Teater (theatre/theater): tähendus, päritolu ja erinevused

Teater: tähendus, päritolu ja 'theatre' vs 'theater' erinevused — lühike, selge ülevaade terminitest, lavastusest ja kasutusviisidest.

Teatri (inglise ja ka ameerika inglise keeles) või teatri (enamasti ameerika inglise keeles) on mitu tähendust.

Sõna pärineb algselt kreekakeelsest sõnast Theatron, mis tähendab umbes "vaatamisväärsus". Ameerika inglise keeles võib sõna "theater" tähendada kas kohta, kus näidatakse filme (seda nimetatakse ka kinoks) või kohta, kus mängitakse elavaid lavateose. Briti inglise keeles tähendab 'theatre' kohta, kus mängitakse elavaid näidendeid. Mõned inimesed, nii inglise kui ka ameeriklased, kasutavad kirjaviisi 'theatre', et tähendada kohta, kus mängitakse elavaid näidendeid, ja kirjaviisi 'theater', et tähendada kino.

"Teater" võib tähendada ka näidendite lavastamist. Näitleja võib öelda "ma olen teatriäris" või kirjanik võib öelda "ma kirjutan teatrile", mis tähendab, et ta kirjutab näidendeid, mitte filmide või telesaadete jaoks.

Tähendus ja kasutus täpsemalt

Sõna "teater" kasutatakse eesti keeles tavaliselt kolmes peamises tähenduses:

• Hoone või asutus – koht, kus toimuvad lavastused (nt draamateater, nuku- või draamateater, ooperiteater).
• Kunstivorm / žanr – lavakunst üldisemalt: näidendite, lavastuste ja esinemiste kogupraktika.
• Tegevus või äri – tegevusala, nt "teatritöö", "teater kui kutse".

Päritolu ja lühiajalooline ülevaade

Teatri juured ulatuvad antiik-Kreekasse, kus avalikud jumalateenistused ja pidustused (eriti Dionysose pidustused) arenesid välja näitemängude ja lavastuste vormiks. Theatron oli koht, kus publik istus ja etendusi vaatas. Edasi arenes teater Rooma kaudu, hiljem keskaegsed liturgilised ja rahvakomöödiad ning varauusaegne lavakunst (nt Elizabethi ajastu) tõid kaasa professionaalse näitekunsti. 19. ja 20. sajand tõid kaasa teatrite institutsionaliseerimise, lavatehnika arengu, režissöörite rolli tugevnemise ja mitmete suundumuste tekkimise (realism, naturalism, ekspressionism, absurdi teater, avant-garde ja kaasaegne performance-kunst).

Erinevused briti ja ameerika kirjapildis

Inglise keeles on kaks peamist kirjapilti: theatre (Briti inglise) ja theater (Ameerika inglise). Tavaliselt kasutatakse:

• Briti variant (theatre) – laialdaselt nii lavakoha kui ka kunstivormi tähistamiseks.
• Ameerika variant (theater) – sageli eelistatakse seda kirjapilti üldisesse kasutusse; osa inimesi teeb eristust ja kasutab theatre kunstilisemate lavade puhul ning theater kinode kohta.

Kokkuvõttes on tegemist eelkõige stiilieelistuse, mitte sisulise erinevusega.

Teatri liigid ja vormid

• Draama – jutustav näidend, mille keskmes on konflikt ja karakterid.
• Komöödia ja tragöödia – traditsioonilised žanrid, mis rõhutavad vastavalt huumorit või tragikaatilisust.
• Musikaal ja ooper – lavastused, kus muusikaline element ja laul mängivad keskset rolli.
• Nukumängu- ja noorteteater – spetsialiseerunud publikule ja väljendusvahenditele.
• Eksperimentaalne ja performance-kunst – piirabžaanrid, kus rõhutatakse uuenduslikkust, publiku kaasamist ja visuaalset kujundust.

Põhielemendid lavastuses

• Tekst / stsenaarium – näidendi sõnastus, dialoogid, tegevuste kirjeldus.
• Režii – lavastaja visioon ja näitlejate suunamine.
• Näitlejad – karakterite kehastajad, kelle töö on tekst ja liikumine elavaks teha.
• Lavakujundus ja rekvisiidid – ruumiline ja visuaalne keskkond etenduse jaoks.
• Valgus ja heli – atmosfääri loomine ning dramaturgia toetamine.
• Kostüümid ja meik – tegelaste ajastu, sotsiaalse staatuse ja iseloomu väljendamine.
• Publik – teatri oluline partner: etendus sünnib koos publikuga ja sõltub selle tajust ning reaktsioonidest.

Teater versus kino

Kuigi mõlemad on lavastatud meelelahutuse vormid, erinevad need mitmel moel:

• Otseesinevus – teater toimub reaalajas, näitlejate ja publiku vahelises ruumis; kino on salvestatud ja redigeeritud.
• Teknikad – teater toetub sageli lihtsamale lavatehnikaile, kuid rõhutab kehakeelt ja häält; film kasutab kaameraid, montaaži, lähedasi kaadreid ja postproduksiooni.
• Kogemus – teatri kogemus on kordumatu iga etenduse lõikes, kino pakub identset taasvaatamist.

Miks teater on oluline?

Teater on kultuuriline sild mineviku ja oleviku vahel: see peegeldab ühiskondlikke teemasid, pakub emotsionaalset ja intellektuaalset kogemust ning arendab empaatiat läbi teiste inimeste lugude tundmaõppimise. Lisaks toetab teatri tööstus loomeinimesi — dramaturge, režissööre, näitlejaid, lavakunstnikke ja tehnika spetsialiste.

Sellisena on "teater" sõnana mitmekihiline: see on nii paik kui ka tegevus, kunstivorm ja elatusallikas. Eesti keeles kasutatakse sõna peamiselt kujul "teater" (näiteks "Vanemuise teater"), kuid tähendusrikkalt kõlab see nii laval kui ka selle taga oleva loomingulise protsessi kirjeldamisel.

Ajalugu

Vana-Kreeka

Esimesed inimesed, kellest me teame, et nad lõid näidendeid, olid vanad kreeklased umbes aastal 500 eKr. Nad jagasid näidendid kahte liiki: tragöödia ja komöödia. Seda jaotust kasutatakse tänapäevalgi. Tuntuimad Vana-Kreeka näidendite autorid on Aischylos, Sophokles, Euripides ja Aristophanes. Mõned nende näidendid on säilinud ja neid mängitakse tänapäevalgi.

Neid Vana-Kreeka näidendeid mängiti väljas suurtes amfiteatrites, nii et paljud inimesed said neid näha. Dramaturgide vahel toimusid võistlused (inimesi, kes kirjutavad näidendeid, nimetatakse dramaturgideks) ja võitja sai auhinna.

Kreeklastel oli palju geniaalseid ideid. Nad kasutasid mehaanilisi vahendeid, nagu trap door ja machina: kraana, millega tõmmati jumalaid lavale ja sealt maha (siit ka "Deus ex machina"). Neil oli kreeka koor, mis pakkus teavet, et aidata publikul etendust jälgida. Koor kommenteerib teemasid ja näitab, kuidas publik võib draamale reageerida. Mängijad kandsid maske. Illustratsioonidel vaasidel on kujutatud kiivrilaadsed maskid, mis katavad kogu näo ja pea ning millel on augud silmade jaoks ja väike ava suu jaoks, lisaks parukas. Mask pidi "sulama" näoga kokku ja võimaldama näitlejal rolli sisse kaduda. Seetõttu ei mõelnud vaatajad mitte näitlejale, vaid tegelaskujule.

Keskaeg

Keskajal hakkas katoliku kirik kasutama teatrit, et jutustada piiblilugusid inimestele, kes ei osanud lugeda. Nad kirjutasid müsteeriumilavastusi, kus iga piibliloo osa oli erineva rühma poolt esitatud näidend. Nad kirjutasid imeteatrite näidendeid, mis käsitlesid pühakute elu. Nad kirjutasid moraalinäidendeid, mis õpetasid publikule, kuidas elada head kristlikku elu.

Commedia dell'arte näidendid

1500. aastatel rändasid näitlejarühmad mööda Itaaliat ringi, et esitada linnarahva meelelahutuseks koomilisi näidendeid. Neid näidendeid nimetati Commedia dell'arte'ks ning ühe ja sama tegelasrühma ümber loodi erinevaid lugusid. Sageli mõtlesid näitlejad iga etenduse jaoks ise välja kõnekäänud repliigid.

Itaalias ja Prantsusmaal olid sel ajal populaarsed ka muud liiki näidendid, mida nimetati neoklassitsistlikeks draamadeks ja neoklassitsistlikeks komöödiateks. Need näidendid kirjutati Vana-Kreeka ja Rooma näidendite stiili kopeerimiseks.

Elizabethi teater

Kuueteistkümnenda sajandi lõpus (enne 1600. aastat) hakkasid rändnäitlejad esinema kindlates teatrihoonetes. See oli aeg, mil William Shakespeare kirjutas. Ta elas aastatel 1564-1616. Sel ajal ei lubatud Inglismaal naistel esineda, seega mängisid meesnäitlejad naiskaraktereid.

Tema teater asus Londonis, Inglismaal. Selle nimi oli The Globe Theatre. See oli vabaõhuteater ja seal mängiti päevasel ajal näidendeid suurele publikule. Tema näidendid olid väga populaarsed ja paljusid neist mängitakse tänapäevalgi. Paljud inimesed usuvad, et Shakespeare oli üks parimaid näitekirjanikke (näidendite kirjutaja).

Protektoraadi ajal keelati näidendid, sealhulgas Shakespeare'i näidendid. Pärast seda kirjutati ja mängiti veel palju.

Näidendid 1900. aastatest

Pärast Teist maailmasõda hakkasid näitekirjanikud Euroopas ja Ameerika Ühendriikides tegema näidendeid uues stiilis, mida nimetati "absurditeatriks". Pärast sõja õuduste nägemist tundsid need näitekirjanikud, et kõik nende vanad väärtused on hävinud. Sellised näitekirjanikud nagu Samuel Beckett, Eugène Ionesco, Harold Pinter ja Jean Genet kirjutasid näidendeid, mida peetakse "absurdi teatriks".

Absurditeatri" näidendid sisaldavad mõningaid samu ideid, mida leidub filosoofias (mõtteviisis), mida nimetatakse eksistentsialismiks. Eksistentsialism erineb väga palju teistest filosoofiatest. Enamik religioone ja filosoofiad ütlevad, et inimese elul on mõte (või eesmärk). Eksistentsialismi filosoofia kohaselt ei ole inimelul mõtet (või eesmärki). Kui millelgi ei ole mõtet, on see "absurdne". (absurd tähendab rumalust ja mõttetust).

Selles stiilis kirjutatud näidendid panevad inimesi mõtlema küsimustele nagu "mis on inimene maailmas?" ja "mida tähendab inimese jaoks olla vaba?". Need on sageli täis kurbi emotsioone, nagu mure, hirm ja mõtted surmast.

Vana-Rooma teater Süürias


Neoliitikumi kivimask, 7000 aastat eKr.


Harlequine ja Columbine

Küsimused ja vastused

K: Mis on sõna "teater" päritolu?

K: Mida tähendab "teater" ameerika inglise keeles?

K: Mida tähendab "teater" inglise keeles?

K: Kas mõned inglased ja ameeriklased kasutavad sõna "theatre" ja "theater" eri kirjaviisi?

K: Mida tähendab "teater", kui see viitab näitemängude lavastamisele?

K: Kes võib öelda "ma olen teatriäris"?

K: Mida tähendab, kui kirjanik ütleb "ma kirjutan teatrile"?

Otsing