Prantsuse keel (prantsuse: français, hääldatakse "Fronce-eh") on romaani keel, mida räägiti esmakordselt Prantsusmaal. Seda räägitakse ka Belgias (Valloonia), Luksemburgis, Quebecis (Kanada), Šveitsis (Romandia) ja paljudes Aafrika riikides (prantsuskeelne Aafrika). Umbes 220 miljonit inimest räägib prantsuse keelt emakeelena või teise keelena. See on olnud ka üks teiste keelte, näiteks Haiti kreooli keele juurtest. Nagu teistelgi romaani keeltel, on selle nimisõnadel sugu, mis jagunevad maskuliinseteks (masculin) ja feminiinseteks (féminin) sõnadeks.

Päritolu ja ajalooline areng

Prantsuse keel on arenenud vulgaarlatina murretest, mida Rooma impeeriumi laienemine Galliase aladel 1.–5. sajandil kaasa tõi. Keskajal kujunesid välja piirkondlikud ladina-põhised murded (nt oksitaania ja gallo-rooma variandid), millest normatiivseks ratsionaliseeritud kirjakeele aluseks sai Pariisi ümbruse kantseliidi (île-de-France) vorm. Keskaegsete ja varauusaegsete tekstide ning standardiseerimise kaudu (nt 1539. a Françoi I dekreediga keelekasutus ametlikes dokumentides) kujunes tänapäevane prantsuse kirjakeel.

Leviku ja staatus

Prantsuse keelt kasutatakse paljudes riikides nii ametliku, administratiivse kui ka hariduskeelena. See on üks rahvusvaheliste organisatsioonide ametlikest keeltest (nt Ühinenud Rahvaste Organisatsioon, Euroopa Liit, Rahvusvaheline Kohtulahendus jt). Koloniaalaja mõju tõttu on prantsuse keel tähtis mitmes Aafrika, Kariibi mere ja Vaikse ookeani riigis. Rahvusvaheline prantsuse keelekasutajate võrgustik on koondunud mitteametlikult ja ametlikult organisatsiooni La Francophonie ümber, mis edendab keele ja kultuuri koostööd.

Grammatikaline ülevaade

Alljärgnevalt on toodud prantsuse keele olulisemad grammatilised tunnused lühikokkuvõttena:

  • Sugu: nimisõnad on kas maskuliinsed või feminiinsed; artiklid ja omadussõnad nõustuvad sooga.
  • Artiklid: määratletud artiklid (le, la, les) ja määramata artiklid (un, une, des); artikli vorm sõltub sõna soost ja arvust.
  • Arv: enamasti lihtne ainsus/mitmus, mitmuse moodustamine tihti -s lõpu lisamisega, kuid häälduses sageli muutus nõrk.
  • Verbisüsteem: verbaalsüsteem on rikas pöördeliste vormide ja ajavormidega (présent, imparfait, passé composé, plus-que-parfait, futur simple, conditionnel jms). Abiverbideks on avoir ja être.
  • Omadussõnad: nõustuvad soone ja arvuga ning võivad paikneda kas enne või pärast nimisõna sõltuvalt tähendusest.
  • Pronoomenid: tugev rõhk ase- ja tagasiviivatele asesõnadele (je/tu/il/nous/vous/ils) ning objekt-pronomenitele (le/la/les, lui/leur, y, en).
  • Sõnajärg: üldiselt SVO (subjekt–tegusõna–objekt), ent rõhu-, küsimuse- ja käänduvahetuste korral varieerub.

Hääldus ja kirjasüsteem

Prantsuse keel kasutab ladina tähestikku ja mitmeid diakriitilisi märke (näiteks é, è, ê, ç, û). Hääldus sisaldab ka nasaalseid vokaale (õhk läbi nina), mis on romaani keeltest üpris iseloomulikud. Veel erineb prantsuse kirja ja häälduse vahel sageli suurtähtede mitmekülgne suhe — palju lõppe kirjutatakse, kuid neid ei hääldata (näiteks "ils" hääldatakse [il] või [ilz] ajalooliste vormide tõttu).

Dialektid ja variante

Prantsuse keel ei ole monoliitne: lisaks standariseeritud keelele on mitmeid rahvapäraseid variante ja murdeid.

  • Metropolitaansed variandid: Pariisi standard, lõuna prantsuse hääldus jm.
  • Rahvusvahelised kirjakeeled: Quebeci prantsuse keel (Canadien), Belgia ja Šveitsi variandid, mis erinevatel juhtudel erinevad sõnavara, häälduse ja mõne grammatilise eripära poolest.
  • Aafrika prantsuse keel: laialdaselt kasutatav haridus- ja ametikeel, sageli kontaktis kohalikku keelestikuga, mis mõjutab sõnavara ja väljendusviise.

Mõju teistele keeltele

Prantsuse keel on olnud tähtis laenuallikas paljudele maailma keeltele — eriti inglise, haiti kreooli, paljude Aafrika keeltest ja ka eesti keeles esineb prantsuse laensõnu (nt "restoran", "ballet"). Coloniseerimise ajal levis sõnavara paljudesse ühiskondadesse, kus kohalikud keeled võtsid omaks prantsuse mõisted ja terminid.

Õppimine ja tähtsus tänapäeval

Prantsuse keel on populaarne võõrkeel koolides ja ülikoolides, sest sellel on tugev kultuuriline ja diplomaatiline tähtsus. Prantsuse keele õppimine avab võimalusi rahvusvahelisele tööle, teadusele, kultuurile ja reisimisele. Tänapäeva digitaalses maailmas on prantsuse keel oluline ka meedia, kirjanduse, kino ja teadusliku kommunikatsiooni mõttes.

Statistika ja huvipakkuvad faktid

  • Umbes 220 miljonit inimest räägib prantsuse keelt emakeelena või teise keelena.
  • Prantsuse keel on ametlik või töökasutuses üle 30 riigis ning mitmes rahvusvahelises organisatsioonis.
  • La Francophonie organisatsioon koondab prantsuse keelt ja prantsuskeelset kultuuri tutvustavaid riike ja piirkondi.

See lühiülevaade pakub alust prantsuse keele päritolu, leviku ja grammatika mõistmiseks. Kui soovite, võin lisada näiteid verbide pööramisest, iseloomustada lõdvalt Quebeci ja Euroopa prantsuse erinevusi või soovitada õppematerjale algajale.