Ateism tähendab üldiselt seda, et ei usuta jumalasse või jumalatesse. See on teismi vastand: teism on usk ühte või mitmesse jumalasse. Isikut, kes ei usu jumalasse, nimetatakse ateistiks. Sõna päritolu on lihtne — kui sõna teism ees lisada prefiks a, mis tähendab "ilma", siis saadakse ateism, ehk sõna-sõnalt "ilma teismita".

Erinevus teismist ja agnostitsismist

Ateism ei ole sama mis agnostitsism. Põhierinevus on selles, mida väidetakse — usust või teadmisest. Agnostikud ütlevad, et ei ole võimalik või et nad ei tea, kas jumalad on olemas või mitte. See tähendab, et agnostik ei pruugi väita jumala mitteolemasolu ega olemist; ta rõhutab teadmise (või teadmise puudumise) küsimust. Mõlemad seisukohad võivad ühtlasi olla kombineeritud: mõni inimene on samaaegselt agnostik ja ateist (ei usu, aga ei väida teadvat absoluutset tõde), teine võib olla agnostik ja teist (usub, kuid tunnistab teadmiste piiratust).

Mõnikord kasutatakse mõistet "gnostik" (ladina keelest gnosis = "teada/teadmine") tähendamaks isikut, kes väidab omavat teadmist jumala olemasolu või mitteolemasolu kohta. Seega lisades sõna gnostik ette prefiksi a (ehk "ilma"), tekib termin agnostik — sõna-sõnalt "ilma teadmisteta". Samas tuleb tähele panna, et termin "gnostitsism" ajaloos viitab ka konkreetsele religioossele liikumisele (gnostitsismile), mida ei tohiks segi ajada sõna laiemate epistemoloogiliste tähendustega.

Tüübid ja nüansid

Ateism on mitmekesine ja seda võib kirjeldada mitmel viisil:

  • Vastuväide vs mitteuskumine: mõned ateistid esitavad positiivse väite, et jumalat ei ole (nn tugev või positiivne ateism), teised lihtsalt ei usu jumalasse ilma aktiivse väiteta selle kohta (nõrk või negatiivne ateism).
  • Implicitne vs eksplicitne: implitsiitne (vaikne) ateism tähendab, et inimene ei tegele küsimusega ega ole usuline ilma erilise rõhutamiseta; eksplicitne ateism on teadlik otsus jumala olemasolu eitamiseks.
  • Gnostiline vs agnostiline ateism: gnostiline ateist väidab teadvat, et jumalat ei ole; agnostiline ateist ei usu jumalasse, kuid ei väida, et see teadmine on absoluutne.
  • Praktiline ateism: rühmitab inimesi, kelle elulised tavad ja väärtused pole seotud jumalakäsitlusega, isegi kui nad verbaalselt ei deklareri end ateistidena.

Ajalooline ja ühiskondlik taust

Ateism ja ateistlik mõtlemine on esinenud eri vormides juba antiikajast saadik, kuid moodne ateism sai levikule eelkõige teaduse, sekularismi ja valgustusajastu filosoofia mõjul. Paljud ühiskondlikud muutused — hariduse laienemine, teaduslik maailmavaade, religiooni mõju vähenemine avalikus elus — on mõjutanud ateismi levikut erinevates riikides ja kultuurides.

Levinud väärarusaamad

  • Ateism ei tähenda automaatselt moraalitu ega nihilismi. Ateistid võivad järgida erinevaid eetilisi ja filosoofilisi süsteeme (humanism, utilitarism, deontoloogia jmt).
  • Ateism ei ole ühtne ideoloogia ega religioon — see puudutab ainult usku jumalasse või jumalatesse; ateistlikud inimesed võivad erineda poliitiliste, kultuuriliste ja isiklike vaadete poolest.
  • Ateism ei nõua tingimata vaenu religiooni vastu; paljud ateistid toetavad usuvabadust ja sallivust ning teevad koostööd religioossete inimeste ja organisatsioonidega ühiste ühiskondlike eesmärkide nimel.

Praktiline mõju ja roll ühiskonnas

Ateism mõjutab avalikku elu eelkõige sellega, et toetab sekulaarset lähenemist — riigi ja usuinstitutsioonide eraldamist, religiooni neutraalsust seadusandluses ning ühiskondlikku pluralismi. Samas on ateistlikud liikumised ja mõttevoolud mänginud suurt rolli teaduse, hariduse ja inimõiguste edendamises.

Kokkuvõte

Ateism on seisukoht, mille kohaselt ei usu inimene jumalasse või jumalatesse. See erineb agnostitsismist selle poolest, et ateism puudutab usu küsimust, agnostitsism küsimust teadmiste ja teadmisvõimaluse kohta. Ateism ei ole ühtne maailmavaade ega määratle isiku kogu eetikat või poliitikat — tegemist on ühe osa identiteedist, mis võib kombineeruda eri filosoofiliste ja moraalsete vaadetega.

Mõistete selge eristamine — usk (teism/ateism) vs teadmine (gnostitsism/agnostitsism) — aitab paremini mõista, kuidas inimesed end nimetavad ja miks sama inimene võib mõnes kontekstis olla pigem agnostik, teises aga ateist.

Lisaks terminoloogiale tasub meeles pidada, et paljud arutelud teismi ja ateismi üle on nii filosoofilised kui ka isiklikud ning neis osalejad võivad eri põhjustel jõuda erinevatele järeldustele. Teoloog Kierkegaard, keda mõnikord tuuakse näidetena religioossest mõtlemisest ja usulistest otsustest, illustreerib, et inimese suhtumine usu ja teadmise küsimustesse võib olla keeruline ja mitmekihiline.