Humanism on filosoofia või mõtteviis maailmast. Humanism on eetika või ideede kogum sellest, kuidas inimesed peaksid elama ja tegutsema. Inimesi, kes seda eetikakogumit järgivad, nimetatakse humanistideks. Humanistid eelistavad kriitilist mõtlemist ja tõendeid (ratsionalism ja empirism) dogmade või ebausu aktsepteerimisele.

Tänapäeval on humanism lähedane sekularismile. See viitab mitte-teistlikule lähenemisele elule, mis vaatab maailma mõistmiseks religioossete dogmade asemel teaduse poole. Termin sai laialdaselt tuntuks teadlaste poolt 20. sajandi keskel. Paljud soovisid tunnustada inimlikke väärtusi, kuid sõltumata religioonist kui väärtuste peamisest allikast.

Paljude humanistide seisukohad on järgmised:

  • Inimese väärikus ja autonoomia: iga inimese elu ja heaolu on oluline ning inimesed peaksid saama ise otsustada oma elu üle nii kaua, kui nende tegevus ei kahjusta teisi.
  • Ratsionaalne ja tõenduspõhine maailmavaade: teadmiste hankimine ja maailmast arusaamine põhinevad loogikal, empiirilisel uurimisel ja kriitilisel mõtlemisel, mitte autoriteedil või ilmalikel traditsioonidel.
  • Eetiline vastutus ja kaastunne: moraalsed otsused lähtuvad inimeste heaolust, võimest kaasa tunda ja soodustada õiglust ning vabadust, mitte ilmalikest või religioossetest käsustest.
  • Inimõigused ja demokraatia: humanism toetab põhimõtteid nagu võrdsus, sõnavabadus ja õigusriik, kuna need võimaldavad inimeste õitsengut ja kaitsevad haavatavaid gruppe.
  • Sekulaarsus avalikus elus: religiooni ja riigi eraldamine tagab, et valitsuspoliitikad ei eelistaks ega diskrimineeriks usulisi vaateid.
  • Kultuuri ja hariduse tähtsus: haridus, kunst ja teadus on instrumentideks inimeste vaba eneseteostuse ja ühiskondliku progressi edendamiseks.

Ajaloone ja põhirõhud

Humanismi juured ulatuvad antiikajasse (nt Sokratese ja Aristotelese eetilised arutelud) ning said tugeva väljenduse renessansi humanismis, kus rõhutati inimese mõistuse ja kultuuripärandi tähtsust. Valgustusajal sai humanistlik mõtlemine uue hoo, kui rõhuti teadusele, individuaalvabadusele ja ratsionaalsele avalikule diskursusele. 19. ja 20. sajandil arenes välja ka sekulaarne humanism, mis sidus humanistlikud väärtused teaduse ja ilmaliku maailmavaatega ning asutas mitmesuguseid organisatsioone ja liikumisi inimsuse, teaduse ja inimõiguste kaitseks.

Humanismi tüübid

  • Renessansiline ja klassikaline humanism: keskendub haridusele, klassikalisele kirjandusele ja inimese arendamisele kultuurilistes ja kunstilistes kontekstides.
  • Sekulaarne (ateistlik) humanism: rõhutab elu tähenduse leidmist ilma usuliste eeldusteta ning toetab teaduspõhist maailmavaadet ja sekularismi.
  • Religioosne või spirituaalne humanism: ühendab humanistlikku eetikat religioossete praktikate või kogukondliku vaimsusega, olles vähem keskendunud traditsioonilistele dogmadele.
  • Eksistentsialistlik ja sotsiaalne humanism: puudutab üksikisiku vabadust ja vastutust, samuti rõhutab ühiskondlikku õiglust, võrdsust ja solidaarsust.

Eetika ja moraalne praktika

Humanistlik eetika ei ole ühe kindla moraaliteooria monopol — humanistid võivad toetada erinevaid eetilisi lähenemisi (virtueetika, utilitarism, deontoloogia jms), kuid üldised suunised on samad: otsused peaksid lähtuma inimeste heaolust, kannatuste vähendamisest ja põhjendatud kaalutlustest. Humanism väärtustab ka dialoogi ja vabameelset arutelu moraalsete küsimuste lahendamisel.

Kasutus praktikas

Humanismi mõju on näha hariduses (kriitilise mõtlemise õpetamine), sotsiaalpoliitikas (inimõiguste kaitse, võrdõiguslikkus), teaduse ja tehnoloogia arendamisel ning kultuuris. Paljud humanistlikud organisatsioonid korraldavad ilmalikke tseremooniaid (nimetamised, pulmad, matused), nõustavad eetikaküsimustes ja kaitsevad sekulaarseid põhimõtteid avalikus ruumis.

Kriitika ja väärarusaamad

  • Mõned kriitikud väidavad, et humanism on liiga rõhuv rationalistlik ja ei suuda pakkuda sügavamat vaimset tähendust; humanistid vastavad, et tähenduse allikaks võivad olla inimsuhted, kunst ja kultuur ning isiklik pühendumus väärtustele.
  • Teised kardavad, et humanism viib moraalse relativismi juurde — vastuseks rõhutavad humanistid, et eetilised otsused võivad põhineda argumendil ja ühiskondlikel väärtustel, mis on universaalsusele ja inimväärikusele toetuvad.
  • On ka eksiarvamusi, et humanism on automaatselt «antiusuline» — kuigi paljud humanistid on ateistid või agnostikud, leidub ka religioosseid humaniste, kes kombineerivad humanistlikud väärtused oma usulise maailmavaatega.

Tuntud mõtlejad ja pärand

Humanismi ideed on mõjutanud paljusid tuntud mõtlejaid ja kultuuritegelasi läbi ajaloo — renessansiajastu humanistidest kuni valgustusfilosoofide ja kaasaegsete teadlasteni. Humanism on aidanud kujundada ideid inimõigustest, demokraatiast, haridusest ja teaduse rollist ühiskonnas.

Kokkuvõte

Humanism on laiapõhjaline lähenemine, mis seab esikohale inimese väärtuse, ratsionaalse arutelu ja kaastundel põhineva eetika. See ei ole ühetaoline ideoloogia, vaid pigem komplekt põhimõtteid, mis toetavad nii üksikisiku õitsengut kui ka ühiskondlikku õiglust ja teaduslikku uurimistööd. Humanism pakub raamistikku, kuidas elada mõtestatult ja vastutustundlikult ilma, et oleks vaja tugineda dogmaatilisele autoriteedile.