Falanks — Vana-Kreeka jalaväe taktika ja hopliidid

Avasta falanksi taktika ja hopliitide roll Vana-Kreeka sõjanduses — struktuur, relvastus ja Makedonia arengud. Ajalooline ülevaade ja taktikalised õppetunnid.

Falanksivormatsioon on Vana-Kreeka termin, mis tähistab plokilaadset jalaväe koosseisu. Kreeka hopliidid (raske jalavägi) olid relvastatud oda, mõõga või sarnaste relvadega. Jalaväe mass marssis vastaste vastu ühtse üksusena. Seda süsteemi kasutasid linnriigid, kes sageli omavahel sõdisid. Ratsavägi oli haruldane, osalt seetõttu, et hobused olid napp ressurss, osalt seetõttu, et Peloponnesose orgude ruumipuudus jättis ratsaväe manöövriteru vähe ruumi. Hiljem toetas Makedoonia falakki Aleksander Suure vallutustes alati ratsavägi.

Varustus ja ridad

Hopliidide tüüpiline varustus koosnes suurest kilbist (aspis või hoplon), pealaest säärteni ulatuvast kiivrist (nt Korinthi tüüpi), rinnaplastrist või linothoraxist (liimitud linastest või metallribadest koosnev rüü) ning pikast odast ja lühikesest mõõgast. Falanksi eesrind olid sageli mitme rea sügavused read — tavalised olid 8–12 rea sügavused, kuid mõnikord oli faalanx veelgi sügavam. Kilbid kattusid ja odad sirutusid ees, mis tekitas tiheda soomustatud seina, mis oli efektiivne otsesel rünnakul ja surve all seismisel.

Taktika ja tugevused

• Falanks oli suurepärane rasketes, lamedates maiandusväljakutingimustes, kus rühmad suutsid koos liikuda kui ühe keha osa. Ühtne lõugimine ja distsipliin võimaldasid massiallikal lüüa läbi vaenlase ridade.
• Falanksi jõud peitus sageli massiivses rindemomendis: enne vastast osutasid odad ja kilbid ühtset survet (kreeka keeles mõnikord nimetatud othismos), mis võis viia vaenlase ridade purunemiseni.
• Süsteem sobis hästi ka linnriikide kodanikearmeele — hopliidid olid sageli kodanikud, kellel oli varustus ja omavaheline usaldus, mis tugevdas sotsiaalset sidet ja poliitilist osalust.

Nõrkused ja piirangud

• Falanks oli haavatav flangirünnakute ja teenitavate rünnakute suhtes — kui vaenlane suutis falanksi külje või tagant proovida, kaotas see osa oma tugevusest.
• Raske sooritus halval või mägisel maastikul — ebaühtlane pinnas lõhkus ridade järjestuse ja vähendas kilpide kattumist.
• Vähene paindlikkus: falanks oli hästi kohandatud otseseks kokkupõrkeks, kuid nõrgem vastus kiiretele manöövritele, hajutatud rünnakutele või intensiivsele kererelvastuse tulele.

Makedoonia areng ja Aleksander Suur

Hellenistlikus perioodis arendasid makedoonlased falanksi edasi: Philippos II ja hiljem Aleksander Suur pikenesid odad (sarissa) mitu meetrit — need võimaldasid kauem pihtida vastase ridasid, aga nõudsid teistsugust kilbi- ja rüüde kombinatsiooni ning ranget distsipliini. Makedoonia süsteem oli edukas just tänu kombineeritud relvajõudude kasutamisele: tihe falanks kaitses ees, samal ajal kui ratsavägi ja raskemad jalaväeüksused teostasid külgrünnakuid ja purustasid vaenlase, kui falanks tekitas avause.

Sotsiaalne ja poliitiline tähendus

Hopliidid olid sageli vabad kodanikud, kelle varustus ja osalus sõjas peegeldasid majanduslikke ja poliitilisi kohustusi. Falanksi tõhusus tugevdas linnriikide võimalust pidada suuri lahinguid ja mõjutas sõja käiku Vana-Kreekas (näiteks pärslaste sõdade ja Peloponnesose sõja ajal). Falanksi tähtsus langes siiski koos sõjatehnika ja taktikate mitmekesistumisega ning eriti siis, kui ratsaväe ja kombineeritud väejuhte kasutati laialdaselt.

Kokkuvõttes oli falanks lihtne, kuid mõjuv lähenemine raskete jalaväeühikute koondamiseks — efektiivne konkreetsetes tingimustes, kuid piiratud paindlikkuse ja maastikusoovituste tõttu. Makedoonlaste ja Aleksander Suure püsiv edu näitab, kuidas samu põhimõtteid võidi täiustada kombineeritud relvajõudude abil.

Taktika

Varajased lahingud falanksiga lõppesid tavaliselt sellega, et sarnased koosseisud surusid üksteise vastu, kuni üks neist murdus. Maratoni lahingus (490 eKr) ilmnes, et falanks võib teha rohkem. Seistes silmitsi Dareios I hiiglasliku armeega, hõrendasid ateenlased oma falakki ja pikendasid oma rindeosa, et vältida tagalasse jäämist. Kuid isegi vähendatud sügavusega falanks osutus kergelt relvastatud pärsia jalaväe jaoks peatamatuks. Pärast pärslaste tiibade ründamist pöörasid Ateena tiibade hopliidid sissepoole, hävitades pärslaste keskel asuva eliitväeosa. See oli Ateena purustav võit. Kogu Kreeka-Pärsia sõdade vältel jätkas hopliitide phalanks Pärsia jalaväe löömist (nt Thermopülae ja Plataia lahingud).

Võib-olla oli parim näide falaksi paindlikkusest Leuctra lahingus tehtud kallutatud edasitung. Seal hõrendas teobaslaste kindral Epaminondas oma falakki parempoolset külge ja keskosa ning süvendas oma vasakpoolset külge kuulmata sügavusega 50 meest. See pööras ümber konventsiooni, mille kohaselt oli flanksi parempoolne külg kõige tugevam. Uus korraldus võimaldas teoblastel rünnata vastase falakki paremal küljel asuvaid spartalaste eliitvägesid. Samal ajal olid teobalaste kesk- ja parempoolne ääreliin vastase falanxi tagant ešeloneeritud, hoides nõrgemaid koosseisu osi lahingust eemal. Kui spartalaste parempoolne rivi oli tebanlaste vasakpoolsete poolt läbi rüüstatud, murdus ka ülejäänud spartalaste rivi. Seega suutis Epaminondas võimsa tiibaga juhtides võita varem võitmatuks peetud vaenlase.

Filip II Makedoonias veetis mitu aastat Theobas pantvangina ja pööras tähelepanu Epaminondase uuendustele. Koju jõudes tõi ta välja uue revolutsioonilise jalaväe, mis pidi muutma Kreeka maailma nägu. Filippose phalangiidid olid Vana-Kreekas (peale Sparta) esimene elukutseliste sõdurite vägi. Nad olid relvastatud palju pikemate odadega ja neid harjutati põhjalikumalt keerulisemate taktikate ja manöövrite osas. Veelgi tähtsam on aga see, et Philippose falanks oli osa mitmekülgsest, kombineeritud jõust, mis hõlmas mitmesuguseid väeosi ja ratsaväge, eelkõige tema kuulsat kaaslaste ratsaväge.

Nüüd kasutati makedoonlaste falakki vaenlase keskjoone kinnitamiseks, samal ajal kui ratsavägi ja liikuvam jalavägi ründasid vaenlase külgi. Selle ülemvõimu Kreeka linnriikide staatilisemate armeede üle näitas Chaeronea lahing, kus Philippus II armee purustas liitlaste, Thebase ja Ateena falanksid.

Ülemine: traditsioonilise hopliitide lahingukorralduse ja edasiliikumise lihtsustatud skeem (eliitväed punasega). Alumine: diagonaalne faлanks, mida teoblased kasutasid Epaminondase juhtimisel. Tugev vasakpoolne tiib tungis edasi, samal ajal kui nõrk parem tiib taganes või jäi paigale.


Asutused Leuctra lahingu ajal, 371 eKr.

Küsimused ja vastused

K: Milline on falakonstruktsioon?

K: Kes olid hopliidid?

K: Milliseid relvi kasutasid hopliidid?

K: Kuidas liikus jalaväe mass lahingutes, kasutades falakisüsteemi?

K: Miks oli ratsavägi Vana-Kreekas haruldane?

K: Kas Makedoonia faalanksi toetas ratsavägi?

K: Kes kasutasid antiik-Kreekas falanksivormatsiooni?

Otsing