisiana kasutab sõna "parish" ja Alaska sõna "borough".

Ameerika Ühendriikides on palju linnu. Igas osariigis on üks linn osariigi pealinn, kus koguneb osariigi valitsus ja töötab kuberner. See linn ei ole alati oma osariigi suurim. Näiteks New Yorgi osariigis asuv linn, kus elab kõige rohkem inimesi, on New York City, kuid osariigi pealinn on Albany. Mõned teised suured linnad on Los Angeles, California; Chicago, Illinois; Seattle, Washington; Miami, Florida; Indianapolis, Indiana; Las Vegas, Nevada; Houston ja Dallas, Texas; Philadelphia ja Pittsburgh, Pennsylvania; Boston, Massachusetts; Denver, Colorado; St. Louis, Missouri ja Detroit, Michigan.

Välissuhted ja sõjavägi

Ameerika Ühendriikidel on suur mõju globaalses majanduses, poliitikas ja sõjaväes. Nad on ÜRO Julgeolekunõukogu alaline liige ja ÜROpeakorter asub New Yorgis. Ta on G7, G20 ja Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni liige. Peaaegu kõigil riikidel on Washingtonis saatkonnad ja paljudel riikidel on konsulaadid üle kogu riigi. Samuti on peaaegu kõigil riikidel Ameerika diplomaatilised esindused. Iraanil, Põhja-Koreal, Bhutanil ja Taiwanil ei ole siiski ametlikke diplomaatilisi suhteid Ameerika Ühendriikidega. Ameerika Ühendriikidel on "erisuhe" Ühendkuningriigiga ning tugevad sidemed Kanada, Austraalia, Uus-Meremaa, Jaapani, Lõuna-Korea ja Iisraeliga.

President on riigi relvajõudude ülemjuhataja ja nimetab ametisse nende juhid, kaitseministri ja staabiülema. Ameerika Ühendriikide kaitseministeerium haldab relvajõude, sealhulgas armeed, mereväge, mereväge ja õhujõude. Rannikuvalvet juhib rahuaegadel Siseministeerium ja sõjaajal mereväe ministeerium. 2008. aastal oli relvajõududes 1,4 miljonit tegevteenistuses olevat sõjaväelast, lisaks veel mõned sajad tuhanded reservis ja rahvuskaardis, mis teeb kokku 2,3 miljonit sõjaväelast. Kaitseministeeriumis töötas ka umbes 700 000 tsiviilisikut, arvestamata töövõtjaid.

Ameerika Ühendriikide sõjaline eelarve oli 2011. aastal üle 700 miljardi dollari, mis moodustab 41% maailma sõjalistest kulutustest ja on võrdne 14 järgmise riigi sõjaliste kulutustega kokku. See oli 4,7% SKPst, mis oli 15 suurima sõjalise kulutusega riigi seas Saudi Araabia järel suuruselt teine. USA kaitsekulutuste osakaal SKPst oli 2012. aastal CIA andmetel maailmas 23. kohal. Kaitseministeeriumi 2012. aasta kavandatud põhieelarve, 553 miljardit dollarit, oli 4,2% suurem kui 2011. aastal; täiendavalt kavandati 118 miljardit dollarit Iraagi ja Afganistani sõjaliste kampaaniate jaoks. Viimased Iraagis teenivad Ameerika Ühendriikide sõdurid lahkusid 2011. aasta detsembris; Iraagi sõja ajal hukkus 4484 sõjaväelast. 2012. aasta aprillis teenis Afganistanis umbes 90 000 USA sõdurit; 8. novembriks 2013 oli Afganistani sõja käigus hukkunud 2285 sõdurit.

Lennukikandja USS Abraham Lincoln.


Briti välisminister William Hague ja USA välisminister Hillary Clinton, mai 2010.

Majandus

Ameerika Ühendriikides on kapitalistlik majandus. Riigil on rikkalikud maavarad, palju kulla-, söe- ja uraanimaardlaid. Põllumajandus teeb riigist ühe tipptootja muu hulgas maisi (maisi), nisu, suhkru ja tubaka tootmisel. Elamumajandus annab umbes 15% Ameerika Ühendriikide sisemajanduse koguproduktist (SKP)Ameerika toodab autosid, lennukeid ja elektroonikat. Umbes 3/4 ameeriklastest töötab teeninduses.

Demograafia

Ajalooline elanikkond
Rahvaloendus	Pop.		%±
1790	3,929,000		- —
1800	5,308,000		35.1%
1810	7,240,000		36.4%
1820	9,638,000		33.1%
1830	12,866,000		33.5%
1840	17,063,000		32.6%
1850	23,192,000		35.9%
1860	31,443,321		35.6%
1870	38,558,371		22.6%
1880	50,189,209		30.2%
1890	62,979,766		25.5%
1900	76,212,168		21.0%
1910	92,228,531		21.0%
1920	106,021,568		15.0%
1930	123,202,660		16.2%
1940	132,164,569		7.3%
1950	151,325,798		14.5%
1960	179,323,175		18.5%
1970	203,211,926		13.3%
1980	226,545,805		11.5%
1990	248,709,873		9.8%
2000	281,421,906		13.2%
2010	308,745,538		9.7%

Ameerika Ühendriikides on palju erineva rassilise ja etnilise taustaga inimesi. 80% Ameerika Ühendriikide elanikest pärineb Euroopa sisserändajatest. Paljud inimesed on pärit Saksamaalt, Inglismaalt, Šotimaalt, Iirimaalt, Aafrikast ja Itaaliast. 13% Ameerika Ühendriikide elanikest on afroameeriklased. Enamik neist põlvneb Ameerikasse toodud Aafrika orjadest. Aasia-ameeriklased moodustavad vaid 5% Ameerika elanikkonnast, kuid läänerannikul on nende osakaal suurem. Näiteks Californias moodustavad aasia-ameeriklased 13% selle osariigi elanikkonnast. Hispaanlastest ameeriklased ehk ladina päritolu inimesed moodustavad 15% rahvusest. Algupärased rahvad, keda nimetatakse indiaanlasteks, Ameerika indiaanlasteks või ameeriklasteks ja inuittideks (eskimod), on väga väike rühm.

11% Ameerika Ühendriikide elanikest on sündinud välismaal. 18% räägib kodus muud keelt kui inglise keelt. 25-aastastest ja vanematest inimestest 80% on keskkooli lõpetanud ja 25% on bakalaureusekraadiga või kõrgema haridustasemega.

2000. aasta rahvaloendusel loendati ise teatatud päritolu. Selle kohaselt oli 43 miljonit saksa-ameeriklast, 30,5 miljonit iiri-ameeriklast, 24,9 miljonit afroameeriklast, 24,5 miljonit inglismaa-ameeriklast ja 18,4 miljonit mehhikoameeriklast.

Raha

Ameerika Ühendriikide sotsiaalne struktuur on väga mitmekesine. See tähendab, et mõned ameeriklased on palju, palju rikkamad kui teised. Ameerika Ühendriikide keskmine (mediaan) sissetulek oli 2002. aastal 37 000 dollarit aastas. Kuid kõige rikkamal 1% ameeriklastest on sama palju raha kui kõige vaesemal 90%-l. aastal oli 51%-l kõigist leibkondadest juurdepääs arvutile ja 41%-l oli juurdepääs Internetile, mis 2004. aastaks oli kasvanud 75%-ni. Samuti oli 2002. aastal 67,9% Ameerika peredest oma kodu omanik. Ameerika Ühendriikides on 200 miljonit autot, kaks autot iga kolme ameeriklase kohta. Võlg on kasvanud üle 21 000 000 000 000 000 dollari.

Religioon

USAs on palju erinevaid religioone. Statistiliselt on suurim religioon kristlus, mis hõlmab selliseid rühmi nagu katoliiklus, protestantism ja mormoonlus. Muude religioonide hulka kuuluvad hinduism, islam, judaism, unitaarne universalism, wicca, druiidlus, baha'i, raelism, zoroastrism, taoism ja džainism. Ameerika Ühendriikides asutatud religioonide hulka kuuluvad Eckankar, satanism ja scientoloogia. Ameerika põlisrahvaste religioonidel on mitmesuguseid animistlikke uskumusi.

Ameerika Ühendriigid on üks kõige religioossemaid riike läänemaailmas ja enamik ameeriklasi usub Jumalasse. Kristlaste arv USAs on vähenenud. 1990. aastal nimetas end 86,2% kristlaseks ja 2007. aastal ütles seda 78,4%. Teised on judaism (2,3%), islam (0,8%), budism (0,7%), hinduism (0,4%) ja unitaarne universalism (0,3%). Need, kes ei ole usku, on 16,1%. Suur vahe on nende vahel, kes ütlevad, et nad kuuluvad mõnda religiooni, ja nende vahel, kes on selle religioosse organi liikmed.

Kahtlused jumala, jumalate või jumalannade olemasolu suhtes on noorte seas suuremad. USA mittekuulutusliku elanikkonna hulgas on deiste, humaniste, ignorante, ateiste ja agnostikuid.

Keel

Keeled (2017)
Inglise keel (ainult)	239 miljonit
Hispaania	41 miljonit
Hiina	3,5 miljonit
Tagalog	1,7 miljonit
Vietnami	1,5 miljonit
Araabia keel	1,2 miljonit
Prantsuse	1,2 miljonit
Korea	1,1 miljonit
Vene	0,94 miljonit
Saksa	0,92 miljonit

Inglise keel (Ameerika inglise keel) on de facto riigikeel. Kuigi föderaalsel tasandil ei ole ametlikku keelt, standardiseerivad mõned seadused - näiteks USA naturalisatsiooninõuded - inglise keelt. 2010. aastal rääkis kodus ainult inglise keelt umbes 230 miljonit inimest ehk 80% viieaastastest ja vanematest elanikest. Hispaania keel, mida kodus räägib 12% elanikkonnast, on teine levinuim keel ja enim õpetatav teine keel. Mõned ameeriklased pooldavad inglise keele muutmist riigi ametlikuks keeleks, nagu see on vähemalt kahekümne kaheksas osariigis. Hawaii osariigi seaduste kohaselt on nii havaii kui ka inglise keel ametlikud keeled.

Kuigi kummalgi ei ole ametlikku keelt, on New Mexicos seadustega ette nähtud nii inglise kui ka hispaania keele kasutamine, nagu ka Louisianas inglise ja prantsuse keele kasutamine. Teistes osariikides, näiteks Californias, nõutakse teatavate valitsusdokumentide, sealhulgas kohtuvormide hispaaniakeelsete versioonide avaldamist. Paljudes jurisdiktsioonides, kus on suur hulk mitte-inglise keelt kõnelejaid, koostatakse valitsuse materjale, eriti teavet hääletamise kohta, nendes jurisdiktsioonides kõige enam kõneldavates keeltes.

Mitmed saareterritooriumid tunnustavad ametlikult lisaks inglise keelele ka oma emakeelt: Põhja-Mariaanide saared tunnustavad karoliini keelt ja chamorro keelt; Puerto Rico ametlikuks keeleks on hispaania keel, mida seal räägitakse rohkem kui inglise keelt.

Haridus

Enamikus osariikides on lapsed kohustatud käima koolis alates kuuest või seitsmest eluaastast (tavaliselt lasteaed või esimene klass) kuni kaheksateistkümneaastaseks saamiseni (mis tavaliselt tähendab, et nad lõpetavad keskkooli kaheteistkümnenda klassi); mõnedes osariikides on õpilastel lubatud koolist lahkuda kuueteistkümne või seitsmeteistkümneaastaselt. Umbes 12% lastest õpib kiriklikes või mittekonfessionaalsetes erakoolides. Veidi üle 2% lastest õpib kodus.

Kultuur

Ameerika populaarkultuur ulatub paljudesse maailma paikadesse. Sellel on suur mõju enamikule maailmale, eriti läänemaailmale. Ameerika muusikat kuuleb kõikjal maailmas ning Ameerika filme ja telesaateid saab näha enamikus riikides.

Föderaalsed pühad

Kuupäev	Nimi	Kirjeldus
1. jaanuar	Uue aasta päev	Tähistab aasta algust
Jaanuari 3. esmaspäev	Martin Luther King, Jr. Day	Auhinnatakse afroameerika kodanikuõiguste juhti dr Martin Luther Kingi jr. ees.
3. esmaspäev veebruaris	Presidendi päev	Austab kõiki Ameerika presidente, kuid eriti George Washingtoni (s. 22. veebruar) ja Abraham Lincolni (s. 12. veebruar).
Viimane esmaspäev mais	Mälestuspäev	Austab sõjaväelasi, kes andsid oma elu, tähistab ka traditsioonilist suve algust
4. juuli	Sõltumatuse päev	Tähistab iseseisvusdeklaratsiooni; muidu tuntud kui "Neljas juuli".
1. esmaspäev septembris	Tööpäev	Tähistab töötajate saavutusi ja tähistab traditsioonilist suve lõppu.
Oktoobri 2. esmaspäev	Kolumbuse päev	Auhinnatakse Christopher Kolumbust, meest, kes avastas Euroopa jaoks Ameerika (mõnes osariigis, näiteks Montanas, ei tähistata).
11. november	Veteranide päev	austab kõiki sõjaväelasi (minevikus ja praegu)
4. neljapäev novembris	Tänupüha	Sügisene saagikoristus ja tähistab traditsioonilist "pühade hooaja" algust.
25. detsember	Jõulud	Tähistab Jeesuse Kristuse sündi (mittekristlased tähistavad seda talvepühana).

Lipu

Ameerika lipp koosneb 50 tähest sinisel taustal ja 13 triibust, millest seitse on punased ja kuus valged. See on üks paljudest Ameerika Ühendriikide sümbolitest, nagu kaljukotkas. 50 tähte tähistavad 50 osariiki. Punane tähistab julgust. Sinine tähistab õiglust. Valge tähistab rahu ja puhtust. 13 triipu tähistavad 13 algsetkolooniat.

USA lipp