Agnostitsism: mõiste, liigid ja erinevus ateismiga

Agnostitsism on filosoofiline seisukoht, mille kohaselt on teadmata (või isegi teadmata), kas mingid jumalused (jumal või jumalad) on olemas või mitte. Selline hoiak rõhutab eristust usu (believi) ja teadmise (knowledge) vahel: agnostik võib öelda, et tal puudub teadmine jumaluse olemasolust, kuid see ei pruugi tingimata tähendada, et ta eitab usku. Mõned inimesed, kes nimetavad end "agnostikuteks", väidavad, et keegi ei saa kunagi teada, kas jumalused on olemas või mitte. Teised agnostikud ütlevad lihtsalt, et nad ise ei tea praegu, kas jumalusi on olemas, kuid ei välista, et tulevikus võivad tekkida tõendid või põhjendused.

Inglise bioloog Thomas Henry Huxley lõi 1869. aastal sõna "agnostik". Aastal 1889 kirjutas ta: "Agnostitsism... ei ole usutunnistus, vaid meetod... moodsa teaduse põhiline aksioom...". Ta rõhutas, et "intellekti küsimustes ei tohi teeselda, et järeldused on kindlad, mis ei ole tõestatavad või tõendatavad". Huxley tähistas sellega epistemilist ettevaatlikkust: agnostitsism rõhutab tõendite ja põhjenduste tähtsust teadmise nõudmisel.

Peamised tüübid

• Absoluutne agnostitsism (ka kõva agnostitsism, suletud agnostitsism, range agnostitsism, tugev agnostitsism) on uskumus, et ei ole võimalik teada, kas jumal/jumalad on olemas või mitte. Selle järgi on jumalate olemasolu fundamentaalselt teadmata või teadmiseks saavutatamatu.
• Empiiriline agnostitsism (nimetatakse ka pehmeks agnostitsismiks, avatud agnostitsismiks, nõrgaks agnostitsismiks, ajaliseks agnostitsismiks) on uskumus, et praegu ei ole piisavalt teavet, et teada saada, kas mingi jumal/jumalad on olemas või mitte, kuid et me võime selle kunagi teada saada. See on pigem teaduslik või uuriv hoiak: tõendite puudumine tähendab hetkel teadmise puudumist, mitte lõplikku eitust.
• Apaatiline agnostitsism on uskumus, et ei ole oluline, kas mingi jumal/jumalad on olemas või mitte. Selline hoiak keskendub sellele, et uskumuse/mitteuskumise küsimus ei mõjuta inimese eluavalduseid ega moraalseid valikuid oluliselt.

Agnostitsismi ja ateismi erinevus

Paljudel inimestel tekib segadus agnostitsismi ja ateismi vahel, sest need käsitlevad eri küsimusi:

• Ateism vastab peamiselt uskumuse (belief) küsimusele: kas inimene usub jumala(te) olemasolusse? Ateistid ei usu jumalate olemasolusse; mõned on aktiivselt veendunud, et jumalat ei ole (kindel ateism), teised lihtsalt ei omista usku jumalasse (passiivne või de facto ateism).
• Agnostitsism vastab teadmise (knowledge) küsimusele: kas me võime teada, kas jumal(te) on olemas? Agnostikud rõhutavad, et teadmised selles küsimuses on piiratud või puuduvad.

Seetõttu on võimalik olla samal ajal agnostik ja teist või agnostik ja ateist. Näited:

• Agnostik-teist: inimene usub, et vähemalt üks jumalus on olemas, kuid ei väida, et ta teab seda kindlalt — tema usk on teatud määral usuline, kuid epistemiliselt tagasihoidlik.
• Agnostik-ateist: inimene ei usu jumalusse, kuid tunnistab, et tal puudub absoluutne teadmine jumaluse mitteolemusest.

Mõned ateistid rõhutavad, et vastutus tõendite esitamises lasub teistel osapooltel: teistide ülesanne on esitada tõendid jumala olemasolu kohta või põhjendada, miks keegi peaks sellesse uskuma. Kui selliseid tõendeid ei ole, siis nad lükkavad usu tagasi. See argument on epistemiline ja põhineb tõendite ning ratsiooni nõudmisel.

Mõtteviisid, argumendid ja kriitika

Agnostitsism seostub sageli skeptitsismi ja teadusliku meetodiga: põhimõte ei aktsepteeri väiteid ilma piisava tõenduseta. Peamised argumendid agnostitsismi kasuks on epistemiline ettevaatlikkus ja tunnistus piiratud piiridest inimmõistuse ja empiirilise meetodi suhtes. Mõned filosoofid väidavad, et teatud metafüüsilisi väiteid (nt jumala iseloom) ei saa empiiriliselt kontrollida, mis teeb nende kindla teadmise võimatuks.

Kriitikud väidavad sageli, et agnostitsism võib olla ebamäärane või vältida otsuse langetamist tähtsatel religioossetel ja moraalsetel küsimustel. Teised osutavad, et kui keegi regulaarselt väidab, et teatud asjaolud on ebakommenteeritavad või teadmata, võib see toimida passiivse positsioonina, mis tegelikult peidab tegutsemata jätmise väärtusi ja eelistusi.

Lisaks jumala(te) küsimusele kasutatakse agnostitsismi laiemalt ka teiste raskesti tõestatavate väidete kohta — näiteks elu järelmõistuse, metafüüsiliste hüpoteeside või mõne väga kauge mineviku sündmuse osas, kus tõendid on kättesaamatud.

Praktiline mõju ja esindatus

Igapäevaelus väljendub agnostitsism sageli kui tolerants ja dialoogivalmidus: tunnistades, et meil ei pruugi olla lõplikke vastuseid, ollakse valmis aruteludeks ja uute tõendite kaalumiseks. Demograafilised uuringud näitavad, et väga erinevad inimesed (erinevad kultuurid ja haridustasemed) võivad end defineerida agnostikuna, ning see mõiste võib tähendada erinevatele inimestele erinevat asja — mõne jaoks lihtsalt teadmiste puudumist, teise jaoks selget filosoofilist seisukohta.

Kokkuvõte

Agnostitsism on epistemiline hoiak, mis rõhutab teadmiste piire jumala(te) olemasolu kohta. See ei ole tingimata otsus usu üle, vaid pigem rõhuasetus sellel, mida saab pidada tõestatuks või teadaolevaks. Agnostitsism võib olla ranged (uskumatuse võimalikkuse kinnitus), pehmed (tõendite puudumine praegu) või apaatilised (küsimuse tähtsusetus). See mõiste aitab selgitada, miks inimesed võivad religioossetest küsimustest eri viisidel aru saada ning miks usulised ja teaduslikud argumendid mõnikord erinevaid järeldusi toodavad.

Küsimused ja vastused

K: Mis on agnostitsism?

K: Kes mõtles välja mõiste "agnostik"?

K: Mis on absoluutne agnostitsism?

K: Mis on empiiriline agnostitsism?

K: Mida usuvad ateistid?

K: Kas keegi võib olla nii ateist kui ka agnostik?

Otsing