Ladina keel
Ladina keel on keel, mida kasutati Vana-Roomas. Lühikesi ladinakeelseid tekste on leitud umbes 5. sajandist eKr. ja pikemaid tekste umbes 3. sajandist eKr.
Klassikaline ladina keel oli kasutusel 1. sajandil eKr ja oli Rooma impeeriumi ametlik keel. Seda kasutati laialdaselt Vahemere lääneosas. Romaani keeltena tuntud keeled arenesid välja kõneldud versioonist, mida nimetatakse vulgaarladina keeleks.
Ladina keel oli kristluse jaoks väga oluline paljude sajandite jooksul. Seda räägitakse tänapäevalgi veel mõnes religioosses tegevuses. See on ametlik keel Vatikanis, kus paavst juhib roomakatoliku kirikut. Vatikani inimesed räägivad mõnikord omavahel ladina keeles (kui nende emakeel on erinev). Katoliku kiriku missat võidakse pidada täielikult ladina keeles. See on Rooma riituse missat (erakorraline vorm).
Praegune kasutamine
Ladina keelt nimetatakse surnud keeleks, sest keegi ei räägi enam ladina keelt emakeelena. Kuigi tegemist on surnud keelega, ei ole see siiski väljasurev keel, sest mõned inimesed kasutavad seda endiselt igapäevaelus. Tegelikult õpivad paljud inimesed seda ikka veel koolis. Ladina keel on endiselt kasulik, sest see näitab, kuidas ühiskond ja keel varem toimisid. Ladina keele oskus lihtsustab romaani keelte õppimist.
Inimesed loevad ikka veel ladina klassikuid, näiteks Vergiliuse luuletusi, Caesari mälestusi ja Cicero kõnesid. Samuti kasutatakse ladina keelt laialdaselt rahvusvahelise abikeelena, eelkõige katoliku kirikus, ning bioloogid kasutavad seda uute liikide kirjeldamisel ja nimetamisel.
Ladina keelt kasutatakse taksonoomias endiselt elusolendite liikide ja liigirühmade teaduslike nimede andmiseks. Mõned terminid, mida kasutatakse meditsiinis kehaosade (näiteks luude) ja haiguste nimetamiseks, on samuti ladina keeles.
Sordid
On olemas kolm ladina keele liiki: klassikaline ladina keel, vulgaarladina keel ja kirikuline ladina keel. Klassikalist ladina keelt kasutasid haritud roomlased ja seda õpitakse endiselt kogu maailmas. Vulgaarladina keel oli tavalisem, mida kasutasid tavalised roomlased ja mida õppisid roomlaste poolt vallutatud rahvad. Kirikuline ladina keel on levinud Itaalia koolides ja seda kasutab endiselt roomakatoliku kirik.
Ladina keel oli keskajal tähtsaim keel enamikus Euroopas. Seda õpetati paljudes Euroopa koolides ja kõikides ülikoolides kasutati ladina keelt õppekeelena. Reformatsiooni ajal hakkas ladina keel oma tähtsust kaotama, kuid teaduslike raamatute ja entsüklopeediate autorid kasutasid seda endiselt sageli. Umbes 1900. aastani aktsepteerisid paljud ülikoolid ladina keeles kirjutatud väitekirju.
Kuna Rooma vallutuste ajal õppisid inimesed teistest Euroopa piirkondadest vulgaarlatiini, arendas iga piirkond välja oma keele, mis oli ladina keele lihtsustatud vorm. Neid keeli nimetatakse romaani keelteks ja neid räägitakse tänapäevalgi. Viis suurima kõnelejate arvuga romaani keelt on hispaania, prantsuse, portugali, itaalia ja rumeenia keel. Romaani keeled on omavahel väga sarnased ning ühe romaani keele kõnelejad saavad aru paljudest teise romaani keele sõnadest ja lausetest (nii tekstides kui ka kõnekeeltes). Näiteks saavad portugali keele kõnelejad sageli aru hispaania keelest. Võib öelda, et romaani keeled on ladina keele kaasaegsed murded.
Grammatika
Ladina keelel on sarnane murdekeele struktuur nagu vanakreeka keelel, kuid erinev tähestik.
Ladina keeles on seitse erinevat põhisõnade käändeastet: nominatiiv, vokaat, akusatiiv, genitiiv, datiiv, ablatiiv ja lokaat. Vokaadi ja nominatiivi käände on peaaegu alati sama, kuid kui nominatiiv lõpeb -us, muutub see -e-ks, ja kui nominatiiv lõpeb -ius, muutub see -i-seks. Lokaator on datiivi vormis. Ladinakeelsed nimisõnad langevad või muutuvad vastavalt sellele, kuidas neid lauses kasutatakse. Üks nimisõna võib deklinatsiooni saada viiel erineval viisil. Neid viise nimetatakse deklinatsioonideks. Deklinatsioonid on nummerdatud 1 kuni 5 (esimene deklinatsioon, teine deklinatsioon jne), millest igaühel on erinevad lõpud, mis määravad ära nimisõna deklinatsiooni. Deklinatsiooni korral moodustatakse kaksteist vormi, kaks iga nimisõna puhul (lokaator jäetakse välja).
Sarnast asja tehakse ka verbidega, mida nimetatakse konjugatsiooniks. Kui verbi konjugatsioon toimub, tehakse kuus vormi. Verbi võib muuta viis tegurit: isik, arv, aeg, häälik ja meeleolu. Kokku on 120 võimalikku ladina keele verbi vormi.
Selle tahvli ladina keeles on kirjas: "1883. aastal pärast keskpäeva, teise ja kolmanda tunni jooksul, keiser Franz Joosep koos seltskonnaga alistus austama seda raamatukogu oma kohalolekuga."
Ladina keele kirjutamine
Varem kirjutati ladina keelt vahaplaatidele. Ruumi oli vähe ja nii jooksid sõnad kokku, ilma sõnade vahele jääva tühimiketa. Mõnikord kasutati papüürust, kuid see oli kallis. Kirjavahemärkide kasutamine oli iidne idee, kuid ladina keelde jõudis see hiljem. Väikesed tähed (väiketähed) on suhteliselt uusaegne leiutis. Rooma tähestik pärineb etruskide keelest.
Järgnevalt on esitatud Ovidia "Metamorfooside" sissejuhatus (1. raamat, read 89-100); selles kirjeldatakse kuldajastut.
| Vana kiri | Kaasaegne kirjutamine |
| AVREA-PRIMA-SATA-EST-ÆTAS-QVAE-VINDICE-NVLLOSPONTE-SVA-SINE-LEGE-FIDEM-RECTVMQVE-COLEBATPOENA-METVSQVE-ABERANT-NEC-VERBA-MINANTIA-FIXOAERE-LEGEBANTVR-NEC-SVPPLEX-TVRBA-TIMEBATIVDICIS-ORA-SVI-SED-ERANT-SINE-VINDICE-TVTINONDVM-CÆSA-SVIS-PEREGRINVM-VT-VISERET-ORBEMMONTIBVS-IN-LIQVIDAS-PINVS-DESCENDERAT-VNDASNVLLAQVE-MORTALES-PRÆTER-SVA-LITORA-NORANTNONDVM-PRÆCIPITES-CINGEBANT-OPPIDA-FOSSAENON-TVBA-DIRECTI-NON-ÆRIS-CORNVA-FLEXINON-GALEAE-NON-ENSIS-ERANT-SINE-MILITIS-VSVMOLLIA-SECVRAE-PERAGEBANT-OTIA-GENTES | Aurea prima sata est aetas, quae vindice nullo, |
| Inglise keelne tõlge | |
| See oli kuldne ajastu, mis ilma sunnita, ilma seadusteta, spontaanselt kasvatas head ja tõelist. Ei olnud hirmu ega karistust: ei olnud ähvardavaid sõnu, mida oleks pidanud lugema, mis olid kinnitatud pronksile, ei olnud kohtuniku nägu kartvate alluvate rahvahulka, kes elasid turvaliselt ja ilma kaitseta. Ükski mägedes langetatud mänd ei olnud veel jõudnud voolavate lainete kaudu teistele maadele rändama: inimesed tundsid ainult omaenda kaldaid. Ei olnud järske kraave linnade ümber, ei olnud sirgeid sõjatrükke, ei käärega sarvi, ei mõõku ja kiivreid. Ilma armeedeta elasid inimesed oma elu õrnas rahus ja turvaliselt. | |
Lapis Niger on stele 6. või 5. sajandist eKr. Sellel on üks vanimaid teadaolevaid ladinakeelseid üleskirjutusi.
Pärast Rooma impeeriumi langemist
Pärast Rooma impeeriumi lagunemist kasutasid paljud inimesed endiselt ladina keelt. Ladina keeles kirjutasid sellised õpetlased nagu Thomas Aquinas, Petrarca, Erasmus, Luther, Kopernik, Descartes ja Newton. Näiteks Hugo Grotius avaldas 1625. aastal oma teose "De jure belli ac pacis" ("Sõja ja rahu õigusest"), mis on üks rahvusvahelise õiguse aluseid.
Carolus Linnaeuse 1798. aastal avaldatud peateose tiitelleht. See teos on kaasaegse taksonoomia alus. See on kirjutatud ladina keeles
Küsimused ja vastused
K: Millist keelt kasutati Vana-Roomas?
V: Vana-Roomas kasutati ladina keelt.
K: Millal ilmusid esmakordselt lühikesed ladinakeelsed tekstid?
V: Lühikesed ladinakeelsed tekstid ilmusid esimest korda umbes 5. sajandil eKr.
K: Millist ladina keelt kasutati 1. sajandil eKr?
V: 1. sajandil eKr kasutati klassikalist ladina keelt.
K: Kus räägiti ladina keelt laialdaselt?
V: Ladina keelt räägiti laialdaselt Vahemere lääneosas.
K: Kuidas arenesid ladina keelest välja romaani keeled?
V: Romaani keeled arenesid välja vulgaarladina keelest, mis on ladina keele mitteametlik versioon.
K: Miks on ladina keel tänapäevalgi kristluse jaoks oluline? V: Ladina keel on kristluse jaoks tänapäevalgi oluline, sest seda räägitakse endiselt teatud religioossete tegevuste ajal ja see on ametlik keel Vatikani juures, kus paavst juhib roomakatoliku kirikut. Katoliku kiriku missat võib pidada ka täielikult ladina keeles (Rooma riituse missat).
