Teatrikunst

Ajalugu

Vana-Kreeka

Esimesed inimesed, kellest me teame, et nad lõid näidendeid, olid vanad kreeklased umbes aastal 500 eKr. Nad jagasid näidendid kahte liiki: tragöödia ja komöödia. Seda jaotust kasutatakse tänapäevalgi. Tuntuimad Vana-Kreeka näidendite autorid on Aischylos, Sophokles, Euripides ja Aristophanes. Mõned nende näidendid on säilinud ja neid mängitakse tänapäevalgi.

Neid Vana-Kreeka näidendeid mängiti väljas suurtes amfiteatrites, nii et paljud inimesed said neid näha. Dramaturgide vahel toimusid võistlused (inimesi, kes kirjutavad näidendeid, nimetatakse dramaturgideks) ja võitja sai auhinna.

Kreeklastel oli palju geniaalseid ideid. Nad kasutasid mehaanilisi vahendeid, nagu trap door ja machina: kraana, millega tõmmati jumalaid lavale ja sealt maha (siit ka "Deus ex machina"). Neil oli kreeka koor, mis pakkus teavet, et aidata publikul etendust jälgida. Koor kommenteerib teemasid ja näitab, kuidas publik võib draamale reageerida. Mängijad kandsid maske. Illustratsioonidel vaasidel on kujutatud kiivrilaadsed maskid, mis katavad kogu näo ja pea ning millel on augud silmade jaoks ja väike ava suu jaoks, lisaks parukas. Mask pidi "sulama" näoga kokku ja võimaldama näitlejal rolli sisse kaduda. Seetõttu ei mõelnud vaatajad mitte näitlejale, vaid tegelaskujule.

Keskaeg

Keskajal hakkas katoliku kirik kasutama teatrit, et jutustada piiblilugusid inimestele, kes ei osanud lugeda. Nad kirjutasid müsteeriumilavastusi, kus iga piibliloo osa oli erineva rühma poolt esitatud näidend. Nad kirjutasid imeteatrite näidendeid, mis käsitlesid pühakute elu. Nad kirjutasid moraalinäidendeid, mis õpetasid publikule, kuidas elada head kristlikku elu.

Commedia dell'arte näidendid

1500. aastatel rändasid näitlejarühmad mööda Itaaliat ringi, et esitada linnarahva meelelahutuseks koomilisi näidendeid. Neid näidendeid nimetati Commedia dell'arte'ks ning ühe ja sama tegelasrühma ümber loodi erinevaid lugusid. Sageli mõtlesid näitlejad iga etenduse jaoks ise välja kõnekäänud repliigid.

Itaalias ja Prantsusmaal olid sel ajal populaarsed ka muud liiki näidendid, mida nimetati neoklassitsistlikeks draamadeks ja neoklassitsistlikeks komöödiateks. Need näidendid kirjutati Vana-Kreeka ja Rooma näidendite stiili kopeerimiseks.

Elizabethi teater

Kuueteistkümnenda sajandi lõpus (enne 1600. aastat) hakkasid rändnäitlejad esinema kindlates teatrihoonetes. See oli aeg, mil William Shakespeare kirjutas. Ta elas aastatel 1564-1616. Sel ajal ei lubatud Inglismaal naistel esineda, seega mängisid meesnäitlejad naiskaraktereid.

Tema teater asus Londonis, Inglismaal. Selle nimi oli The Globe Theatre. See oli vabaõhuteater ja seal mängiti päevasel ajal näidendeid suurele publikule. Tema näidendid olid väga populaarsed ja paljusid neist mängitakse tänapäevalgi. Paljud inimesed usuvad, et Shakespeare oli üks parimaid näitekirjanikke (näidendite kirjutaja).

Protektoraadi ajal keelati näidendid, sealhulgas Shakespeare'i näidendid. Pärast seda kirjutati ja mängiti veel palju.

Näidendid 1900. aastatest

Pärast Teist maailmasõda hakkasid näitekirjanikud Euroopas ja Ameerika Ühendriikides tegema näidendeid uues stiilis, mida nimetati "absurditeatriks". Pärast sõja õuduste nägemist tundsid need näitekirjanikud, et kõik nende vanad väärtused on hävinud. Sellised näitekirjanikud nagu Samuel Beckett, Eugène Ionesco, Harold Pinter ja Jean Genet kirjutasid näidendeid, mida peetakse "absurdi teatriks".

Absurditeatri" näidendid sisaldavad mõningaid samu ideid, mida leidub filosoofias (mõtteviisis), mida nimetatakse eksistentsialismiks. Eksistentsialism erineb väga palju teistest filosoofiatest. Enamik religioone ja filosoofiad ütlevad, et inimese elul on mõte (või eesmärk). Eksistentsialismi filosoofia kohaselt ei ole inimelul mõtet (või eesmärki). Kui millelgi ei ole mõtet, on see "absurdne". (absurd tähendab rumalust ja mõttetust).

Selles stiilis kirjutatud näidendid panevad inimesi mõtlema küsimustele nagu "mis on inimene maailmas?" ja "mida tähendab inimese jaoks olla vaba?". Need on sageli täis kurbi emotsioone, nagu mure, hirm ja mõtted surmast.

Vana-Rooma teater Süürias


Neoliitikumi kivimask, 7000 aastat eKr.


Harlequine ja Columbine

Teatripausid

Teatripuhkus on lühipuhkuse vorm, mille aluseks on teatrikonverentsi etenduse vaatamine. Teatripuhkused sisaldavad tavaliselt ööbimist hotellis, mis on hinna sees.