Piibel, tuntud ka kui Püha Piibel, on juutluse või kristluse religioossete tekstide kogum. Sõna Piibel tuleneb kreekakeelsest sõnast τὰ βιβλία (biblía), mis inglise keeles tähendab "raamatuid" — tegemist on paljude eraldi raamatute kokku kogutud kogu. See sisaldab seadusi, lugusid, palveid, laule ja tarku sõnu. Mitmed tekstid on nii juutide kasutatavas heebrea piiblis kui ka kristluses leiduvas piibliversioonis. Islami traditsioonis kasutatakse mõistet Injil eelkõige kui viidet Jeesusele (isa) antud evangeeliumile (sõnumile).

Sisu ja žanrid

Piibel ei ole ühtne tükk teksti, vaid koosneb mitmest laadi raamatust ja žanrist. Mõned raamatud on ajaloolised, jutustades juutide, Jeesuse või tema järgijate elulugusid ja sündmusi. Teised on tarkade ütluste kogumikud (nt Õpetussõnad), palveraamatud ja prohvetlikud kirjeldused ehk sõnumid Jumalalt, mida edastasid prohvetid. On ka seadusekogumikke, mis määravad rituale, õigust ja moraali. Lisaks leidub psalme ehk ülistuslaule ja ilukirjanduslikke või apokalüptilisi tekste.

Autorlus ja inspiratsioon

Piibli tekste on läbi ajaloo seletatud mitmeti. Religioosses traditsioonis rõhutatakse sageli, et kuigi inimesed on need tekstid kirjutanud, on autorlikult või inspiratsioonilt nende taga Jumal. Sellele viitavad ka pühakirjasalmid, mida sageli tsiteeritakse selgitamaks tekstide jumalikku päritolu. Näiteks 2Peetruse 1:21 ütleb: "Ükski prohvetlus ei ole kunagi sündinud inimtegevuse tulemusena, vaid Püha Vaimu poolt liigutatud inimesed on rääkinud Jumalalt." Jesaja 55:11 rõhutab, et "Nii on minu sõna, mis minu suust lähtub; see ei pöördu minu juurde tühjana tagasi, vaid täidab, mida ma tahan, ja saab edu selles, milleks ma selle olen saatnud." Ja Heebrealastele 4:12 ütleb: "Sest Jumala sõna on elav ja tegus. Teravam kui iga kahe teraga mõõk, see tungib isegi hinge ja vaimu, liigesed ja luuüdi lahutamiseni; see mõistab kohut südame mõtete ja hoiakute üle."

Kaanonid ja erinevused

Erinevad usulised kogukonnad ei ole alati kokku leppinud kõigi samade raamatute kuuluvuses Piiblisse. Seetõttu rääkida kanonist — mida antud traditsioon peab autoriteetseks pühaks tekstiks. Kristlikud traditsioonid tunnevad mitmeid erinevaid kaanoneid: protestantlik kanon sisaldab tavaliselt 66 raamatut (vana ja uus testament), katoliku kirik tunnistab ka deuterokanonilisi ehk apokrüüfilisi raamatuid lisaks (kokku umbes 73 raamatut), ja Etioopia õigeusu piibel hõlmab veelgi rohkem tekste — kuni 81 raamatut. Varased kristlased kasutasid laialdaselt kreeka Septuaginta piiblit, milles oli mõnigi raamat, mis hiljem protestantlikus traditsioonis ei jäänud kaanonisse.

Tekstide säilitamine ja käsikirjad

Piibli tekstide ajalooline säilimine tugineb mitmele kirjanduslikule traditsioonile ja käsikirjakogule. Juudi traditsioonis on tähtis Masoreetide tekst (Masoretic Text) — heebreakeelne standardteksti redaktsioon keskajal. 20. sajandi 20ndatel avastatud Qumrani käsikirjad (Kuuri mere käsikirjad) andsid palju vanemaid variante heebrea tekstist ja aitasid mõista teksikriitikat. Võrreldes nendega on vanimad täielikud heebrea keele käsikirjad, millest osa pärinesid keskajast.

Vanim säilinud kristlik piibel on Codex Sinaiticus, kreeka käsikiri neljandast sajandist pKr, mis sisaldab suures osas nii Vana- kui Uut Testamenti. Teised olulised varased käsikirjad on Codex Vaticanus ja mitmed papüride fragmendid. Läbi sajandite on Piibli tekste kopeeritud, tõlgitud ja redigeeritud erinevates keelesfäärides (nt latiniakeelne Vulgata, lugematuid rahvakeelseid tõlkeid). See tekstide mitmekordne käsikirjaline traditsioon selgitab, miks erinevates kogukondades tekkisid erinevad redaktsioonid ja kaanonid.

Mõju ja kasutus

Piibel on olnud religioosse, kultuurilise ja ühiskondliku elu keskne tekst. See mõjutab jumalateenistusi, eetilisi arutelusid, kirjalikku ja suulist kultuuri, kunsti ning seadusandlust paljudes ühiskondades. Piibli tõlked ja seletused on vorminud nii isiklikku usuelu kui ka kiriklikke institutsioone. Lisaks akadeemilisele uurimisele on olemas mitmesugused hermeneutilised lähenemised, mis püüavad mõista tekste ajaloolises, kirjanduslikus ja teoloogilises kontekstis.

Lühike kokkuvõte

  • Piibel on mitme raamatu kogumik, mis hõlmab erinevaid žanre: seadus, ajalugu, tarkus, laulud, prohvetlikud sõnumid ja evangeeliumid.
  • Autorlusest räägitakse nii inimliku kirjutustöö kui ka jumaliku inspiratsiooni vaatenurgast.
  • Kaanonid erinevad: protestantlik 66 raamatut, katoliku ligikaudu 73, Etioopia traditsioon kuni 81.
  • Olulised tekstikriitilised lähteallikad on Masoreetide tekst, Septuaginta, Qumrani käsikirjad ja varajased kreeka käsikirjad nagu Codex Sinaiticus.
  • Piibel on mõjutanud laialdaselt religiooni, kultuuri, õigust ja kirjandust ning seda uuritakse nii akadeemiliselt kui usulises praktikas.