Trireem – iidne Vahemere sõjalaev: ehitus, meeskond ja taktika

Avasta trireemi ehitus, kolmeastmeline sõudmine, meeskonna elu ja iidsete Vahemere taktika — võimas rammijõud, lahinguoskus ja meresõja argipäev.

Trireem on iidne sõjalaev, mille peamiseks jõuallikaks olid umbes 170 sõudjat. See oli pikk ja sihvakas laev, millel oli kolm astmestikku sõude (seetõttu nimetus trireem) ja tavaliselt üks suur puri, mida kasutati eelkõige meresihi hoidmiseks ja pikemate vahemaade läbimiseks. Vööris paiknes tugev rammiots, tavaliselt kaetud pronksiga, mille eesmärk oli vaenlase laeva hävitamine või selle liikumise takistamine – rammi löök võis puulaeva külje läbi lõigata või teha sellele kehvaks sõidukõlblikuks.

Ehitus ja tehnilised omadused

Trireemid olid ehitatud kergest, kuid tugevast puidust ning laeva kere oli madala süvisega ja õhuke, et võimaldada suurt kiirust ja manööverdusvõimet. Laudade ühendamisel kasutati sageli mortise‑and‑tenon-liitmikke ja kõiki katteplaate õhukeselt paigaldatud, et hoida massi väikse. Laeva pikkus jüib allikates varieeruda, aga tüüpilised trireemid olid umbkaudu 30–40 meetri pikkused ja laiusega umbes 4–6 meetrit. Purje oli tavaliselt ruutpurje, mis oli abiks tuulega purjetamisel, kuid lahingu ajal võeti mast ja puri maha, et ei takistaks sõudmist ja manöövreid.

Meeskond ja rollid

Trireem oli meeskonnalt tihe ja hästi organiseeritud. Peamine jõud oli sõudjate rida – kokku umbes 170 meest –, kes moodustasid kolm sõuderida kummalgi laeva küljel. Sõudjad olid enamasti vabad mehed, mitte orjad; Ateenasse ja mõne teise linna‑riigi praktika järgi said nad sõudmise eest palka, mis muutis mereväge sotsiaalselt ja poliitiliselt oluliseks. Vana‑Kreekas pidid paljud hopliidid ostma endale soomuse ja relvad, nii et need, kellel seda polnud, võisid saada alternatiivse teenistusvõimaluse trireemil sõudmisena.

Lisaks põhikohustustele sõudmisel oli trireemil ka umbes 20–30 lisameeskonnaliiget: meremehed, kes hoolitsesid purje ja reelingute eest, sõdurid ehk meremehed‑võitlejad (hopliidid või marines), kelle ülesanne oli noole‑ ja viburünnakute korral kasutada relvi ning vajadusel laeva pardale tungida ja vaenlast mõõkade ja odadega rünnata. Laeva juhtis kogenud meeskonnaliige, keda kreeklased nimetasid kuberneteks; just sellest sõnast on tuletatud ingliskeelne sõna Governor (valitseja/juhataja). Lisaks oli laeval vöörivaht, rooliroolija, laevaülem ja teisi spetsialiste.

Elu laeval ja treening

Kuna trireem oli suhteliselt kitsas ja mehi palju, ei olnud pikaajaline elamine laeval komfortne ning laev sai harva püsivalt merel seista. Tavaliselt maanduti iga õhtu randa: meeskond tõmbas trireemi veest välja, laev jäi rannal aiapidama ning mehed magasid laeva kõrval või lähedal. Piki‑ ja lahinguajaline elu nõudis tugevat distsipliini ning palju treeningut – kooskõlastatud ja rütmiline sõudmine oli lahingus otsustava tähtsusega. Meeskond pidi õppima kiirelt peatuma, alustama, pöörama ja sooritama keerukaid manöövreid pikki ridade ja signaalide abil.

Taktika ja lahingud

Lahingutes oli trireemi peamine eesmärk vaenlase laeva rammida või ümber paigutada selliselt, et rünnata selle külgi ja tagumist osa. Levinumad taktikad olid:

• Diekplous – truperid püüdsid läbi murda vaenlase liinist ja siis pöörata, et rammida või rünnata tagant.
• Periplous – püüti ümber lahinguväljale ringiga pääseda ja rünnata vaenlase poolelt või küljelt, kus kaitse oli nõrgem.
• Pardale minek – kui rammimine ei õnnestunud, püütigi laevade kõrvale sõuda ja käivitada pardalangemine, mille käigus marinesid kasutati lähivõitluses.

Mõnel hilisemal trireemil või lähisassiilis võis olla ka väiksemaid mehhanisme nagu katapuldid või ballistad, kuid neid oli lahingus raske efektiivselt kasutada kitsastel ja kõikuvaidel laevadel ning neist polnud trireemi põhitaktika osa.

Ühest ajaloolisest suursukstusest annab aimu ka tuntud lahing: Salamisi lahingus oli Kreeka poolel ligikaudu 360 laeva ja Pärsia poolel 600–800 laeva (allikates mõnevõrra varieeruvad arvud). Sellistes massilistes merelahingutes otsustas tihti manöödrivõimekus ja meeskonna kokkusobivus.

Pärand ja tähtsus

Trireem kujutas endast Vahemere meresõja kõrgaega 7.–4. sajandil eKr: see andis riikidele nagu Ateena ja Kreetale suure strateegilise eelise, muutis merelist poliitikat ja mõjutas ka sotsiaalseid suhteid (näiteks aitas laevastik kodanike hulka rohkem kaasata). Trireemi tehniline lahendus — suure arvu sõudjate koordineeritud jõudlus ja manöövritundlik kere — oli oma ajas unikaalne. Aja jooksul asendusid trireemid suuremate ja relvastatuma laevatüüpidega ning meresõja tehnika muutus, kuid trireem jääb oluliseks näiteks antiikse laevaehituse ja -taktika saavutustest.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli Trireme?

K: Kes mehitasid trireme'i sõudepositsioonid?

Küsimus: Mitu inimest oli trireme'i pardal?

K: Mida tegi kubernete?

K: Kui kaua võisid trireemid merel viibida?

K: Mis juhtus enne lahinguid trireemidega?

K: Mitu laeva osales Salamisi lahingus?

Otsing