Vanakreeka keel oli indoeuroopa keel, mida kõneldi ja kirjeldati Vana-Kreekas juba eelajaloolisest ajast peale ning mille tähtsamad kirjakeeleetapid on talletunud eriti ajavahemikus umbes 9. sajandist eKr kuni rooma-impeeriumi ja hilisema hellenistliku perioodini. Keel mõjutas sügavalt lääne kultuuri — koos ladina keelga moodustas see paljude tänapäeva Euroopa keelte ja akadeemilise terminoloogia aluse.

Ajalugu ja kirjaviis

Vana-Kreeka keele sugulus ja varajane ajalugu ulatuvad idanesinduseni: varajaseimad kreeka keelevormid on leitud mükeene perioodi valitsejate Linear B kirjutisest (II aastatuhat eKr). Tahke muutus toimus, kui kreeklased võtsid ümber kujunenud tähestiku, mis põhines fenüüslastelt pärit kirja eeskujule ja jõudis laiemasse kasutusse umbes 8. sajandil eKr. Hiljem kasutati mitmeid kirjaviisiga seotud tähis- ja diakriitilisi süsteeme (nt polütooniline kiri keskaegsel ja varasemal ajal).

Murded

Kreeka aladel esines mitmeid kõne- ja kirjandusmurdeid — nii kohalikud kui ka ajaloolised variandid. Selle mitmekesisuse tõttu räägiti eri piirkondades omavaheliselt mõnevõrra erinevalt. On tavapärane eristada peamisi rühmadesse koondatud murdeid:

  • attiika-ioni keel (Attica ja rannikualad, mõjutas klassikalist kirjakeelt)
  • iooni keel (Loode-Aasia ja väikeses osas saartele)
  • dori keel (Peloponnesose ja mõne saare piirkondades)
  • aeoli keel (Egeuse põhjalahed ja Thassos jne.)

Ateenas rääkisid ja kirjeldasid haritud linnakogukonnad just attiika vormi — see vorm kujunes ka paljude klassikaliste tekstide aluseks. Paljudes allikates mainitakse, et suuremates keskustes nagu Ateenas peeti attilaatset (attiika) keelekujundit tavaliselt kõrge kultuurilise väärtusega vormiks.

Koine

Pärast Aleksander Suure vallutusi 4. sajandil eKr levis idast läände ühine kreeka keele variant, mida nimetatakse Koine kreeka keeleks (koine = „ühine“). See kujunes peamiselt attiika ja ioone murrete segunemise teel ning toimis hellenistlikul ajal laialdase siduskeelena: seda kasutati ka kaubanduses, administratsioonis ja kirjanduses. Koine lihtsustas mõningaid grammatilisi vorme ja tasandas paikseid murdeerinevusi, muutes keelevormi arusaadavamaks ja kasutajasõbralikumaks suurele hulgale inimestele eri rahvustest.

Rooma impeeriumi ajal ja hiljem õpetati haritud ringkondades kreeka keelt teatud määral nagu rahvusvahelist kultuurikeelt: nii anti õpilastele Rooma haridussüsteemis greegi keele oskust. Seda asjaolu rõhutab laiem kultuurivahetus Rooma maailmas, kus paljud õppurid õppisid kreeka keelt kui teise keelena, sarnaselt tänapäeva inglise keele rollile.

Kirjandus ja pärand

Vana-Kreeka kirjandus on äärmiselt rikkalik ja mitmekesine. Paljud tuntud teosed on kirjutatud eri murrete ja stiilidega. Suured poeedid nagu Homeros, kasutasid varasemaid eepilisi murdeid: tema eeposed Ilias ja Odüsseia on pika vormiga luuletused, mis kajastavad sõjapidamist, reisimist ja kreeka jumalaid ning mängivad keskset rolli kreeka kultuurilise mälu kujundamisel.

5. sajandil eKr tekkis Ateena dramaturgia ja filosoofia kuldajastu: näitekirjanikud Aischylos, Sophokles ja Euripides lõid tragöödiaid, mis uurisid inimloomust, saatuslikkust ja ühiskonda. Samal perioodil tegutsesid ka ajaloo- ja filosoofiateosed — näiteks Herodotose ja Thuküdididese ajalookirjutus ning Platoni ja Aristotelesega seotud filosoofilised tekstid —, mis kõik on mõjutanud lääne mõtlemist.

Vana-Kreeka kultuuriline ja keeleline pärand on olnud mõjukas läbi sajandeid: palju kaasaegseid teadus-, meditsiini- ja filosoofiasõnu pärineb kreeka tüvedest; klassikaline kreeka keel on jätkuvalt õppeaineks ülikoolides ja humanitaarainetes.

Kokkuvõtlikult oli Vana-Kreeka keel mitmeajalooline, mitmemurdeline ja kultuuriliselt rikastav nähtus, mille erinevad etapid — alates mükeense varakeelest kuni Koine’i ja hilisemate vormideni — kujundasid sügavalt Lääne kirjandus- ja teadusliku mõtlemise ajalugu.