Vana-Kreeka

Kreeka ajaloo ajatelg

Kreeka ajalugu läbis need etapid:

• Mükeene kultuur (umbes 1600-1100 eKr) oli varajane kreeka kultuur pronksiajal Kreeka mandril ja Kreetal.
• Pronksiaja kokkuvarisemine ehk Kreeka pimedad ajad (umbes 1100-750 eKr).
• Arhailine periood (umbes 750-500 eKr). Kunstnikud valmistasid suuremaid vabalt seisvaid skulptuure jäikades poosides, unenäolise "arhailise naeratusega". Arhailine periood lõpeb Ateena viimase türanni kukutamisega 510 eKr.
• Klassikalisel perioodil (umbes 500-323 eKr) oli stiil, mida hilisemad vaatlejad pidasid silmapaistvaks eeskujuks (st "klassikaliseks") - näiteks Parthenon. Poliitiliselt domineerisid klassikalisel perioodil Ateena ja Deliose Liit 5. sajandil. Nad tõrjuti 4. sajandi alguses eKr spartalaste hegemoonia poolt. Lõpuks oli Korintose Liit, mida juhtis Makedoonia.

• Hellenistlik periood (323-146 eKr) on aeg, mil kreeka kultuur (hellenistlik kunst) ja võim laienes Lähis-Itta ja Lähis-Itta. See periood algab Aleksandri surmaga ja lõpeb Rooma vallutusega.
• Rooma Kreeka. See on ajavahemik, mis jääb Rooma võidu saamisest Korintose lahingus 146 eKr. ja Konstantinoopoli poolt Rooma impeeriumi pealinnaks tehtud Bütsantsi rajamise vahele 330 pKr.
• Antiikajastu viimane etapp on kristianiseerimise periood hilisemal 4. sajandil kuni 6. sajandi alguseni. See lõppes Platoni Akadeemia hilisema versiooni sulgemisega Justinianus I poolt 529. aastal pKr.

Aleksandri vallutused ulatusid kuni Afganistani.

Varajane ajalugu

Kirjaoskus

8. sajandil eKr õppisid kreeklased teist korda lugema ja kirjutama. Nad olid kaotanud kirjaoskuse Mükeene kultuuri lõpus, kui Vahemere maailm langes pimedasse keskaega. Kreeka pime aeg (~1100 eKr-750 eKr) ehk pronksiaja kokkuvarisemine on Vana-Kreeka ja Anatoolia ajaloo periood, millest ei ole kirjalikke teateid ega arheoloogilisi jäänuseid.

Kreeklased õppisid tähestikku teiselt iidse rahva, foiniiklaste, käest. Nad tegid selles mõningaid muudatusi. Eelkõige võtsid kreeklased kasutusele korrapärased tähed vokaalide jaoks, mis oli nende keele jaoks vajalik. Nende tähestikku kopeerisid omakorda roomlased, ja nüüd kasutab suur osa maailmast Rooma tähestikku.

Poliitiline struktuur

Vana-Kreekas oli üks keel ja kultuur, kuid see ei olnud ühtne enne 337. aastat eKr, kui Makedoonia alistas Ateena ja Theeba. See tähistas klassikalise perioodi lõppu ja hellenistliku perioodi algust. Isegi siis liideti vallutatud linnad lihtsalt Filip II Makedoonia Korintose liiduga; neid ei okupeeritud ja nad valitsesid ise.

Linnriigid

Vana-Kreeka koosnes mitmest sajast enam-vähem iseseisvast linnariigist. See erines teistest ühiskondadest, mis olid hõimud või kuningriigid, mis valitsesid suhteliselt suurte territooriumide üle.

Kahtlemata aitas Vana-Kreeka geograafia - mis oli jagatud ja jaotatud küngaste, mägede ja jõgedega - kaasa Vana-Kreeka olemuse kujunemisele. Ühest küljest ei olnud vanadel kreeklastel kahtlustki, et nad olid "üks rahvas"; neil oli sama religioon, sama põhikultuur ja sama keel. Ometi oli iga linnriik või "polis" iseseisev; ühendamisest rääkisid vanad kreeklased harva. Isegi kui Pärsia teise Kreeka-vallutuse ajal liitis end rühm linnariike Kreeka kaitsmiseks, jäi enamik polise neutraalseks ning pärast pärslaste lüüasaamist pöördusid liitlased kiiresti tagasi võitlusse.

Vana-Kreeka poliitilise süsteemi põhijooned olid järgmised:

1. Selle fragmentaarne olemus. Seal ei olnud mitte üks riik, vaid palju väikesi riike, mida nimetati "linnriikideks".
2. Keskendumine pisikeste riikide linnadele.
3. Kolooniad, mida nad rajasid Vahemere ääres, olid asutajalinnast sõltumatud. Siiski olid nad oma "emalinnale" sümpaatsed.
4. Vallutamine või otsene valitsemine teise linnriigi poolt oli üsna haruldane.
5. Linnad koondusid liigadesse ning mõnikord lahkusid liikmed ühest liigast ja liitusid teise.

Hiljem, klassikalisel perioodil, oli liigasid vähem ja suuremad ning neid domineeris üks linn (eriti Ateena, Sparta ja Teka). Sageli sunniti linnu liituma sõja ähvardusel (või osana rahulepingust). Pärast seda, kui Filip II Makedoonias "vallutas" Vana-Kreeka südamemaad, ei püüdnud ta territooriumi annekteerida ega ühendada seda uueks provintsiks. Siiski sundis ta enamikku linnu ühinema oma Korintose liiduga.

Kuningriigid

Mõned linnad olid demokraatlikud, mõned aristokraatlikud ja mõned olid monarhia. Mõnes toimus palju revolutsioone, mille käigus üks valitsemisviis asendas teise. Üks kuulus Kreeka kuningriik on Makedoonia, millest sai lühiajaliselt suurim impeerium, mida maailm sel ajal näinud oli, vallutades Pärsia impeeriumi (sealhulgas Vana-Egiptuse) ja ulatudes tänapäeva Indiasse. Teised kuulsad kuningriigid on Epeiros ja Tessaalia.

Vana-Kreeka monarhia ei olnud absoluutne, sest tavaliselt oli vanematest kodanikest koosnev nõukogu (senat või Makedoonias kongress), kes andis kuningale nõu. Neid mehi ei valitud ega loosi teel nagu demokraatlikes linnriikides.

Kodanikud

Vana-Kreekas võisid valitsuses osaleda tavaliselt mehed, kes olid selles linnas vabalt sündinud. Naistel, orjadel ja (tavaliselt) mujal sündinud elanikel ei olnud hääleõigust. Üksikasjad erinesid linnade lõikes. Ateena on näide: Ateena elanikud kuulusid kolme rühma: kodanikud, meetikud (residendist välismaalased) ja orjad. Kodanikud olid elanikud, kelle esivanemad olid olnud ateenlased juba kolm põlvkonda. Meessoost kodanikel olid vabade meeste õigused ja neid võis valida mis tahes riigi ametikohale. "Hinnanguliselt 150 000 Attika linnriigi elanikust omas kodakondsuse privileegi vaid umbes viiendik". Ateenas ei saanud naised, kes olid kodanikud, osaleda poliitilistes ametites, kuid Sparta linnas said nad seda teha.

Kolooniad

Kreeklaste arv kasvas ja varsti ei suudetud enam kõigile inimestele piisavalt toitu kasvatada. Kui see juhtus, saatis üks linn inimesi uue linna, nn koloonia rajamiseks.

Kuna maastik oli ebatasane, toimus reisimine enamasti meritsi. Seetõttu rajati ranniku äärde palju uusi linnu. Esimesed uued linnad rajati Anatoolias (Väike-Aasias) ja hiljem Musta mere ääres, Küprosel, Lõuna-Itaalias, Sitsiilias ja praeguse Benghazi ümbruses Liibüas. Nad rajasid isegi ühe linna, Naucratise, Niiluse jõe ääres Egiptuses. Tänapäeva linnad Süürakuusa, Napoli, Marseille ja Istanbul said alguse kreeka linnadest Süürakuusa, Neapolis, Massilia ja Bütsants.

Neli suurt

6. sajandiks eKr muutusid mõned linnad teistest palju tähtsamaks. Need olid Korintos, Teda, Sparta ja Ateena.

Spartalased olid väga distsiplineeritud sõdurid. Nad võitsid inimesi, kes elasid nende lähedal, ja need inimesed pidid spartalaste jaoks maad harima. Need "heloodid" pidid andma spartalastele osa nende kasvatatud toidust ja nii ei pidanud spartalased tööd tegema. Selle asemel õppisid nad, kuidas olla paremad sõdurid. Spartalasi ei olnud palju, kuid helootasid oli palju. Spartalaste sõjaline jõud kontrollis helootide üle. Spartalastel oli kaks pärilikku kuningat, kes neid sõjas juhtisid. Kodus valitses neid ka grupp vanu mehi, keda kutsuti Gerousia (senat).

Ateena sai demokraatiaks 510 eKr. Mehed tulid linna kesklinnas asuvale kohale ja otsustasid, mida teha. See oli esimene koht maailmas, kus inimesed otsustasid, mida nende riik peaks tegema. Nad arutasid ja hääletasid siis Boule'is (parlamendis), mida teha. Kuid naised ei hääletanud. Ateenas olid orjad. Need orjad kuulusid nende peremeestele ja neid võis kellelegi teisele müüa. Ateena orjad olid vähem vabad kui spartalased heloodid. Igal aastal valisid Ateena kodanikud kaheksa kindralit, kes neid sõjas juhtisid.

Sparta varemed

Kreeka-Pärsia sõjad

499. aastal eKr mässasid Kreeka linnad Anatoolias. Nad ei tahtnud, et Pärsia neid enam valitseks. Ateena saatis 20 laeva, et võidelda pärslastega merel. Anatoolia kreeklased said lüüa. Pärsia kuningas Dareios otsustas Ateenat karistada. Ta saatis sõdureid ja laevu Ateena vastu võitlema.

Ateena palus Sparta abi. Sparta tahtis aidata, kuid ei saanud; neil oli sel ajal usupidu. Ateena saatis oma sõdurid Pärsia sõdurite vastu: Maratoni lahingus (490 eKr) võitsid nad pärslasi. Siis tuli abi Spartalt.

Termopüla lahingus pidasid spartalased Leonidase juhtimisel tohutu pärsia armee vastu. Paari päeva pärast juhtis reetur nimega Ephialtes pärslased ümber kreeka armee taga oleva väina. Mõistes, et lüüasaamine on vältimatu, lasi Leonidas paljud oma mehed vabaks. Need, kes jäid, teadsid, et see saab olema võitlus surmani. Leonides jättis koju eliithopliidid (jalaväelased), kellel olid elusad pojad. Oli ka liitlasi teisplasi ja teoblasi, kes jäid vabatahtlikult.

Kolmandal päeval juhtis Leonidas oma 300 spartalasest hopliiti ja nende liitlasi Kserxese ja tema võimsa armee vastu. Spartalaste juhitud väed võitlesid selle pärslaste väe vastu surmani, et blokeerida värav piisavalt kaua, et hoida Xerxes ja tema armee hõivatud, samal ajal kui ülejäänud Kreeka armee põgenes.

Pärast Thermopüüli tahtsid paljud kreeklased minna lõunasse, Peloponnesosele. Kuna Korintose poolsaar, tee Peloponnesosele, on väga kitsas, tahtsid paljud seal pärslastega võidelda.

Ateena asus Korintosest põhja pool ja tal oli merevägi. Ateena juht Themistokles tahtis võidelda pärslastega Salamisi saare juures. Xerxes otsustas saata oma laevastiku Kreeka laevastiku vastu, enne kui Kreeka laevad said Peloponnesose poole minna. Kreeka laevastik võitis pärslasi Salamisi lahingus. Seejärel läks Kserxes koos paljude oma sõduritega koju, kuid pärsia armee jäi Kreekasse. See armee sai 479. aastal eKr Platea lahingus lüüa.

Pärsia sissetung Kreekasse

Ateena Sparta vastu

Pärast pärslaste lüüasaamist Plateas tegid spartalased väga vähe. Siiski oli Pärsia endiselt ohtlik. Ateena palus Kreeka linnadel Egeuse mere saartel ja Anatoolias temaga ühineda. Need linnad nõustusid, sest nad kartsid Pärsiat. Need linnad moodustasid Deliose Liidu ja Ateena oli nende juht. Paljud Deliose liitu kuulunud linnad pidid maksma Ateenale austusraha. Ateena kasutas seda raha paljude laevade ja Parthenoni ehitamiseks. Sparta oli endiselt tugev maal, kuid Ateena oli tugevam merel. Mitu korda oli Ateena ja Sparta vahel sõda. Siis otsustas Ateena saata palju laevu Sitsiiliasse, et võidelda Süürakuusa linna vastu. Sparta saatis Süürakuusale abi ja Ateena sai lüüa. Ükski Ateena laevadest ei tulnud tagasi.

Nüüd tahtis Sparta ehitada laevu, et võidelda Ateena vastu. Spartal kulus kaua aega, et Ateenat võita, kuid siis Aegospotami lahingus hävitasid spartalased suurema osa Ateena laevadest. Ateenlased kasutasid väga arenenud laevatüüpi, mida tuntakse nime all Triremes. Neil kõrgelt arenenud lahingulaevadel olid keerukad lahingusüsteemid ja neid sõudjad vedasid. Trireemi esiosas oli suur pronksist ramm. Sõudjad sõudsid Triremi väga kiiresti vaenlase laeva poole ja rammisid selle laevakere sisse augu. See oli trireme'i jaoks kõige tõhusam viis teiste paatide hävitamiseks. Mõnikord astusid trireme'il olevad sõdurid (keda kutsuti hopliidideks) vaenlase laeva pardale ja hoidsid seda enda jaoks. Sellest hoolimata hävitati trireemide laevastik Ateena lahingus 405. aastal eKr. Ateena alistus järgmisel aastal ja sõda oli lõppenud.

Igapäevane elu

Kui mehed ei töötanud, ei võidelnud ega arutanud poliitikat, võisid nad pühade ajal minna Vana-Kreeka teatrisse, et vaadata draamasid, komöödiaid või tragöödiaid. Need olid sageli seotud poliitika ja Kreeka mütoloogia jumalate teemaga. Naised ei tohtinud teatris esineda; meesnäitlejad mängisid naiste rolle.

Naised tegid koduseid töid, näiteks ketramist, kudumist, koristamist ja toiduvalmistamist. Nad ei osalenud avalikus elus ega poliitikas. Rikaste perekondade naistel olid aga orjad, kes tegid nende eest kodutööd.

Vana-Kreeka mängud

Kuulsad olümpiamängud toimusid Olümpias iga nelja aasta tagant. Need olid mõeldud ainult meestele ja naised ei tohtinud osaleda, isegi mitte pealtvaatajatena. Spordialadeks olid jooksmine, oda- ja kettaheide ning maadlus. Mängud olid ebatavalised, sest sportlased võisid tulla ükskõik millisest Kreeka linnast.

Teine võistlus, Heraeuse mängud, toimus naistele. Ka see toimus Olümposel erineval ajal võrreldes meeste võistlusega.

Tüdrukutele kehtisid Sparta linnades teistsugused reeglid kui teistes linnades. Neid treeniti samadel üritustel nagu poisse, sest spartalased uskusid, et tugevad naised toovad välja tugevaid lapsi, kellest saavad tulevased sõdalased. Nende tüdrukute sportlased olid vallalised ja võistlesid alasti või lühikeste kleitidega. Poistel lubati sportlasi vaadata, lootuses luua abielusid ja järeltulijaid.

Hiljem, klassikalisel perioodil, võisid tüdrukud osaleda samadel festivalidel kui mehed.