Ateism

Ateismi ajalugu

Anaxagoras oli esimene tuntud ateist. Ta oli joonia kreeklane, kes sündis Clazomenae's, tänapäeva Väike-Aasias. Ta reisis ka teistesse Kreeka linnadesse ja tema ideed olid Ateenas hästi tuntud. Sokrates mainis, et tema teoseid võis Ateenas osta ühe drahmi eest. Lõpuks esitati talle süüdistus ja mõisteti ta süüdi ebausksuse eest ning ta saadeti Ateenast välja.

Anaxagorase uskumused olid huvitavad. Ta arvas, et Päike ei ole jumal ja et ta ei ole elav (elus). Päike oli "Peloponnesosest mitu korda suurem punaselt kuumenev mass". Kuu oli tahke keha, millel olid geograafilised tunnused ja mis koosnes samast ainest kui Maa. Maailm oli gloobus (sfääriline).

Ateismi põhjused

Ateistid põhjendavad sageli, miks nad ei usu jumalasse või jumalatesse. Kolm põhjust, mida nad sageli esitavad, on kurjuse probleem, vastuoluliste ilmutuste argument ja mitteuskumise argument. Mitte kõik ateistid ei arva, et need põhjused annavad täieliku tõendi, et jumalaid ei saa olla olemas, kuid need on põhjused, mida tuuakse põhjuseks, et lükata tagasi usk jumalate olemasolusse.

Mõned ateistid ei usu ühtegi jumalat, sest nad leiavad, et ei ole tõendeid ühegi jumala ega jumalate ja jumalannade kohta, nii et igasuguse teismi uskumine tähendab tõestamata oletuste uskumist. Need ateistid arvavad, et kõige lihtsam seletus on metodoloogiline naturalism, mis tähendab, et eksisteerivad ainult looduslikud asjad. Occami habemeeter näitab, et lihtsad seletused ilma paljude tõestamata oletusteta on tõenäolisemad.

Etümoloogia

Sõna "ateism" pärineb kreeka keelest. Selle võib jagada kreeka keele eesliitest a- (ἄ), mis tähendab "ilma", ja theos (θεός), mis tähendab "jumal", ning kombineerida ümber, et moodustada "ilma jumalateta" või "jumalata". Vana-Kreekas tähendas see ka "jumalakartmatu".

Alates umbes 5. sajandist eKr hakati selle sõnaga kirjeldama inimesi, kes "katkestasid suhted jumalatega" või "eitasid jumalaid". Enne seda oli selle tähendus lähemal "jumalakartmatu". On olemas ka abstraktne nimisõna ἀθεότης (atheotēs), "ateism".

Cicero translitereeris kreeka sõna ladina keeles atheos. Seda sõna kasutati sageli varakristlaste ja hellenistide vahelises debatis. Kumbki pool kasutas seda teise halvasti sildistamiseks.

Karen Armstrong kirjutab, et "Kuueteistkümnendal ja seitsmeteistkümnendal sajandil oli sõna "ateist" endiselt reserveeritud üksnes poleemika jaoks ... Termin "ateist" oli solvang. Keegi ei oleks unistanudki end ateistiks nimetada." Ateismi kasutati esmakordselt 18. sajandi lõpu Euroopas avalikult positiivse usu kirjeldamiseks, mis tähendas uskmatust monoteistlikku Aabrahami jumalatesse. 20. sajandil laienes termin, et viidata uskmatusele kõikidesse jumalustesse. Lääne ühiskonnas on siiski endiselt tavaline, et ateismi kirjeldatakse lihtsalt kui "uskmatust jumalasse".

Kreeka sõna αθεοι (atheoi), nagu see esineb Efeslastele saadetud kirjas (2:12) 3. sajandi alguse papüüruses 46. Tavaliselt kirjutatakse see inglise keeles kui "[need, kes on] ilma Jumalata".

Ateism ühiskonnas

Paljudes kohtades on (või oli) ateismi idee avalikustamine kuritegu. Näitena võib tuua väite, et Piibel või Koraan ei saa olla tõene, või rääkida või kirjutada, et jumalat ei ole olemas.

Moslemi usust taganemine, st ateistiks saamine või uskumine mõnda muusse jumalasse peale Allahi, võib olla ohtlik tegu kohtades, kus on palju konservatiivseid moslemeid. Paljud religioossed kohtud on karistanud ja mõned karistavad seda tegu endiselt surmanuhtlusega. Paljudes riikides on ikka veel ateismi vastased seadused. Kuigi enamik moslemi õpetlasi peab seda patuks, ei ole kõik nõus, et see peaks olema karistatav. Näiteks Koraani "Suraat Al Kafirun" ütleb selgelt, et igaühel on vabadus valida oma usku ja veendumusi. Moslemimaailma ateismivastased seadused ei ole universaalsed ja põhinevad iga ühiskonna Püha Raamatu tõlgendusel.

Ateism on muutumas üha levinumaks, peamiselt Lõuna-Ameerikas, Põhja-Ameerikas, Okeaanias ja Euroopas (nende inimeste osakaal, kes olid varem usku ja hakkasid ateistideks).

Paljudes riikides, peamiselt läänemaailmas, on olemas seadused, mis kaitsevad ateistide õigust väljendada oma ateistlikke veendumusi (sõnavabadus). See tähendab, et ateistidel on seaduse alusel samad õigused kui kõigil teistelgi. Usuvabadus rahvusvahelises õiguses ja lepingutes hõlmab ka vabadust mitte omada usku.

Tänapäeval nimetab end ateistiks umbes 2,3% maailma elanikkonnast. Ligikaudu 11,9% kirjeldab end mitte-teistlikuna. Jaapani elanikest kirjeldab end ateistidena, agnostikutena või mitteusklikena 64-65%, Venemaal kuni 48%. Euroopa Liidu liikmesriikides jääb selliste inimeste osakaal 6% (Itaalia) ja 85% (Rootsi) vahele. Ameerika Ühendriikides jõuavad Pew ja Gallup - kaks Ameerika kõige usaldusväärsemat küsitlusfirmat - mõlemad järeldusele, et umbes 10% ameeriklastest väidab, et nad ei usu Jumalasse, ning see arv on aastakümnete jooksul aeglaselt tõusnud. Tegelik arv on tõenäoliselt sellest suurem, sest ateism on häbimärgistatud.

Kaart religioonivaba elanikkonna protsentuaalsest osakaalust maailmas. Mõnes riigis, näiteks Brasiilias, Mehhikos ja Tšiilis, ei ole ateismi, agnostitsismi ja humanismi kategooriaid loenduskastis. Samuti on mõnes riigis ateism ebaseaduslik või mitteaktsepteeritav. Seetõttu võib mõnes kohas olla suur hulk ateiste varjatud.

Ateismi määratlemine

Inimesed ei ole ühel meelel selles, mida ateism tähendab. Nad ei ole ühel meelel selles, millal nimetada teatavaid inimesi ateistideks või mitte.

Kaudne ja otsene ateism

Ateismi kirjeldatakse üldiselt kui mitteuskumist Jumalasse.

George H. Smith lõi väljendid "kaudne ateism" ja "selgesõnaline ateism", et kirjeldada ateismi eri liikide erinevust. Implicit ateism on see, kui te ei usu Jumalasse, sest te ei tunne Jumala mõistet. Eksplitsiitne ateism on see, kui te ei usu Jumalasse pärast selle idee tundmaõppimist.

1772. aastal ütles parun d'Holbach, et "kõik lapsed sünnivad ateistidena; neil ei ole mingit ettekujutust Jumalast".

1979. aastal ütles George H. Smith, et: "Inimene, kes ei tunne teismi, on ateist, sest ta ei usu jumalasse. Sellesse kategooriasse kuuluks ka laps, [kes on võimeline] mõistma asjaomaseid küsimusi, kuid kes ei ole neist küsimustest veel teadlik. Asjaolu, et see laps ei usu jumalasse, kvalifitseerib ta ateistiks".

Need kaks tsitaati kirjeldavad kaudset ateismi.

Ernest Nagel ei nõustu Smithi määratlusega ateismi kui "teismi puudumise" kohta, öeldes, et ainult selgesõnaline ateism on tõeline ateism. See tähendab, et Nagel usub, et ateistiks olemiseks peab inimene teadma Jumalast ja seejärel lükkama Jumala idee tagasi.

"Nõrk" ja "tugev" ateism

Filosoofid, nagu Antony Flew, on vaadelnud tugevat (mida mõnikord nimetatakse positiivseks) ateismi nõrga (mida mõnikord nimetatakse negatiivseks) ateismiga võrreldes. Selle idee kohaselt on igaüks, kes ei usu jumalasse või jumalatesse, kas nõrk või tugev ateist.

Tugev ateism on kindel veendumus, et jumalat ei ole olemas. Vanem viis tugeva ateismi väljendamiseks on öelda "positiivne ateism". Nõrk ateism on kõik muud jumalasse või jumalatesse mitteuskumise vormid. Vanem viis öelda nõrk ateism on öelda "negatiivne ateism" Neid mõisteid on kasutatud rohkem filosoofilistes kirjutistes ja katoliku uskumustes. alates vähemalt 1813. aastast. Selle ateismi määratluse kohaselt on enamik agnostikuid nõrgad ateistid.

Michael Martin ütleb, et agnostitsism hõlmab ka nõrka ateismi. Mõned agnostikud, sealhulgas Anthony Kenny, ei ole sellega nõus. Nad arvavad, et agnostikuks olemine erineb ateistiks olemisest. Nad arvavad, et ateism ei erine jumalasse uskumisest, sest mõlemad nõuavad usku. See jätab tähelepanuta tegelikkuse, et ka agnostikutel on oma uskumus või "teadmisnõue"

Agnostikud ütlevad, et ei saa teada, kas jumal või jumalad on olemas. Nende arvates nõuab tugev ateism usuhüpet.

Ateistid vastavad tavaliselt sellega, et ei ole mingit vahet religiooniga seotud ideel, mille kohta puuduvad tõendid, ja ideel, mis puudutab muid asju. Tõendite puudumine selle kohta, et jumalat ei ole olemas, ei tähenda, et jumalat ei ole olemas, kuid see ei tähenda ka seda, et jumal on olemas. Šoti filosoof J. J. C. Smart ütleb, et "mõnikord võib inimene, kes on tegelikult ateist, kirjeldada end isegi kirglikult agnostikuna, sest tal on põhjendamatu üldine filosoofiline skeptitsism, mis välistab, et me ütleme, et me teame midagi, mida iganes, välja arvatud ehk matemaatika ja formaalloogika tõed". Nii mõnigi populaarne ateistlik autor, näiteks Richard Dawkins, armastab näidata teisti, agnostiku ja ateisti seisukohtade erinevust väitele "Jumal on olemas" omistatud tõenäosusega.

Graafik nõrga/tugeva ja kaudse/selge ateismi suhte kohta

Ateism igapäevaelus

Igapäevaelus määratlevad paljud inimesed loodusnähtusi ilma jumala või jumalateta. Nad ei eita ühe või mitme jumala olemasolu, nad lihtsalt ütlevad, et see olemasolu ei ole vajalik. Selle vaate kohaselt ei anna jumalad elule eesmärki ega mõjuta seda. Paljud teadlased praktiseerivad seda, mida nad nimetavad metodoloogiliseks naturalismiks. Nad võtavad vaikselt omaks filosoofilise naturalismi ja kasutavad teaduslikku meetodit. Nende usk jumalasse ei mõjuta nende tulemusi.

Praktiline ateism võib võtta erinevaid vorme:

• Usulise motivatsiooni puudumine - usk jumalatesse ei motiveeri moraalset tegevust, religioosset tegevust ega muud liiki tegevust;
• Jumalate ja religiooni probleemi aktiivne väljajätmine intellektuaalsest püüdlusest ja praktilisest tegevusest;
• Ükskõiksus - igasuguse huvi puudumine jumalate ja religiooni probleemide vastu; või
• Teadmatus jumaluse kontseptsioonist.

Teoreetiline ateism

Teoreetiline ateism püüab leida argumente jumala olemasolu vastu ja lükata ümber teismi argumendid, nagu näiteks argument disainist või Pascali kihlvedu. Neil teoreetilistel argumentidel on palju vorme, enamik neist on ontoloogilised või epistemoloogilised. Mõned tuginevad psühholoogiale või sotsioloogiale.

Tuntud filosoofide seisukohad

Immanuel Kant

Immanuel Kanti sõnul ei saa olla mingit tõestust kõrgeima olendi kohta, mis on tehtud mõistuse abil. Oma teoses "Puhta mõistuse kriitika" püüab ta näidata, et kõik katsed kas Jumala olemasolu tõestada või ümber lükata lõpevad loogiliste vastuoludega. Kant ütleb, et on võimatu teada, kas on olemas mingeid kõrgemaid olendeid. See teeb temast agnostiku.

Ludwig Feuerbach

Ludwig Feuerbach avaldas 1841. aastal teose "Kristluse olemus". Oma teoses postuleerib ta järgmist:

1. Religioon ei ole mitte ainult ajalooline või transtsendentaalne fakt, vaid eelkõige inimteadvuse, tema meele või kujutlusvõime saavutus.
2. Kõik religioonid on erinevad ainult oma vormilt, kuid neil on üks ühine joon: nad on inimloomuse rahuldamata vajaduste projektsioonid. Jumal ja kogu religioosne sisu ei ole midagi muud kui psühholoogilised projektsioonid. Nende projektsioonide materiaalsed põhjused on juurdunud inimese loomuses.

Järgmised laused võtavad kokku Feuerbachi kirjutise:

• Inimene lõi Jumala oma näo järgi
• Homo homini Deus est ("Inimene on inimesele jumal").

Seotud leheküljed

• Sekulaarne humanism
• Agnostitsism
• Kolme etapi seadus