Hopliit — Vana-Kreeka kodanik-sõdur: relvad, soomus ja falanks

Hopliit oli Vana-Kreeka linnriikide kodanik-sõdur: keskmise või parema varandusega vaba mees, kes relvastati ja soomustati oma riigi huvides. Hopliidi põhirelv oli pikk oda, ent tema peamine kaitsevahend oli suur kilp, mille järgi hopliidid ka oma nime said. Nad võitlesid tihedas ühikus, mida traditsiooniliselt nimetatakse falakiks — ladina- ja ingliskeelses kirjanduses tuntud kui falanks. Falanksis kaitses iga võitleja end oma kilbiga ning kilp andis osalist kaitset ka vasakpoolsele naabrile, mis muutis ridade omavahelise kooskõla ja positsioneerimise eluliseks.

Relvad ja soomus

Hoplite'i varustus oli suhteliselt standardne, kuid võis linnriigiti ja aja jooksul erineda. Tüüpiliselt kuulus hopliidi soomusrüü juurde:

1. kiiver, sageli näo kaitseks kaetud (nt Korintose tüüpi kiiver, mis kattis suure osa näost)
2. kilp
3. soomuskaitse (linothorax — kiudriidest koosnev kiiver- või pronksrüü; mõnel juhtumil täispronksrüü)
4. säärisekaitsed (säärikud)
5. mõõk — lühike lõiketeraga relv, mis oli kasulik lähipöördes pärast oda murdumist või kui falanks purunes
6. oda — hopliidi peamine rünnaku- ja lahingurelv, pikk ja tugev torkimisrelv

Kilp, mida kreeklased kutsusid hoploniks või aspiseks, oli ümmargune, tavaliselt puidust ja kaetud vase või naha pealevoodriga; see oli piisavalt suur, et katta nii kandjat kui ka osaliselt tema vasakut kaasvõitlejat. Sõna "hopliit" tulenebki sellest kilbi tüübist. Soomus ja relvad olid kulukad, mistõttu hopliitide teenistusse minek nõudis tihti eraajalisi investeeringuid — rahaliselt stabiilsemad kodanikud said lihtsamini soomustatud jalaväelaseks.

Falanksi ehitus ja taktika

Falanks oli distsiplineeritud ja sirgjooneline moodustis, mis põhines ühtsel maassurvel ja kaitsel. Tavaliselt koosnes falanks mitmest reast — sageli kaheksast või enamast — kus iga rea esimesed read hoidsid oda ette sirutatud ja üritasid vaenlase ridadesse tungida. Tagumised read toetasid neid oma odadega ja kilbimassiga ning tekitasid vajaliku surve, et hoida esimesi reaseisjaid kindlalt positsioonil. Ridade liikumine oli kooskõlastatud; käsud võisid nõuda konkreetseid samme ettepoole, et koordineerida rünnakut või kohandada rida maastiku järgi.

Falanksil oli üks sisuline nõrkus: selle parem külg oli haavatavam, kuna iga hopliit kaitses oma paremat külge kilbiga, jättes paremal asuva poole vähem kaitstud. Seepärast kaldus falanks loomulikult paremale — iga rügement püüdis loota naabri kilbi kaitsele. Kogenumad ja tugevamad sõdalased paigutati sageli paremale tiiva tugevdamiseks, et kompenseerida konkreetset nõrkust.

Treening, ühiskond ja linnriigiti erinevused

Hoplite'i roll oli tihedalt seotud kodaniku ja sõjaväelise kohustusega. Hopliit oli enamasti vaba kodanik, kes investeeris oma varustusse ja läbis regulaarse sõjalise väljaõppe. Paljudes linnriikides oli sõjaväeline koolitus osa kodanikuelust; erinevalt tulevasest professionaalsest armeest osalesid hopliidid sõjas ainult ajutiselt, vastates kutsele teenida.

Lakedaemose (Sparta) ühiskonnas oli sõjaline väljaõpe eluaegne ja väga range — spartalased olid tuntud kui professionaalse hoiaku ja distsipliiniga sõdalased. Teistel linnriikidel, näiteks Ateenal, oli teenistusaeg lühem ning kodanikud võisid maailmas ja poliitikas osalemiseks teenistusest teatud vanuseni vabastatud olla; mõnel pool võidi vabaneda alles pärast kõrgemat iga, nagu tekstis mainiti (nt vabanemine alles pärast 60. eluaastat Ateenasse viidates), kuid praktika varieerus suuresti.

Arengud ja lahingukogemused

Hopliteide falanks oli oma ajastul väga tõhus rasketüüpi jalaväe taktika, kuid see ei olnud staatiline. Aja jooksul arendati taktikat, kasutati kombineeritud relvajõude (kerge jalavägi, vibumehed, samas ka ratsavägi) ning tekkisid uued lähenemised, näiteks obliikne rünnak või sügavamate ühikute kasutamine. Mõned juhid, nagu thebaanide juhtivad strateegid, eksperimenteerisid falanksi koondamise ja vastaspoolte flangike ründamisega. Hilisemad arengud, eriti Makedoonia Filippuse ja Aleksander Suure aegne sarissa-falanks, tõid kaasa odade pikenemise ja professionaalsema sõjaväe vormi, mis muutis hopliidi traditsioonilist väeosa.

Järeldus

Hopliitide süsteem ühendaski sõjalisi ja poliitilisi rolle: see nõudis isiklikku investeeringut ja lojaalsust linnriigile ning võimaldas paljudele kodanikele osaleda otseselt riigi kaitses. Falanksi tugevus põhines distsipliinil, kilbiühisel kaitsel ja koordineeritud rünnakutel, samas kui selle haavatavus paremal tiival ja vajadus meeskonnatöö järele määrasid suure osa selle taktikatest ja positsioneerimisest lahinguväljal.

Küsimused ja vastused

K: Mis oli hoplite peamine relv?

K: Kuidas võitlesid hopliidid lahingus?

K: Millist tüüpi soomust kandis hopliit?

K: Kes varustas oma soomuse ja relvadega?

K: Kuidas olid spartalased tuntud oma sõjalise võimekuse poolest?

K: Kuidas töötas falanks lahingus meeskonnana?

K: Miks paigutati kogenud hopliidid falaksi paremale poole?

Otsing